Peale Macao päevast ekskursiooni ootas meid teinegi Hongkongist väljaspool ekskursioon – Hongkongist Shenzheni. See oli unikaalne võimalus astuda vaid üheks päevaks hoopis teise maailma – otse globaalsest finantskeskusest Hiina Rahvavabariigi kõige futuristlikumasse ja kiiremasse tehnoloogiapealinna.

Meid küll alguses motiveeriti, et saame piiri pealt poole tunniga üle, aga kokkuvõttes olime piiripunktis 2 tundi. Pidime seal QR koodidega skänneerima külastuse, andma sõrmejäljekoopiad masinasse ja siis ikkagi suunduma manuaalsesse kontrolli. See osa jäi mulle segaseks. Peale kõikide andmete sisestamist, sõrmejälgede andmist oleks võinud ju saada E-väravast läbi aga ei! Meie saime selle eest vaielda seal ühe Vietnami grupiga, kes proovis vahele trügida.

Passikontrollis vaadati meie templeid hoolega ning ainukesed templid, mis paistsid neid härivat olid Türgi passitemplid. Meie käest küsiti, et miks me oleme Türgis käinud. Mul oli nii suur soov öelda, et Türgist tuleb minu ilus naeratus, kohevam juuksepiir ning kaunim nina, aga ma suutsin keele hammaste taga hoida. Mul on harva olemas isegi teatud enesetsensuur 🙂 Saime piiripunktist läbi ja meid ootas meie kohalik giid, kelle nimi oli Happy. Näost ei olnud tal küll mingit rõõmu näha. Ta paistis olevat kui just kompartei koosolekult välja astunud 🙂 Nüüd ma tegin talle liiga. Tegemist oli toreda naisterahvaga, aga eks elu Hiina Rahvavabariigis teeb oma töö. See võrdlus Hong Kongi ja Hiina inimeste avatuse osas oli väga suur kontrast. Jätame selle sinna paika ning räägime natuke linnast.

Kui me mõtleme maailma suurimatele ja tehnoloogiliselt arenenumatele linnadele, tulevad esimesena meelde sajanditepikkuse ajalooga New York, London või Tokyo. Kuid otse Hongkongi naabruses asub linn, mis on teinud läbi midagi täiesti erakordset. Veel 1979. aastal oli Shenzhen vaid umbes 30 000 elanikuga vaikne kaluriküla. Täna kõrgub seal üle 17 miljoni elanikuga futurislik tehnoloogiapealinn, mida kutsutakse põhjendatult „Aasia Silicon Valleyks“.

Kuidas sai ühest mudasest rannikualast maailma kiiremini kasvanud linn? Kuigi Shenzheni kaasaegne ajalugu algab aastast 1979, ei ilmunud see koht kaardile tühjalt kohalt. Piirkond oli juba Hani dünastia ajal (umbes 2000 aastat tagasi) tuntud keiserliku soolatööstuse keskus. Nimi „Shenzhen“ tähendab tõlkes „sügavaid niisutuskraave ning enne linna teket elati selles piirkonnas lihtsat elu – kasvatati kala, püüti pärleid ja hariti maad.

Shenzheni tõeline ajalugu sai alguse 1979. aastal, mil Hiina visionäärist liider Deng Xiaoping valis selle piirkonna Hiina majandusreformide peamiseks katsepolügooniks. 1980. aastal sai Shenzhenist ametlikult esimene piirkond, kus lubati välisinvesteeringuid ja turumajanduslikke elemente keset kommunistlikku Hiinat. Valik langes Shenzhenile just seetõttu, et see piirnes kapitalistliku Hongkongiga. See võimaldas Hongkongi kapitalil, oskusteabel ja tehastel sujuvalt üle piiri voolata. Sellest hetkest sai alguse ulatuslik ehitusbuum, mida Hiinas hakati kutsuma „Shenzheni kiiruseks“ Riigis levis ütlus: “Ehitame ühe korruse kolme päevaga.” Miljonid noored ja ambitsioonikad sisserändajad üle kogu Hiina suundusid Shenzheni paremat elu otsima. Alguses spetsialiseerus linn odavale allhanketööle.

Shenzheni ajaloo kõige hämmastavam faas on selle transformatsioon odava tööjõuga vabrikust innovatsiooni hälliks. Shenzhenis on asutatud ja seal asuvad maailma tipptegijate peakontorid, sealhulgas Huawei, Tencent, DJI (maailma suurim droonitootja) ja elektriautode gigant BYD. Linna südames asuv Huaqiangbei on maailma suurim elektroonikaturg. Öeldakse, et kui sul on idee uuest vidinast, suudad sa Shenzhenis selle prototüübi valmis ehitada paari päevaga, mis võtaks lääneriikides kuid.

Tänane Shenzhen on täielikult roheline ja digitaalne – see oli maailma esimene suurlinn, mille kogu ühistranspordipark (bussid ja taksod) muudeti 100% elektriliseks. Linna siluetti ehib maailma üks kõrgemaid pilvelõhkujaid. Shenzheni ajalugu tõestab, et õige strateegia, asukoha ja inimeste sihikindlusega on võimalik sajandi jagu arengut läbida vaid nelja aastakümnega. Kalurite võrgud on asendunud 5G-võrkudega. Meie saime osa väikesest futurislikust maailmast. Me sõitsime iseliikuvate taksodega. Hetkel on neid üle Shenzeni kuskil 700 autot, kuid nad liiguvad vaid teatud piirkondades, mitte üle kogu linna. Tulevikus tuleb neid muidugi juurde. Samuti üritab linn oma infrastruktuuri laiendada ning lisada metroo ja kiirrongiliine, et olla lähemal teistele Hiina linnadele.

