Seoul on linn, kus pilvelõhkujate neoonvalgus kohtub iidesete dünastiate vaikusega. DMZ ja Korea sauna olime seljataha jätnud ning edasi olid meie päevad ainuld Seouli päralt. Seouli avastamine algas meil Lõuna-Korea kõige kuulsama ja suursugusema palee, Gyeongbokgungi palee külastusega. Joseoni dünastia peapaleena ehitatud kompleks lummas oma ilusa arhitektuuriga. Me olime ajastanud oma päeva nii, et esimese asjana näeksime palee kuninglikku vahtkonnavahetust. Palee peavärava juures toimub iga päev (v.a teisipäeviti) kell 10:00 ja 14:00 ajalooline vahtkonnavahetuse tseremoonia. See on elav rännak minevikku, kus eredates traditsioonilistes rüüdes valvurid marssisid trummide ja gongide saatel, taaselustades sadu aastaid vanu kuninglikke rituaale.
Peale vahtkonnavahetust saime teha ka vahtkonnaga pilti. Meie kohalik giid oli super. Kuigi ma alguses arvasin, et tüüp on kuivik, siis päevade jooksul osutus ta väga kihvtiks inimeseks. Ta oli väga teadlik, kus ma millal me peame olema, et saada esimestena igale poole. Ta teadis täpselt, kus me näeme vahtkonnavahetust paremini ning kuhu me peame joonduma, et teha vahtkonnaga pilti. Ta tegi meist alati ikka korraliku fotoseeria. Sellega meendub mulle meie Hongkongi giid, kes isegi haaras ühel hetkel minu käest telefoni ning tegi ise klientidest pilti. Ilmselgelt minu oskused teha sotsiaalmeediaväärisili pilte, ei olnud tema arvates piisav 🙂
Tõeliseks kultuuri sisseelamiseks on parim viis sulanduda kohalikku pilti – sõna otseses mõttes. Peale vahtkonnavahetust ootas kliente üllatus. Ma tellisin meile kõigile hanboki (Korea traditsioonilise riietuse) laenutuse. Jalutasime palee kõrval olevasse butiiki, et end riidesse sättida. Naised valisid välja seelikud ja siis anti selle juurde sobiv särk. Mehed said omale riided vastavalt naiste poolt valitud seelikute järgi, et nad paarina ka harmooniliselt kokku sobiksid. Naistele pandi kleidid ihupesu peale. Mehed said oma riided alla jätta. Seal olid ka hoiukapid, et asjad paariks tunniks hoiule jätta. Peale ilusate kleitide, saime valida ka endale sobiva käekotikese ning meile tehti ka soeng vastavalt valikutele. Tunne nagu printsessil! Kui olime end kõik kauniks teinud, läksime paleesse ekskursioonile. Kogu palees oleku aja nautisime end kaunite ja erilistena. Tegime palju pilte ning näha oli, et me olime oma riietest rohkem vaimustuses kui palee ajaloost 🙂
Peale palee külastust andsime ära oma riided ning oli aeg tagasi reaalsusesse tulla. Me jätkasime oma teekonda Bukchoni Hanoki külasse. See on olnud sadu aastaid vana traditsiooniline küla keset Seouli pilvelõhkujaid. Jalutades mööda kitsaid, mägiseid tänavaid, mida ääristavad autentsed savist ja puidust hanok-majad, tekib tunne, nagu oleksid astunud ajaloolisesse k-draamasse. Kuna tegemist on elava elamurajooniga, valitseb siin lugupidav vaikus. Tänavatel on ka sildid, et turistid oleksid tasa. Meie jaoks on see elamusterohke pildistamise koht, kuid teiste jaoks on see nende igapäevane kodurajoon oma argipäevaga. Ekskursioonipäeval meil ei jäänud seal aega pikalt peatuda, aga viimasel vabal päeval suudusime paljud tagasi, sest see oli midagi, mis jäi hinge. Ma ostsin sealt küpsiseid ning leidsin ka ühe väga hea kosmeetikapoe, kus oli nii hea müügiinimene ja väga hea inglise keele oskusega, et ma ostsin sealt lausa mitmeid tooteid.
Seoulis külastasime ka kohalikku Gwangjangi turgu. See on tänavatoidu paradiis, kus elu keeb hommikust õhtuni. Ma sain sealt väga ilusad pastakad, kuid muus osas oli turg ikka nii kohalik, et ega sealt palju osta minu jaoks ei olnud. Meie peamine eesmärk seal turul oli kohalik lõunasöök. See oli ikka sellime kohalik toiduelamus kui veel olla saab. Toidud olid maitsvad ning kogu söögikoht oli väga lihtne. Minu soov oli reisi kokku pannes, et me saaksime maitsta ja kogeda nii palju erinevaid toite kui võimalik ning ma välistasin sellise turistilõksud, kus sa ikkagi lõpetad pasta ja pitsaga. Ma pean muidugi ka üles tunnistama, et peale nii palju kohalikke toite oli mõneks õhtuks lihtsalt isu saada üks burger 🙂
Korea traditsioonilised soolased pannkoogid ja lihapallid kuuluvad mõlemad Korea köögis ühisesse roogade kategooriasse nimega jeon. Erinevalt läänelikest pannkookidest on Korea omad alati soolased, seest pehmed ja äärtest eriti krõbedad. Tuntumad pannkoogid on rohelise sibula pannkook, mis on kõige populaarsem versioon. Seal on pikkade ribadena lisatud roheline sibul. Tihti tehakse sellest Haemul pajeon, kuhu lisatakse rikkalikult mereande nagu krevette ja kalmaari. Kimchi-pannkook valmistatakse hapukast laagerdunud kimchist, mis annab kookidele vürtsika, hapuka maitse ja erkpunase värvuse. Kartulipannkook on peenelt riivitud kartulist valmistatud pannkook, mis on tekstuurilt nätskem ja meenutab veidi meie kartulipannkooke.
