Aserbaidžaan on rikas ja mitmekihilise ajalooga maa, mille asukoht Kaspia mere läänekaldal on teinud sellest sajanditeks olulise sõlmpunkti Siiditeel.

7. sajandil vallutasid piirkonna araablased, tuues kaasa islamiusu, mis kujundas sügavalt kohalikku kultuuri. Sajandite jooksul kuulusid Aserbaidžaani alad erinevatele Pärsia dünastiatele ning piirkonnas põrkusid Vene, Pärsia ja Osmanite impeeriumide huvid. 1918. aastal kuulutati välja Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik, mis oli islamimaailma esimene sekulaarne ja demokraatlik riik, kus naised said valimisõiguse varem kui paljudes Lääne-Euroopa riikides. Iseseisvus jäi aga lühikeseks, sest 1920. aastal okupeeris ala Punaarmee ning Aserbaidžaanist sai NSVLi osa kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

Aserbaidžaan on ametlikult unitaarne poolpresidentaalne vabariik, kuid praktikas iseloomustab riigi juhtimist tugev tsentraliseeritud presidendivõim. Riigi poliitilist maastikku on alates 1993. aastast juhtinud Alijevi perekond – esmalt Heydar Alijev ja alates 2003. aastast tema poeg Ilham Alijev. President omab laialdasi volitusi, sealhulgas õigust määrata ametisse peaminister ja valitsus. Riigi seadusandlikuks koguks on ühekojaline parlament ehk Rahvuskogu, kuhu kuulub 125 saadikukohta. Välispoliitiliselt hoiab Aserbaidžaan strateegilist tasakaalu Lääne ja Venemaa vahel, omades samal ajal ülitihedaid liitlassuhteid Türgiga.

Aserbaidžaani juhtivat Alijevi dünastiat saadab rahvusvaheliselt tugev kriitika. Ehkki režiim rõhutab stabiilsust, majanduskasvu ja hiljutist Mägi-Karabahhi tagasivõitmist, toovad inimõigusorganisatsioonid, uurivad ajakirjanikud ja rahvusvahelised vaatlejad järjepidevalt välja probleeme ja kriitikat. 2003. aastal, vahetult enne Heydar Aliyevi surma, sai presidendiks tema poeg İlham. Tegemist oli esimese dünastilise võimuvahetusega endises Nõukogude Liidus. 2017. aastal määras president İlham Aliyev oma abikaasa Mehriban Aliyeva riigi esimeseks asepresidendiks, mis süvendas süüdistusi nepotismis ja riigi juhtimises kui pereäris. Referendumite kaudu on kaotatud presidendi ametiaegade piirangud ja pikendatud ühe ametiaja kestust 5 aastalt 7 aastale, mis võimaldab Aliyevil valitseda eluaegselt.

Uurivate ajakirjanike võrgustikud on paljastanud, et Aliyevi perekonnale ja nendega seotud ringkondadele kuulub offshore-firmade kaudu sadade miljonite dollarite väärtuses luksuskinnisvara välismaal, eriti Londonis. Režiimi on süüdistatud Euroopa poliitikute altkäemaksustamises kalli musta kalamarja, luksuslike kingituste ja rahaga, et leevendada Aserbaidžaani inimõiguste rikkumisi puudutavat kriitikat. Paljastati peaaegu 3 miljardi dollari suurune salajane fond, mida kasutati aastatel 2012–2014 Euroopa otsustajate mõjutamiseks ja režiimi maine pesemiseks.

Riigis on vangistatud sadu teisitimõtlejaid, opositsioonipoliitikuid, inimõiguslasi ja aktiviste, kasutades sageli fabritseeritud süüdistusi, nagu näiteks narkootikumide omamine või maksudest kõrvalehoidumine. Sõltumatud meediakanalid on peaaegu täielikult suletud või riigist välja tõrjutud. Ajakirjanikke, kes uurivad korruptsiooni, ähvardatakse, vahistatakse või rünnakse. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejad pole kordagi tunnistanud Aserbaidžaani valimisi vabadeks ega õiglasteks. Valimisi iseloomustavad opositsiooni boikoteerimine, tõelise konkurentsi puudumine, hääletustulemuste võltsimine ja administratiivse ressursi kuritarvitamine. Kuigi nafta- ja gaasitulud on muutnud pealinna Bakuu glamuurseks ja modernseks neoonlinnaks, elab suur osa maapiirkondade elanikkonnast vaesuses. Kriitikute sõnul ei jõua riigi tohutu loodusvara rikkus tavaliste kodanikeni, vaid koondub valitseva eliidi kätte.

