Kui sul on kaks täiskohaga maailma, ei ole elu enam tasakaalustamine, vaid ellujäämine. Ühel hetkel jooksevad unevõlg, emotsionaalne rampväsimus ja pidev kriisijuhtimine nii ummikusse, et su süsteem lülitab ennast lihtsalt välja.

Glamuurne turism vs. reaalne kurnatus. Pealtnäha on see unistuste töö. Sa reisid, avastad maailma ja oled inimeste inimene – see, kes loob teistele unustamatuid elamusi. Kuid selle medali teine pool on karm. Pikad lennud ja ajavahed. Keha ei saa enam aru, mis ajavööndis või päevaosas viibib. Pidev sotsiaalne mask. Sa pead olema alati naeratav, vastutulelik ja energiline, isegi kui su enda emotsionaalne paak on täiesti tühi. Pidev “inimeste inimene” olemine kulutab sotsiaalse patarei viimse piirini.

Kui turismitöö nõuab sära, siis kütusetöö on puhas ellujäämiskursus. See on 24/7 režiimil töötav tulekahjude kustutamine, kus tegeled lakkamatult logistiliste probleemide, arusaamatuste ja, olgem ausad, täielike idiootsustega. Selle tipuks oli viimane viis kuud kestnud õudusunenägu – meie laev oli piraatide käes vangis. Viis kuud magamata öid, stressi ja teadmatust. Ja siis, kui laev lõpuks vabaks sai, ei järgnenud kergendust.

Ja siis sa jõuad lõpuks koju. Emotsionaalselt tühi, füüsiliselt läbipekstud. Avamata kohver keset tuba, mis jääb päevadeks puutumata. Sa lihtsalt astud sellest üle, sest sul pole jaksu lukku lahti tõmmata. Ja kui sa mõtled, et saad nüüd nädalakese vaikust, siis ei. Kohe lähed uuele rindele – Alžeeria projekt. Sa ei jõua veel kohvritki lahti pakkida, kui reaalsus lööb uue hooga näkku. Sind ootavad ees järjekordsed ebameeldivad ja rasked inimesed Alžeeriast. Ratas hakkab uuesti tiirlema.

Koju jõudes arvasin, et äkki nüüd on see hetk, kus saan natukene aja maha võtta ning kasvõi luua endale mingi rutiini. Ei! Enne Aserbaidžaani minekut oli mul Alžeeria viisa sisse antud. Ma alguses eriti ei muretsenud, sest siinsed inimesed on juba mitmeid kordi tõestanud, et nad ei ole väga sõbralikud ega ka produktiivsed. Ärevaks tegi muidugi olukorra see, et Alžeeria lõpetas diplomaatilised suhted AÜE-ga. Põhjus on selles, et meie siinne poliitiline ladvik toetab Marokot Lääne-Sahara küsimuses. See tegi viisade väljastamise veelgi aeglasemaks, aga inimestele siiski neid väljastatakse. Mina ei saanudki seekord Alžeeria viisat. Jah. See pahandas mind väga, aga mitte nii väga, kui totaalne ignorantsus, mis mind konsulaadis vastu võttis. Ja ma pean ausalt tunnistama, et pärast viimast Alžeeria konsulaadi kogemust Dubaist ei ole mul mitte mingit soovi ega huvi turismi dollarit sinna riiki viia. Minu närvid maksavad rohkem kui need ebapädevad ja ebaviisakad konsulaadi töötajad.

Ma suutsin nädal aega järjest iga päev kohver autos konsulaati sõita. Mitte kellelgi ei läinud korda, et viisastaatust kontrollida või teha paar lisaliigutust, et äkki seda protsessi kiirendada. Ma olen olnud tunde kõneootejärjekorras. Kui ma tegin adminile märkuse, et kui ta on mu kõnesid viimased 3 tundi samale numbrile suunanud ja ma jätkuvalt helistan tagasi, sest kõnesid ei võeta vastu, siis võib olla peaks olema ka tema tasemel inimesel mingi võime mõtleda ning mind mitte jälle samale numbrile edasi suunata?

