Minu esimene Egiptuse kogemus jääb paarikümne aasta taha, kui ma olin alles 16. aastane. Sõbranna vanemad kutsusid mind reisile kaasa. See oli ka minu esimene lennureis. Ma mäletan reisielevust veel väga hästi. Esimeseks Egiptuse sihtkohaks oli mulle Hurghada. Sel hetkel ma veel ei teadnud, kui suure osa Egiptus minu elus teatud ajahetkel moodustab ning kuidas see suunas mind edasisele huvile islami ja araabiamaailma vastu.

Alguses ma ei arvanud egiptlastest väga palju. Nad tundusid väga libedad ning mitte üldse meeldivad. Hiljem nad hakkasid mulle isegi meeldima ja nüüd olen tagasi punktis, kus sõna “egiptlane” paneb mulle irooniliselt muige suule. Peale seda, kui ma Emiraatidesse kolisin, ei ole ma enam Egiptus käinud. Ma tundsin, et see on minu jaoks ammendanud. Eks ma olen ma elu jooksul seal ka rohkem kui vaja oleks käinud ning mingi hetk oli Egiptus minu jaoks tehtud ja nähtud. Eestis elades olid egiptlased eksootilised, keda paar korda aastas kohtasin. Emiraatides elades muutusid nad minu igapäevaseks reaalsuseks.

Egiptus on aastatega palju muutunud. Kas seal on elu kallimaks läinud. Linnad on ilusamaks muutunud ning uusi atraktsioone loodud. Kuigi ma olen peaaegu kogu Egiptuse läbi sõitnud, siis mu enamus külastusi on jäänud töö tõttu Hurghada ja Sharm El Sheikhi. Need on ka kohad, mis mulle Egiptuse juures kõige vähem meeldisid. Sharm El Sheikhi ainuke võlu minu jaoks oli Punase mere veealune maailm, aga sukeldumise mõttes on Dahab igati parem. Mulle meeldivad väikekuurtortid nagu Taba ja El Gouna, Soma Bay jne, kuid seal võib aktiivsel puhkajal hakata igav.

Isegi nende aastatega, mis jääb minu esimese Egiptuse külastuse ja viimase külastuse vahele peale “Araabia kevadet” – on riigi muutumist ning inimeste mentaliteedi muutumist väga hästi näha. Mida aasta edasi läks, seda rohkem ma naisena Hurghada ja Sharm El Sheikhi tänavatel tundsin end liikuva lihana. Suurlinnades nagu Kairo või Aleksandria ma seda ei tundnud. Inimesed olid lihtsalt väga uudishimulikud, kui liikusin mitte traditsioonilistes piirkondades.

Ma mäletan, kuidas kõik tundus nii eksootiline. Suurlinnas Kairos oli tunne, et tahaksin igast lömmis ja katkisest autost pilti teha. Ma mäletan eredalt ühte taksosõidu kogemust. Takso oli vana Lada ning ilmselgelt oli see auto vist isegi vanem kui mu vanemad sel hetkel. Auto oli totaalselt romu, aga istusin taksosse. Turvavööd autos ei olnud ning uks ka ei läinud kinni korralikult. Autoaken oli lahti ning seda ei olnud võimalik kuidagi kinni keerata. Nii ma sõitsin hoides mõlema käega autouksest kinni, juuksed lendlesid tuules ning sihtkohta jõudes astusin tatise punase ninaga ja sassis juustega taksost välja. Kogemus!

Teine huvitav kogemus oli mul peale Araabia Kevadet. Ööbisin Le Meridien Heliopolise hotellis, mis asub Hosni Mubaraki kodu lähedal. Kuigi Kairo tänavatel käis veel mäsu, siis ilmselgelt oli Mubaraki koduümbruses idülliline vaikus. Peale kohtumisi ja koosolekuid oli mul õhtul igav. Ma olin suutnud mingist dating äpist leida mingi mehe, kellega minna kohvile. Mees oli õigel ajal kohvikus olemas ning selline väga tõsine egiptuse mees, kes esimesele kohtumisel tegi kõva müügitööd, et kuidas tema on see maailma parim mees ja ilma kelleta on minu elu kindlasti läbikukkunud. Ta oli viisakas, suhteliselt meeldiv, aga mitte selline mees, kelle tõttu tunneksid liblikaid kõhus ja elevust. Minu jaoks oli õhtu sisustatud. Läksin tagasi hotelli ning minu elu läks edasi. Hommikuks nähin ma chattis, et ta küsis, kas ma eelistan valget või kollast kulda? Mhmm. Väga random küsimused. Lõpuks sain ma aru, et ta räägib abielu sõrmusest. Ma sel hetkel mõtlesin, et kas ma olen end vahepeal kooma joonud ning kas minu elust on mingi periood minu teadmata möödunud? Kui tegin talle selgeks, et tegelikult peale ühte kohvi ei plaani ma veel abielluda ning ma ei scrolli internetis pulmakleite, siis selle peale ta solvus. Ma olevat haige inimene, kes vajab arstiabi! Ja vot sellise emotsionaalselt ebastabiilse naisega olete teie nõus mööda maailma ringi reisima!

Arsti juurde ma ei läinud. Ma olen enda diagnoosiga rahul ning mu elu on andud mu ellu teisigi minusuguseid. Ma olin kunagi isegi ühest egiptlasest kõrvuni sisse võetud. Tegime Kairo tornis isegi romantikat. Läksime torni ning palusime meist pilt teha. See oli vee seebikarbi periood, kus pidid oma 36 kaadrit hoolega hoidma. Pilt tehtud. Elevus missugune Eestisse jõudes. Saatsin pildid ilmutama ja saingi meie romantilise pildi. No ütleme, et mees oli minust peajagu pikem ning tema naertav nägu oli kenasti näha ja minust oli jäänud pildile mõned juukseudemed, mis tuules liikusid. See on minu ainuke pilt oma esimese egiptuse randevuuga.