Korea lihapallid ei ole ümmargused nagu meie lihapallid, vaid pigem väikesed kergelt lapikuks vajutatud pätsikesed. Wanjajeonid on traditsioonilised lihapallid, mis valmistatakse hakitud veise- ja/või sealihast, kuhu on mahlasuse ja tekstuuri andmiseks sisse segatud purustatud tofu ning peeneks hakitud köögiviljad. Pätsikesi ei praeta otse. Need veeretatakse esmalt kergelt jahus, kastetakse lahtiklopitud munasse ja praetakse madalal kuumusel pannil õlis kuldseks. Koreas kutsuvad lapsed ja pered neid armsa hüüdnimega Dong-geu-rang-ddeng, mis tähendab otsetõlkes “ümmargused asjad”.
Peale lõunasööki ootas meid Insadongi kunstiallee ja traditsiooniline teemaja külastus. Insadog on kuulus oma kunstigaleriide, käsitööpoodide ja antiigi poolest. See on parim paik autentseks ja rahustavaks Korea teemaja kogemuseks. Astusime sisse ühte peidetud hooviga teemajja. Me ei istunud põrandal pehmetel patjadel, kuid meile oli broneeritud väike privaatne majakene. Võtsime jalast oma jalaõud ning astusime tuppa. Seal nautisime traditsioonilisi jooke nagu Omija-cha (viie maitse tee) ja soojendavat Saenggang-cha (ingveritee), mille kõrvale serveeriti riisikooke. Enamus meist proovis Omija teed, mida me ka Insadogist kaasa ostsime. Seda valmistatakse kuivatatud šisandra marjadest, mis on tuntud ka kui magnooliamarjad. Nimi omija tähendab otsetõlkes „viie maitse mari“. Usutakse, et nendes erkpunastes marjades kohtuvad korraga viis põhimaitset: hapu, magus, mõru, soolane ja kibe (vürtsikas). Tee ise on tegelikult mõnusalt värskendav, mahlane ja hapukasmagus. Kuivatatud marjadest eraldub vette tõmmates sügav rubiinpunane värvus. Erinevalt paljudest teistest teedest valmistatakse omija teed sageli külma veega leotades, kus marju hoitakse külmas vees 12–24 tundi, et vältida mõru maitse esilekerkimist. Seda serveeritakse nii kuumalt kui ka jääga külma suvise karastusjoogina, millele magususe tasakaalustamiseks lisatakse sageli hiina datleid, mandleid või mett. Korea traditsioonilises meditsiinis on see tee väga kõrgelt hinnatud. Seda kasutatakse väsimuse vastu, vastupidavuse tõstmiseks, vereringe parandamiseks ja maksa ning neerude toetamiseks. Peale teekogemust veetsime aega Insadogis ning siis jalutasime läbi elavate toidutänavate tagasi bussi peale.
Ja oligi kuidagi ootamatult kätte jõudnud meie viimane päev Lõuna-Koreas. 2 nädalat oli nii kiirelt mööda tuhisenud. Viimane päev oli meil vaba kava. Hommikul käisime shoppamas, jalutasime mööda vanu hooneid ning peale lõunaks läksime tagasi hotelli, et kell 5 juba kohvritega hotellist lahkuda. Lend läks meile hilja õhtul ning viimasesse päeva olin planeerinud ühise õhtusöögi ja viimase shoppinguvõimaluse. Seoul on maailma üks parimaid šopingu-metropole.
Reisile panime väärika punkti Korea BBQ kogemusega. Korea BBQ olime ka enne saanud, aga seekord olid panused sealihal. Istume ühise laua taha, mille keskel oli elav grill. Küpsetasime koos mahlast seakõhtu ja marineeritud veiseliha, mähkisime liha sisse koos küüslaugu, kimchi ja vürtsika ssamjang kastmega. See oli õhtu täis naeru, ühiseid meenutusi ja sügavat Korea külalislahkust. Peale õhtusööki saime veel nautida viimaseid sisseoste Myeongdong Shopping Streetil, kus ma suutsin ka veel kosmeetikat kokku osta. See on iseeneest väga huvitav, sest ma üldjuhul kosmeetikat ei kasuta 🙂 Mida kõike ostuhulluses on tehtud! 🙂
Edasi ootas pikk sõit lennujaama ning Seouli lennujaamas läks juba kõik libedalt. Lennukisse maha istudes jäin ma oma pinki 12 tunniks. Ma enamus sellest ajast magasin. See oli mulle hea, sest järgmisel päeval Tallinna lennujaama maandudes sain mõned tunnid kodus olla ja siis pidin lennujaama tagasi jõudma, et järgmise grupiga Albaaniasse lennata.
Kokkuvõtlikult oli Lõuna-Korea lahe. Meie giidid olid lahedad. Jeju saare giid oli nii rõõmsameelne, et ta laulis meile lausa. Ma ütlen kohe ära, et mind te laulmas ei näe ega kuule! 🙂
Lõuna-Korea on riik, kus toit on vürtsikas, ekraanid on hiiglaslikud ja igav ei hakka sul mitte ühelgi sekundil!