Kui ma tegin kaebuse Alžeeria saatkonda Abu Dhabis ning selgitasin, et mu kõnedele ei vastata, meilidele ei vastata, kohapeale minnes ei saa vastuseid, siis konsulaadist kõrgem instants saatkond soovitas peale mu selgitust Dubai konsulaati helistada.No Shit, Sherlock! Võtsin ühendust Alžeeria saatkonnaga Poolas, sest nemad teenindavad ka Baltikumi kodanikke. Kuulasin jälle mitukümmend minutit igavat muusikat. Lõpuks otsutasin, et kirjutan Alžeeria välisministeeriumisse. Neil on seal selline imeline võimalus nagu “write to the secretary of state in charge of the national community aboard”. Proovige nende veebilehel sealt midagi saata! Menüünupuke pole isegi aktiivne. Läbi valu ma leidsin mingi teise emaili aadressi. Otsustasin, et saadan meili araabia keeles, sest võib olla nad ei oska inglise keelt. Nad ju ikka endine Prantsuse koloonia. Ma ei saanud sellelegi vastust. Nüüd mul tekib küsimus, et kui Alžeeria saatkond Poolas, Alžeeria saatkond Abu Dhabis, Alžeeria konsulaat Dubais, Alžeeria välisministeerium Alžiiris ei suuda mitte ühelegi meilile vastata, siis mida nad üldse teevad? Äkki oleks parem, kuid nad oleksid jäänud Prantuse kolonianismi rüppe ning neile oleks toodud ka teatud töökultuur ja klienditeendinduse ABC? Anyhow. See saaga sai läbi. Mina Alžeeriasse ei sõitnud kahjuks. Ma olen pannud Alžeeria oma listis teisele kohale peale Iisraeli, kuhu ma ei plaani oma jalga lähiajal ja võib olla mitte kunagi tõsta. Maailmas on nii palju muud, mida avastada. Miks lasta end emotsionaalselt läbipeksta väikeste inimeste suurte egode poolt.

Samal ajal oli käsil meil laeva vabastamine piraatidest ning kogu tehniline pool pole siiani lõppenud. Kunagi hiljem kirjutan sellest lähemalt. Ka selles osas põrkusid reaalsus, teadmatus ning suhtlemine kõrgetel positsioonidel inimestega, kes ei paista olevat kõige teravamad pliiatsid. Tööalaselt on nii palju toimunud. Kõik juhtub põhjusega. Ma ei saanud küll Alžeeriasse, aga samasse nädalasse jäi seik, kus mu ülemus läks mitmeks päevaks vahi alla. Nüüd korraga olin olukorras, kus pidin kogu firma juhtimise üle võtma koos miljonitesse dollaritesse küündivate lepingutega ning lootma, et omanik oleks need otsused samamoodi teinud. Kui ma terve nädala küsisin, et milleks see oli hea, et ma Alžeeria viisat ei saanud, siis sain vastuse päris ruttu. See oli hea kellelegi teisele, et ma oleksin olemas ning võtaksin ajutiselt kõik ohjad enda kätte. Mu sõbrad on soovitanud mul kirjutada oma elust raamat. Ma usun, et ma saaksin luua lausa triloogia. Kõik imelikud mehed, kelle ma olen oma elus üles korjanud; elu ja töö kütusemaailmas ning mu uskumatud seiklused reisidel.

Ja kui sul on juba piir käes ning iga pisem asi kas vihastab südamepõhjani või paneb nutma, siis elu AÜEs suudab kohe sulle keerata. Koju jõudes viimaselt reisilt avastasin, et mu kodune internet ei tööta korralikult. Pidin pidevalt ruuterit restartima ja iga Etisalat pool tellitud võrgukontrolliga sain teate, et mul on elu parim internet. Mis sest, et teleka ekraanile ei tulnud isegi Apple TV pilt ette. Ma siis lõpuks otsustasin nad pimedatesse kohtadesse saata ning teenuse tühistada. Nüüd läks asi veel huvitavamaks. Selleks, et läbi Etisalat äpi teenus tühistada suunatakse sind kõnekeskusesse. Seal pead sa ennast tuvastama. Tuvastamiseks saadetakse sulle 5-kohaline OTP sim kaardile. Seega Etisalat eeldab, et inimene suudab wifi ruuteris oleva sim kaardi OTP kuidagi kätte saada? Tegin selle kohta eraldi kaebuse. Sain mingi Ahmedi jutule. Ta soovis saada mu kontaktnumbrit, et tehnik saaks minuga ühendust võtta. Ma andsin alguses talle ome wifi ruuteri sim numbri. Ahmed vastas mulle, et tal on vaja numbrit, millega saab tehnik minuga ühendust. Tõesti? Ma vastasin talle, et kui Etisalat eeldab, et mina kliendina saan sõnumi sim kaardilt, mis on wifi ruuteris, siis miks nende tehnik ei saa minuga samal viisil minuga suhelda? Lõpuks sain kõne tehnikult. Kell 23:45 öösel! Tubli. Sellisele klienditeeindusele annan kindlasti 10 punkti. Ma saatsin otseses mõttes tehniku perse ning magasin edasi. Järgmisel hommikul olin proaktiivne ning eemaldasin sim kaardi ruuterist. Panin selle oma telefoni ja hakkasin uuesti läbima tühistamisprotsessi. Sain OTP. Sisestasin selle ja 3 korda järjest sain teate, et mu OTP on vale. Seekord olin ma juba ettenägelik. Ma salvestasin selle kõne, tegin kuvatõmmised ja salvestasin oma mobiiliekraani tegevused. Mind suunati klienditeenindaja poole, kes soovitas mul nende teenusega jätkata ning ütles, et tehnik helistab mulle. Ma olin NOOOOOOOO. Mitte ühtegi kõnet mulle palun enam! Lihtsalt fucking tühistage see teenus ja laske inimesel rahulikult edasi elada! Ma andsin sisse ka kaebuse TDRA, mis on AÜE telekommunikatsiooniministeerium. Ja oh sa imet! Korraga oli võimalik mu teenus tühistada 30 minutiga!