Kui nüüd tulla dünastia juurest tavaühiskonda, siis Aserbaidžaani ühiskond peegeldab huvitavat sulamit idamaistest traditsioonidest, nõukogude pärandist ja moodsast läänelikust elustiilist. Kuigi valdav osa elanikkonnast on kultuuriliselt šiiitlikud moslemid, on Aserbaidžaan põhiseaduslikult rangelt sekulaarne riik. Bakuu tänavatel kõrvutuvad mošeed, õigeusu kirikud ja sünagoogid ning ühiskondlik elukorraldus on usulistes küsimustes väga tolerantne ja vaba. Ühiskonna alustalaks on perekond ja sügav austus vanemate vastu. Külalislahkus on aserbaidžaanlaste auasi – külalist kostitatakse alati parimate roogadega ja traditsioonilise teetseremooniaga. Ühiskonnas eksisteerib teatav sotsiaalne lõhe läikiva pealinna ja maapiirkondade vahel, kus elatustase ja infrastruktuur arenevad aeglasemalt.

Nõukogude kino üks armastatumaid komöödiaid, Leonid Gaidai “Briljantkäsi“ on Aserbaidžaaniga igaveseks seotud. Ehkki filmi tegevus pidi stsenaariumi kohaselt toimuma eksootilises välismaises Lähis-Ida linnas Istanbulis, filmiti kõik “välismaa” stseenid tegelikult Bakuu vanalinnas. Filmi kuulsaim stseen, kus peategelane Semjon Gorbulkoff (Juri Nikulin) libiseb banaanikoorel, kukub ja hüüatab parooli “Chort poberi!”, filmiti tänaval nimega Kichik Gala 8. Tänapäeval on see koht tõeline turismimagnet, kus tuhanded reisijad püüavad Nikulini ikoonilist kukkumist pildile püüda. Samuti filmiti vanalinnas stseenid Smugeldajate apteegiga ja episood, kus Gorbulkoff kohtub tänavatüdrukuga, kes lausub Nõukogude popkultuuri läinud fraasi “Tsigi-tsigi, lulu”. Bakuu vanalinna iidsed liivakarva müürid, kitsad tänavad, minaretid ja idamaine õhustik sobisid ideaalselt Lähis-Ida suurlinna illusiooni loomiseks. Kohalikud elanikud osalesid massistseenides ja aitasid luua “välismaist” melu.

Selles osas ei ole Aserbaidžaan väga palju muutunud. Väline pettepilt on täna ka üle Aserbaidžaani. See kuvand, mida näidatakse ning reaalsus, milles elatakse. Mõlemad on suutnud luua fassaadipoliitika ja illussiooni, kus serveeritakse vaatajale teadlikult lavastatud pettepilti.”Briljantkäses” loodi Nõukogude kodanikule täiuslik illusioon kapitalistlikust välismaast ja eksootilisest Istanbulist. Tegelikkuses ei lahkunud võttegrupp Nõukogude Liidustki. Bakuu vanalinn muudeti kunstlikult “Türgiks”, paigaldades tänavatele võõrkeelsed sildid, neoonreklaamid ja sokutades taustale kaamelid ning välismaised autod. Nõukogude võim ei saanud lubada filmitegijaid päris Istanbuli, sest seal puudus kontroll.

