Durres – kodu kaheks nädalaks

Septembris kohe pärast Lõuna-Koreast maandumist ootas mind kaks nädalat Albaaniat. Mingi hetk käis mul peast läbi, et mis nõrkuse hetkel olin ma seda kõike lubanud? Kokkuvõttes oli see väga tore ning huvitav kogemus.

Kahjuks AirBaltic on otselennud Tiranasse järgmiseks suveks maha võtnud, aga WizzAir vist ikka lendab ka järgmisel aastal. Vältige juuli kuud ja augusti, sest siis on Albaanias väga palav. Isegi septembris oli meil piisavalt soojasid ilmasid. Kahe nädala jooksul sain vihma vaid kahel korral.

Durres on paljudele sihtkohaks, kuna asub vaid poole tunni kaugusel Tirana lennujaamast. Logistiliselt on see mugav, aga kes soovib rannapuhkust nautida, siis Lõuna-Albaania pakub kindlasti kaunemaid randu, kui seda Durres. Durres jaguneb kuurortalaks ning Durresi linnaks, Durresi vanalinn on väga pisike ning linnaekskursiooni saate seal läbida vaid tunniga.

Mida Durresi vanalinnas vaadata? Veneetsia torn. Amfiteater. Mošee. Linnaväljak. Kõik. Durresi ajalugu on pikk, aga linn ei paku palju vaatamisväärsusi. Rannapromenaad on ilus. Isegi Tina Turneri ja John Lennoni skulptuurid on üleval, aga rand ise on kergelt öeldes tagasihoidlik.

Natuke Durresi ajaloost. Durres on üks kogu Balkani poolsaare vanimaid ja ajalooliselt olulisemaid linnu. Durres on olnud sillaks Idamaade ja Lääne vahel, ihaldusväärne sõjasaak maailma suurimatele impeeriumidele ning tunnistajaks sündmustele, mis kujundasid kogu Euroopa ajalugu. Linna asutasid 627. aastal eKr Korfult ja Korintosest pärit kreeka kolonistid ning selle esialgseks nimeks sai Epidamnos. Epidamnos kasvas kiiresti rikkaks kaubanduskeskuseks, kuid selle sisemised poliitilised konfliktid said ajalooliseks päästikuks. Just siit sai alguse kodusõda oligarhide ja demokraatide vahel, mis vedas endaga kaasa Ateena ja Korintose ning eskaleerus lõpuks laastavaks Peloponnesose sõjaks. Hiljem langes linn Illüüria taustaga kuningate mõju alla ning sai uueks nimeks Dyrrhachium, millest kujunes sajandite jooksul linna tänapäevane nimi Durres.

Aastal 229 eKr langes linn Rooma vabariigi kontrolli alla. Roomlastele oli Durres strateegiliselt elutähtis – see oli nende peamine värav Balkanile ja Idale. Linnast sai alguse kuulus Via Egnatia – sõjaväeline ja kaubanduslik magistraaltee, mis kulges läbi mägede otse Konstantinoopolisse. See muutis linna ülioluliseks sõlmpunktiks, mida külastasid antiikmaailma suurkujud nagu Cicero, Julius Caesar ja Pompeius. Just Durresi ümbruses toimus 48. aastal eKr otsustav lahing Caesari ja Pompeiuse vahel. Keiser Trajanuse ja Hadrianuse valitsemisajal elas linn läbi ehitusmulli. Sel perioodil rajati Durresi amfiteater, mis mahutas kuni 20 000 pealtvaatajat ja on tänaseni suurim omataoline Balkani poolsaarel. Siin muidugi lubage ironiseerida. Ta on küll Balkani poolsaare suurim, aga Balkani poolsaarel on ehitatud vaid 2 amfiteatrit. Teine on Horvaatias. Horvaatia oma on küll pisem, aga see-eest paremini säilinud.

Pärast Rooma impeeriumi lõhenemist sai linnast Bütsantsi keisririigi lääneosa tähtsaim kants. Siit oli pärit ka keiser Anastasius I, kes moderniseeris linna ja ehitas selle ümber võimsad kaitsemüürid, millest osa on Durrësi kesklinnas säilinud tänapäevani. Anastasius I oli ka muidugi oma hingeline lähedus Durresiga, sest ta oli pärit Albaania aladelt. Kuid strateegilisel asukohal oli oma hind. Linn kannatas korduvalt laastavate maavärinate käes, mis matsid antiiksed monumendid maa alla. Lisaks oli linn pideva rünnaku all: seda piirasid ja rüüstasid goodid, bulgaarlased, normannid ja ristirüütlid. 13. sajandil vahetas linn omanikku nii tihti, et seda valitsesid lühikest aega isegi Veneetsia vabariik ja Napoli kuningriik.