Üle aastate on Egiptuses nii mõndagi juhtunud. Kunagi käisin lihtsalt oma sõbrannaga Niiluse kruiisil. See ei olnud tööreis ning saime elu võtta vabalt. Ma mäletan, et see oli aprilli kuu ning see Niiluse kruiisi laev oli natuke vana ja väsinud. Tubades oli kõrge õhuniiskus. Meie laev oli täis saksa ja briti pensionäre ning me olime sõbrannaga kaks noorimat reisijat. Me otsustasime, et läheme päikesetekile magama. Vähemalt saab paremini uinuda, kui umbses kajutis. Hommikul ärkasin ma mõnusalt. Päike ei paistnud üldse silma, mis oli kummaline. Kui ma silmad avasid, siis minu kohal istus üks muhe vanapapi, kes mind tervitas. Tervitasin teda vastu. Ma ei tea, kui kaua ta seal kahte uinuvat printsessi valvas, aga talle paistis see lausa meeldivat. Lamamistoolilt püsti ajades oli pool laeva päikesetekil hommikust Niilust nautimas. Võtsime padja ja teki kaenlasse ning läksime “walk of shame” tagasi kajutisse. Trepp viis läbi ruumi, kus pakuti teed ja küpsiseid ning meie padjanäod ja tekid kaenla all tundus väga labane peenetele brittidele. Nägudest oli näha, et ohh teid vaeseid Ida-Eurooplasi 🙂

Tervitamisest veel nii palju, et olin kunagi ühes Sharm El Sheikhi hotellis, kus toakaaslased läksid hommikust sööma. Ma jäin magama edasi, aga terassiuks jäi lahti. Hotelli plaan oli selline, et said kohe terrassilt basseini minna. Basseinist tulles paistsid kõik toad ühesugused. Nii üks turist eksis meie tuppa ära. Ta jõudis juba keset tuba ja mina unise peaga voodist vaatasin, et kuhu edasi. Mees seisis tardunult keset tuba. Eks tal oli hämming, et kõik oleks nagu tuttav, aga mitte päris see õige. Ma lõpetasin mehe piinad ning ütlesin talle toa nurgas olevast voodist kõva selge häälega “Good Morning!”. Mees oleks peaaegu infarkti saanud. Tormas sellise kiiruga uksest välja, et haaras kaasa isegi terassi peal olevad toolid 🙂

Mingi aeg oli Egiptuse hotellidel komme käia hommikuti uste taga kontrollimas, et midagi siivutut ei tehta ning ega kuskil voodi all Ahmedid ja Mohamedid ennast ei peida. Ma olin just El Alameinis, kui mingi kella 7 paiku helises uksekell. Ukse taga oli mees, kes täiesti emotsioonitult küsis “Kas olete üksi või kahekesi?”. Vastasin, et üksi. Selle peale kiikas ta üle minu õla ja lihtsalt lahkus sõna lausumata 🙂

Minu viimane Aleksandria kogemus päädis bussis magamisega. Ma olen ma elus 2 ekskursiooni Egiptuses maha maganud. Üks oli Hurghadast bussisõit läbi Aleksandria Porto Marinasse, kus ma otseses mõttes keeldusin bussist väljumast ning magasin, kui teised linna külastasid. Eks ma olin juba seal ise enne käinud ning õnneks ei olnud ma ka giid, kellel oleks olnud kohustus olla viisakas. Teisel korral oli mul võetid paadireis Sharm El Sheikhis. Ma olin saanud mingi kõhutõve ning ütlesin, et ma natuke aega magan. Kui ma silmad lahti tegin oli nii õnnelik, et ärkasin õigel ajal ülesse. Ma olin valmis ujuma, snorgeldama, saart avastama. Õnnetuseks olime me tagasi sadamasse jõudnud ning minu kaaslane ei näinud selles mitte mingit probleemi, et ta mind sihtkohta jõudes ülesse ei ajanud 🙂

Nüüd on mul aga plaanis aprillis teha suur Egiptuse ringreis. Eestis on ka teisi, kes Egiptuse ringreise teevad, aga ma usun, et mu reis on sisutihedam ning natuke teistsugusem kui teistel. Peale põhikohtade viin ma teid ka linnadesse, kuhu tavaprogrammid ajaliselt ei võimalda. Kogu reis on 15 päeva pikk ning sinna mahub nii Vahemeri, püramiidid, Egiptuse kõrb, Niilus kui ka puhkus Punase mere ääres. Programn on juba lukus. Viimased viimistlused ja hinnakalkulatsioonid ning siis saan seda ka teisetele jagada.

Märksõnadena toon välja, et külastame prügilinna, kahte surnutelinna, vaalaorgu ja veedame paar ööd Al Fayyumis. Nii nagu enamus mu reiside puhul, siis enamus sissepääsud, toitlustused, jootrahad jne on hinnas. Koha peal lihtsalt naudime ja puhkame. Samuti templitest olen lisanud rohkem kohti, kuhu tavalise nädalase reisiga ei jõua. Kindlasti ei tule reis väga soodne, aga see on tõesti inimesele, kes tahab näha Egiptust maksimaaselt, aga kelle jaoks ei ole Egiptus selline igatalvine puhkuse sihtkoht.