Samasugust kinematograafilist lavastuskunsti kasutab Alijevi režiim tänapäeval oma riigi ja rahvusvahelise üldsuse ees. See on kuvand rikkast, modernsest ja sekulaarsest “Tulede maast”. Bakuu kesklinn on täis disainerbutiike, pilvelõhkujaid ja siledat asfalti. Selle sära hoidmiseks on valitsus sõna otseses mõttes ehitanud peateede äärde pikki dekoratiivseid kiviaedu, et varjata lennujaamast saabuvate välisdelegatsioonide ja turistide pilkude eest vaeseid, lagunenud ja kanalisatsioonita aguleid. Suursündmused nagu Eurovisioon, Vormel-1 ja ÜRO kliimatippkohtumised ostetakse naftarahade eest selleks, et maailm näeks vaid režiimile sobivat pettepilti. Kulisside taga aga, vaid mõnisada meetrit neoonvalgusest eemal, surutakse maha teisitimõtlejaid ja elab maaelanikkond sügavas vaesuses.

Kui me jätame kogu poliitika ja kriitika kõrvale, siis tegemist on väga ägeda riigi ning veel ägedamate inimestega 🙂

Bakuus me väga kaua aega ei veetnud. Olime seal ainult esimese öö, et järgmisel päeval juba Suur-Kaukasuse juurde jõuda. Meie viimased päevad olid Bakuus. Tegime seal traditsioonilise Bakuu linnaekskursiooni, jalutasine vanalinnas, külastasime muuseumid ja paleed ning veetsime aega Nizami kaubatänaval. Kuna meie Bakuu päev kattus esmaspäevasele päevale, siis Alijevi keskuse ja vaibamuuseumi tõstsime teistele päevadele. Aliyevi keskus oli seekord päris tore, sest seal oli sees huvitavad erinäitused. Meil jäi ka aega külastada rohelist turgu ning väikest miniatuursete raamatute muuseumit. See on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse. Nende kollektisoonis on ka mitmeid raamatuid Eestist. Meie Bakuu päevadele jäi ka Laose presidendi visiit, mille tõttu saime ka meie natuke teesulgusid nautida. Miks nautida? Tavaautod suunati promenaadilt ära, aga turismibussid võisid õndsas üksinduses läbi sõita.

Bakuu ööbimise päevadele jäi meil veel Gobustani petroglüüfid, midavulkaanid, tulemägi ja tuletempel. Ma ei jää nende peale pikalt peatuma, sest oma eelmistes postitustes olen juba kirjutanud nendest. Jätkuvalt olen seda meelt, et “tulemägi” on midagi, mida peab käima vaatamas, aga mis on igav. Tuletempel on ilus kompleks ja väga kenad suveniiripoed selle ümber.

Gobustani päev oli meil seekord ilus päikesepaisteline ning samuti mudavulkaanide juures saime rahulikult ja kuivalt ära käidud. Ma mõistan Gobustani tähtsust, aga peale paari kalju peale oleva kriipsu, mis kujutab kas inimest või härge, on nad minu jaoks kõik ühesugused 🙂 Mudavulkaanide juures ei olnud peale meie grupi kedagi. Seetõttu oli seal eriti tore olla. Viimasel päeval tegime ka hilise lõunasöögi Bakuu lähistel. Ilus mereäärne restoran, kus nautisime väga head kala. Meie Bakuu viimane vaatamisväärsus oli maailma esimene nafta puurtorn. Seal saime teha ilusad pildid ja siis olime juba teel oma viimaseks ööks Bakuus.

Naftast ma ei viitsi kirjutada pikalt, aga naftaväljakutega seonduvalt tahaks kirjutada ühest James Bondi filmist, kui me juba filmimaailma oleme sukeldunud. Kas teadsid, et James Bond on käinud Aserbaidžaanis? Bakuu on üks põnevamaid sihtkohti, sest just siin filmiti 1999. aasta film “The World Is Not Enough”. Mäletate stseeni, kus Bond kihutab oma legendaarse hõbedase BMW Z8 otse töötavate naftapumpade vahel? See filmiti kuulsal Bibi-Heybati naftaväljal Bakuu külje all. See auto polnud võtete ajal veel isegi avalikus müügis! Meie seal autoga ringi ei kihutanud, aga sinna piirkonda jäi meie kalarestoran 🙂 Muidugi on peale “Briljantkäe” ja James Bondi filmide veel teisigi filme Aserbaidžaanis filmitud, näiteks “Ali ja Nino”.

Minu jaoks õnnestus ka pärast mitmeid katseid saata lõpuks postkaardid Eestisse 🙂