Aastal 1501 vallutas linna pärast pikka piiramist Osmanite impeerium. Osmanite periood tõi kaasa linna tähtsuse kahanemise. Kunagisest sadamametropolist sai väike ja unine rannikulinn, kuna kaubateed nihkusid mujale. Suur osa elanikkonnast islamiseeriti, ehitati mošeed ning linna antiikne pärand jäi unustusse ja kattus pinnasega. Siiski säilitas sadam oma kohaliku tähtsuse kaubavahetuses Itaaliaga.

Durres tõusis tuhast 20. sajandi alguses. Kui Albaania kuulutas 1912. aastal välja iseseisvuse, sai Durresist aastatel 1914–1920 riigi esimene ametlik pealinn. Kuigi pealinn viidi hiljem üle Tiranasse, jäi Durres riigi peamiseks majandusmootoriks ja aknaks maailma. Teise maailmasõja ajal okupeerisid linna esmalt Itaalia ja seejärel Saksa väed. Pärast sõda, Enver Hoxha kommunistliku diktatuuri ajal, ehitati Durres üles Albaania suurimaks tööstuskeskuseks ja sadamaks. Just sel perioodil avastati pooljuhuslikult uuesti linna keskele maetud Rooma amfiteater, kui kohalik elanik hakkas oma aeda kaevu kaevama. Tänapäeva Durres on põnev segu eri ajastutest. Jalutuskäik linnas viib sind mõne minutiga Rooma amfiteatri juurest Bütsantsi foorumini, sealt edasi Veneetsia torni juurde ning lõpuks sotsialistliku arhitektuuri ja moodsate klaashoonete vahele.

Kui nüüd ajalugu seljataha jätta, siis minu jaoks oli Durres igav linnake. Mina ööbisin vanalinnas ning kogu elu nagu keeks sinu ümber ja rahvast oligi vanalinnas palju. Albaanlastel on komme teha traditsioonilist õhtust jalutuskäiku. Päikeseloojangul sulevad paljud linnad peatänavad autoliikluseks, et terved pered ja sõpruskonnad saaksid koos värskes õhus jalutada, tuttavatega juttu puhuda ja päeva kokku võtta. Samuti ei jooda kohvi Albaanias kiirustades. Espresso või Türgi kohvi nautimine kohvikus on igapäevane sotsiaalne rituaal, kus arutatakse poliitikat, äri ja pereasju.

Mind ei huvita ei poed ning kaua sa käid ühest fake Hermesi poest teise. Huvitav oli aga see, kui avalikult nad koopiaid müüsid. Nad olid selleks lausa ilusad butiigid püsti pannud ning mitte mingit häbi ega salamüüki, et vitriinaknal koopiat reklaamida. Durresu vanalinn koosneb sellistest poodidest ja söögikohtadest. Ma panin tähele, et väljas söömine oli soodsam, kui supermarketist toidu ostmine. Kõik kiidavad Albaania kööki, aga mina Durresis ei sattunud ühegi sellise toiduelamuse peale, mis oleks mulle meelde jäänud. Põhimõtteliselt oli iga nurga peal pitsa ja pasta.