Ja samal ajal kui sa tegeled oma internetiga tuli pildile ka meie majahaldur. Me nimelt pidime novembri alguses minema oma parkimismajas üle süsteemile, kus autonumber tuvastatakse kaameraga ja me ei vaja enam kaarte. Väga lahe ja olen 100% selle idee poolt. Sain selle kohta isegi oktoobris meili ja vormi, mille kenasti oma auto detailidega ära täitsin. Esmaspäeval kell 12 päeval sain whatsapp sõnumi: “Proua, kas te olete praegu korteris? Mul on teie andmeid vaja”. Jah, nad tahtsid saada uuesti manuaalselt paberile kirjutatult andmeid, mille ma juba meili teel olin neile saatnud. Ok. Saan aru. Me ei ole veel jõudnud 21. sajandisse. Pahandas mind hoopis see suhtumine, et keegi esmaspäevasel päeval kell 12 eeldab, et inimesed on kodus! Ja see käib meil majas iga asjaga. Tuletõrjekontrollid, prussakatõrje, andmete kogumine on eranditult kõik planeeritud töönädalale ja tööajale. Kui meil on vaja veepaake puhastada, siis seda nad aga suudavad teha laupäeval ja pühapäeval, mil pered on kodus. Selle kohta saadetakse ka teade, et ärge siis nädalavahetusel vett kasutage. Vesi ei pruugi olla puhas! 🙂

Nüüd oli mul selline agar meesterahvas, kes tahtis minu andmeid tööajal. Ma ütlesin talle, et jah ma olen kodus. Ma ei ole päevagi elus tööl käinud ning mu üüri ja elu maksavad kinni erinevaid mehed Dubaist, kes mu elu sponsoreerivad. Nad on oodatud igal ajal mu ukse taha tulema ja ma saan kõik paberid allkirjastada. Ma soovitasin neil mitte peale kell 9 tulla, sest siis ma teen tööd, et oma sponsorluse eest tasuda 🙂

Eile tulin koju ja mu ukse taga oli kaks kullerpakki. Rohkem nagu tähitud kirjad. Need olid aadresseeritud minule. Seega ei olnud viga aadressis. Tegin mõlemad pakid lahti ja mõlemas pakis oli üks postkaardilaadne pilt. Viimane kord saadeti mulle uksetaha hambahari. Ma ei kurda. Kingitused mulle meeldivad. Kes sa iganes oled, kes sa neid pakikesi mulle saadad – siit väike vihje. Ma eelistan kulda või sularaha 🙂

Ja pärast kõike neid emotsioone leidsin ma aega, et minna korvpalli vaatama. See oli mu esimene kord sel hooajal, sest hooaja esimeste mängude ajal ma tuuritasin mööda maailma. Läksin oma hooajapileti kohale ning just sellel kohal oli kõrgendatud metalläär. Ma olin kogu mängu nagu õnnetu inimene vangis, kus kurvalt nägu trellide vahel vaatas helgesse vabadusse. Ja pealekauba meie mehed ka kaotasid mängu. Ma saatsin neile meili ning palusin mu koht ümber muuta ning saatsin neile ka pildi oma vaatest. Õnneks see läks valutult ning viimast mängu nägin ma juba täitsa kenasti. Korvpall on minu escape room, kus vähemalt 2h ei pea ma muudele lollustele mõtlema.

Kuidas edasi, kui põhi on käes? Ma tean, et mu keha ja vaim karjuvad hädapiduri järele. Kui kaks nii erinevat ja kurnavat maailma kokku põrkavad, on läbipõlemine vaid aja küsimus. Ma tean, et suurim tugevus on oskus öelda ei. Kui ma seda siiski ei tee, siis seda teeb universum minu eest. Eks ma pean millalgi maha istuma ja endale ausalt otsa vaatama. Mida ma jõuan teha ning mis on minu jaoks prioriteet. Mis toob mulle endale naeratuse näole ja mis mind rikastab. Ma olen valmis lausa minema elama üksikule saarele, ehitama bungalow ja püüdma elu lõpuni kala, kui ma vaid nii sitt kalamees ei oleks 🙂