Meil ei olnud Shenzhenis väga palju aega, sest võtsime vaid päevase ekskursiooni ning 2h nautisime Hiina Rahvavabariigi passikontrolli, aga me jõudsime veel peale iseliikuvate taksode külastada Shenzheni kõrgemat hoonet, külastada Robotite keskust ning süüa kohalikku toitu, kus oleksime äärapealt laua põlema pannud.

Shenzhenis oligi meie esimene vaatamisväärsus Ping An Finance Center, kus asub ka maailma kõrgeim klaaspõrandaga vaateplatvorm FreeSky. See oli täiesti tühi. Meie olime seal ainukesed turistid sellel ajal. Meil ilmaga väga ei vedanud, sest oli vihmane päev ning udu oli korralik. Piletikassa juures tekkis meil väike segadus, sest meie Happy ei tulnud selle peale, et inimesed kokku lugeda ning üks pilet oli puudu. Ta läks lisapiletit ostma. Siin mul tekkis juba oma arvamus, aga ma suutsin oma suu kinni hoida. Teekond ülesse on päris tore. Algselt oli makett, siis propaganda video, kui tore on elu Hiinas ja trepid ning klaasseinad olid kihvtid. Lift pidavat ülesse minema 55 sekundiga, aga ilmselgelt läks see aeglasemalt.

Me vaateid väga palju madalate pilvede ja udu tõttu ei näinud, aga aegajalt tekkisid selgemad laigud. See kurikuulus maailma kõrgeim klaaspõrand oli natuke pettumus. Need olid hoone ääres olevad väikesed kolmnurgad, mille peale sai astuda. Ma olen eluga Dubais liiga pirtsakaks läinud 🙂 Vaateplatvormi ala oli iseenesest tore ning suveniiripoes sai ka toredaid kaupu. Ma ostsin isegi postkaardid, aga ajanappuse tõttu ei olnud mul võimalik postmarke ega postkontorit otsida. Nii, et saadan need mõnel muul korral kui külastan Hiinat 🙂

Lõunasöögi restoranis hakkasin ma juba natuke jalgu trampima ja jonnima. Neiu olevat küll restorani teavitanud, et üks inimene tuleb lisada, aga mida restoran tegi? Nad lisasid ühe seti taldrikuid ja sööginõusid, aga milleks panna sinna ka tool? 🙂 Tegelikult ei oleks see tool ka asja lahendanud, sest laua taga ei olnud lihtsalt piisavalt ruumi. Isegi 14st toolist olid 2 ümber vahetatud tumbadeks. Selle peale üritas minu Happy teha mulle selgeks, et see on standard laud 15. inimesele. Kui toolid ei mahu laua taha ära, siis on väga raske panna mind uskuma, et sinna peaks mahtuma 15 inimest 🙂

Kui ma küsisin saia juurde, sest laual oli vaid 5 tükki, siis Happy vastas, et esiteks see ei ole sai, vaid snäkk ja teiseks oli see tasuta 🙂 Ma ei suutnud uskuda, et ma just midagi sellist kuulsin. Ma võtsin neiu kõrvale ning avaldasin arvamust, mida ma sellest kõigest arvasin. Toit ise oli maitsev ning restoran üritas ka olukorda paari lisaroaga heastada.

Me avastasime mingid nupud laua juurest ning käppisime natuke neid. Natukese aja pärast tundsime kärsahaisu ning süüdistasime kohe vaest kokka, kes samas ruumis süüa tegi. Mida ta küll seal sellise kärsahaisuga praeb? Korraga nägime suitsu laua alt üles tulemas ning saime aru, et neid nuppe ei oleks tulnud ikka näppida 🙂

Edasi ootas meid robotite keskus, kuid oli selge, et me nende väikesele etendusele ei jõua. Probleem ei olnudki suur, sest eks me olime 2h aega piiripunktis kaotanud ja me nägime erinevaid roboteid tegutsemas ning see oli igati tore. Neiu tahtis olukorda päästa, aga tegi asja veel isegi hullemaks. Ta näitas mulle kaardi pealt, et kuna om ummik, siis me ei jõua. Ma vaatasin neiut ning ütlesin, et ummik tekkis alles nüüd ja kell on juba 16:30 ehk ka täiesti tühja tee puhul ei jõuaks me õigeks ajaks. Võimalik, et neiu oli veel noor oma töös ning ta alles õppis, kuidas minusuguste tähenärijast inimesega tegeleda 🙂 Kui me piiripunkti tagasi jõudsime oli ta lausa üllatunud kui ma talle kingi Eestit koos väikese tipiga üle andsin. Ta oli vist täiesti kindel, et ma teen ta peale kaebuse. Ma lihtsalt ütlesin, et tal oli ekskursioon halvasti planeeritud ning ta ei osanud muudatustega hakkama saada. Mul ei olnud mingit plaani tema peale kaevata. Elu Hiinas on juba niigi raske ning mina ei pea ühele noorele inimesele lisamuresid tekitama. Meie ekskursiooni koordinaator oli aga Hongkongi kontorit teavitanud ning nemad proovisid olukorda siluda paljude upgrade’de ja lisadega, mida ma ütlesin, et me ei vaja 🙂

Ma arvan, et päevane Shenzhen on kultuuriliselt vajalik läbi teha. Eriti neil, kes ei ole Hiinas käinud. Sa tajud kohe linna vaibi, inimeste emotsioone ning sa näed, kas sulle vaatavad vastu elurõõmsad näod või emotsioonitud pilgud. Kuigi Shenzeni linn on maailma tipptase ja uued tehnoloogiad tekivad seal nagu seeni peale vihma, siis see oli siiski hea pilguheik suletud ühiskonnale. Minu Hiina külastus jäi üle 10 aasta taha ning tõi tagasi emotsioonid oma esimesest Hiina külastusest.