Minu hotelliks oli Ambassador. Tegemist oli butiikhotellidega ning nii ei olnud hotell traditsiooniline. Sissepääs hotelli oli kõrvaltänavalt ning retseptsioon oli 2. korrusel. Sinna viis väga kitsas trepp ja veelgi pisem lift. Esimese grupiga ei olnud probleemi, sest meid oli vähe, aga viimases grupis oli seal hotellis pea 30 inimest. Ma veel ise mõtlesin, et kas viimased saavad lifti siis, kui restoranis hakatakse hommikusööke pakkuma. Õnneks läks check-in libedalt, sest ma palusin neil toad ette valmistada. Minu enda tuba oli suur ja ruumikas. Aken oli vastu teist maja seina ning ega ma ei saanud aru, kas väljas paistab päike või mitte. See ei olnud üldse probleem, sest kokkuvõttes läksin ma tuppa ainult pesema ja magama. Vannitoas oli selline võimas valamu tehtud, et isegi uks ei läinud lõpuni lahti. Ma ei ole küll insener ega ehitaja, aga ma mõtlesin, et mis oleks juhtunud, kui selline massiivne kraanikauss oleks tehtud 5cm kitsam? Muidu oli hotell hästi hubane ja mida ma märkasin ka teistes hotellides, et nad muudkui koristasid. Kogu aeg tolmuimejad huugasid ning naised käisid lappidega mööda koridore. Igal hommikul oli restorani lifti juures üks naine, kes pesi kuldsed liftiuksed kohe üle, kui keegi lifti sisenes. Ma pärast paari päeva mõtlesin, et vaesekese pärast hakka kasvõi treppist alla minema 🙂

Kas mulle Durres üldse ei meeldinud? Ma ei saa seda öelda, et ei meeldinud, aga kuna ma olin seal paikne 2 nädalat, siis see muutus lihtsalt igavaks ning kuna ma elan Dubais, siis ma kindlasti ei oleks ise Durrest rannasihtkohaks endale valinud. Pean ausalt tunnistama, et kahe nädala jooksul käisin vaid korra rannas jalutamas 🙂

Albaanlased on iidse ja rikka kultuuripärandiga Balkani rahvas, kellest enamus elab Albaanias ja Kosovos, kuid sajanditepikkuse väljarände tõttu on moodustunud ka ülemaailmne diasporaa. Albaanlased põlvnevad illüürlastest ning see teeb neist piirkonna ühe vanima põlisrahva. Albaania keel moodustab indoeuroopa keelkonnas täiesti iseseisva haru ning sel ei ole ühtegi otsest sugulaskeelt.

Albaania kultuuri tuumaks on sügav austus külaliste vastu ja sajanditevanused moraalsed reeglid. Neil on selline termin nagu besa, mis on sõnapidamine. Besa kohustab kaitsma ja aitama kedagi, kellele on abi lubatud, kasvõi oma elu hinnaga. Kõige ilmekamalt väljendus see Teise maailmasõja ajal, mil albaanlased riskisid oma eluga, et varjata ja päästa juute. Albaania oli ainus okupeeritud riik Euroopas, kus juutide arv sõja jooksul kasvas. Albaania vanasõna ütleb: “Albaanlase maja kuulub Jumalale ja külalisele.”

Erinevalt paljudest teistest Balkani piirkondadest ei ole usulised erinevused albaanlasi kunagi lõhestanud. Peredes on tavaline tähistada nii islami kui ka kristlikke pühi ning rahvuslik identiteet on alati seisnud usust kõrgemal. Maailma tuntuim albaanlane on kahtlemata Ema Teresa, kes sündis albaania peres Makedoonias.

Albaania oli aastakümneid muust maailmast täielikult isoleeritud. Tänapäeval on kohalikud väga põnevil välismaalaste kohtamisest. Nad tahavad sageli teada, kust sa pärit oled, kuidas sulle nende maa meeldib ja kas nad saavad sind kuidagi aidata. Kui küsid tänaval teed, on täiesti tavaline, et inimene ei piirdu vaid käega viitamisega, vaid jalutab sihtkohta koos sinuga, et sa kindlasti ära ei eksiks. Sageli keeldutakse sellise abi eest igasugusest rahast – nad teevad seda puhtast rõõmust ja viisakusest. Tänu kohalike hoidvale suhtumisele on Albaania üks turvalisemaid riike Euroopas, kus ka üksinda reisivad inimesed tunnevad end väga hoituna. Isegi kui vanema põlvkonna inimesed ei räägi alati inglise keelt, püüavad nad käte, jalgade ja naeratuse abil teha kõik, et sa end nende maal hästi tunneksid. Noorem põlvkond räägib aga inglise ja itaalia keelt väga ladusalt. Eks ma kohtasin ka albaanlasi, kes võib olla ei olnud kõige sõbralikumad, aga need olid üksikud ning ka nende puhul oli tõrksuse põhjuseks võib olla rohkem keelebarjäär kui ebaviisakus.

Lisa kommentaar