Meie reis Aserbaidžaanis möödus kenasti. Mina pidin küll ringiga läbi Istanbuli lendama, aga see oli ka omaette tore ning reis läks päris kiiresti.Ma ei tea, mida Turkish Airlines korraldab, aga jälle oli situatsioon, kus lennuajad muutusid ning kui ma kinnitasin lennuaja muudatuse, siis ma ei saanud enam online check-ini teha ning koha peal näitas süsteem, et mul on kaks broneeringut. Sama situatsioon oli augusti kuus, kui Tallinnasse lendasin.
Ma sain klientidega Istanbulis kokku ja edasi sõitsime juba koos Bakuusse. Esimese öö lihtsalt magasime Bakuus ning järgmisel päeval hakkasime kohe sõitma Suur Kaukasuse poole. Meie reisi kaugeim punkt sel korral oli ajalooline linn – Šeki. Teel Šekisse tegime esimese peatuse ca 120km kaugusel Bakuust ning külastasime Šemahat. Šemaha oli sajandeid võimsa Širvani riigi pealinn. See linn on näinud maavärinaid ja sõdu, kuid tõusnud alati tuhast. Šemaha sümboliks on Lõuna-Kaukasuse üks vanimaid islamipühakodasid, mis ehitati algselt juba 743. aastal. Šemaha on andnud Aserbaidžaanile hulgaliselt klassikalisi poeete ja mõtlejaid. Jalutasime läbi Yeddi Gumbazi kalmistul, mis on Širvani šahhide viimane rahupaik. Õhus oli tunda idamaise luule melanhooliat ja väärikust.
Rännaku kulminatsiooniks on Šeki. Linn, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mis võlub oma roheluse ning unikaalse arhitektuuriga. 1797. aastal ehitatud palee on tõeline arhitektuuriime. Hoone ehitusel ei kasutatud mitte ühtegi naela ega liimi. Selle fassaadi ja aknaid kaunistab shebeke – puidust raamistikku sobitatud tuhanded värvilised klaasikillud. Kui päike paistab läbi akende, täituvad palee ruumid maagilise värvimänguga.
Siiditee pärandit saab sõna otseses mõttes katsuda ja seal isegi ööbida. Šeki hiiglaslikud kividest karavansaraid majutasid kunagi kaupmehi ja nende kaameleid. Täna toimib üks neist hotellina, pakkudes rändurile autentset keskaegset atmosfääri.
Šekist ei saa lahkuda ilma kohalikku halvaad proovimata. Erinevalt meile tuntud päevalilleseemnehalvaast on Šeki halvaa valmistatud riisijahust, pähklitest ja siirupist.
Tagasiteel Bakuusse tegime hommikul väikese käsitöö peatuse, mis eelmisel päeval vahele jäi. Vaatasime piirkonnale omast tikkimistehnikat ning siis oli juba aeg Šekiga hüvasti jätta. Enne veel kui Bakuuse tagasi jõudsime ootas meid looduslikult väga kaunis Lahiji küla. Suure tee juures pidime suure bussi kahe väiksema vastu vahetama. Nüüd saime nautida mägiseid vaateid. Mööda kitsaid teid edasi liikudes muutus tee käänulisemaks ja mägisemaks, juhatades meid Girdimanchay jõe kanjonisse peidetud Lahiji külla. Lahij on elav vabaõhumuuseum, kus aeg on justkui peatunud. Lahij on kuulus oma seppade ja vaskseppade poolest. Jalutasime mööda iidseid munakivitänaid, kus saatis meid rütmiline haamrilöökide heli. Siinsed käsitöölised kasutavad siiani sajanditevanuseid tehnikaid, luues vasknõusid, mis on rännanud Louvre’i ja teistesse maailma suurlinnade muuseumitesse. Küla elanikud räägivad pärsia keelele lähedast tati keele dialekti, hoides kiivalt oma identiteeti. See on parim koht, kus osta kaasa autentne käsitöövaip või vaskne suveniir otse selle valmistajalt. Meie olime seal juba kõrghooajavälisel ajal ning selle tõttu oli seal eriti rahulik jalutada. Kogu küla oleks nagu ainult meie pärast olnud avatud. Tänavad olid tühjad ning ilm oli väga ilus. Paljudele meeldis just Lahiji küla vist kõige enam. Nende mägine piirkond ja sajandite pikkune muust elust isoleeritus oli kindlasti põhjus, mis tegi sealsed inimesed väga eriliseks.
Peale Lahiji küla sõitsime tagasi oma suure bussi juurde. Nautisime hilist õhtusööki maanteeäärses restoranis. Seal oli tõesti väga hea kana ja aurutatud juurviljad. Mina, kes ma tavaliselt juurvilju ei fänna, siis see oli tõesti maitsev lõunasöök. Sealt edasi oli juba sõit Bakuusse.
