Ma olen lubanud aastaid kirjutada, et kuidas on omada koera Dubais. Iga aastaga muutub see õnneks aina lihtsamaks. Kui ma elasin Ajmanis, siis ma ei näinud võimalust koera omamiseks. Koeri ei olnud kuskil näha. Igal pool oli koeri keelavad sildid ning ega ka inimesed ümber minu ei paistnud suured koerasõbrad. Kui ma lõpuks Dubaisse kolisin, siis ma märkasin rohkem koeri. Minu enda majas olid paljudel koerad ning see mahasurutud soov tuli jälle päevakorda.

Ühel päeval nägin ma tuttava IG postitust. Tema koeral olid pojad. Sel hetkel ei teadnud ma Shih Tzu’dest midagi, aga minu süda oli võetud. Juhuste tahtel sattus minu koju 2 kutsikat. Üks oli emane Talitha, kes on minu väikene printsess ning teine oli kustikapoiss, kes tänaseks on võtnud kogu ruumi minu ema südames. Mul oli kodus korraga kaks koera, kellest ühe pidin Eestisse toimetama.

Natuke Dubai reeglitest. Kõik lemmikloomad peavad munitsipaalametis olema arvel. See on ka meie maja nõue, et lemmikloomadena tohib hoida ainult registreeritud loomi. Dubai munitsipaalametist sain mõlemale tegelasele passid. Tegin ära kõik vajalikud vaktsiinid ja Hugile ka parasiittõrje, sest ilma selleta ei tohtinud ta lennata.

Ma lugesin hoolikalt, et mida ma pean jälgima, et Hugi endaga Eestisse tuua. Minu ema ootas ju oma pisikese saabumist. Täna on reegel selline, et Dubai lennujaam lubab lemmikloomaga riigist välja lennata, kuid ei luba riiki sisse tuua lemmikloomi. Siinkohal mõtlen ma lemmikloomaga lennukisalongis reisimist. Cargol on hoopis teised reeglid. Täna on ainult Abu Dhabi, kes lubab ilma suuremate probleemideta koera või kassiga ka Abu Dhabi lennujaamas maanduda.

Reeglid looma riigist välja viimisel:

1. Loomal peab olema kehtiv pass, mikrokiip ja kehtivad vaktsiinid
2. Loom ei tohi kvalifitseeruda “ohtlikuks” tõuks või nö nösuninadega, kellel võivad tekkida hingamise probleemid
3. Keskkonna- ja Kliimaministeeriumist tuleb taotleda eksportkinnitus.
4. Enne lendu paar päeva tuleb looma viia Dubai lennujaama puhul lennujaama cargolinnakusse, kus lennujaama veterinaar vaatab üle kõik dokumendud ning allkirjastab paberid
5. Transpordiks peab olema pehme puur, mitte plastmassist puur.
6. Hugi ajal saadeti mind check-ini letist lemmiklooma eest tasuma kg järgi. Nüüd on see muutunud natuke ning hind on juba lennufirma poole ette määratud. Lihtsalt kontrollitakse, kas looma jääb koos puuriga alla 8kg ning kas mõõtmed on õiged.
7. Turkish Airlines lubab puurile kaks erinevat mõõdet. Väiksem puur on lubatud juhul, kui asetad looma istme alla. Kui oled maksnud lisa istekoha eest, siis võid reisida natuke suurema puuriga ning loom saab istuda sinu kõrvalistmel.
8. Kui lennukis on juba broneeritud loom, siis TK ei luba teisi loomi, va juhul kui need on sama pere loomad.
9. Kui keegi on pileti broneerimisel märkinud, et ta on loomakarvade vastu allergiline, siis ei lubata sellele lennule looma. Kui teed endale lennupiletit, siis soovitan kõnekeskusest enne üle küsida, kas antud lennule loomi kinnitatakse.

Mina tegin koera Dubaist Eestisse toomise kadalipu läbi 4 aastat tagasi, kui Hugi oli alla 3. kuune. Kõik hoiatasid, et kõik on väga keeruline ja peaaegu võimatu. Tegelikult ei olnud protseduur keeruline, vaid sa kohtasid igal nurgal ebaprofessionaalseid inimesi. See veterinaar, kelle templist sõltus, kas koer reisib või mitte, oli pehmelt öeldes ebapädev. Ma olin lugenud kümneid kordi läbi EU seadused. Ma jõudsin Hugiga sinna kuskil kell 10 õhtul, sets päeval olin ma ju kogu aeg tööl. Mees vaatas pabereid tähtsa näoga ning väitis, et Hugi ei saa lennata, kuna on liiga pisike! Pisike? Jah, mul on ostetud Shih Tzu sülekoer, kes 2,5 kuuselt ongi pisike? Kas ta on liiga noor, sest ta on juba 2,5 kuud vana? Sain vastuseks, et tal ei ole tehtud marutaudivaktsiini. Ma ise mõtlesin, et ta on ju selleks liiga noor? See viis ka mind sel hetkel rivist välja. Moosisin temalt välja, et ma annan talle allkirjaga kirja, et ma võtan kogu vastutuse enda peale, kui mind koeraga lennujaamast läbi ei lasta. Ta lõpuks nõustus, aga see ei andnud mulle rahu. Koju tagasi jõudes lugesin uuesti EU reeglid läbi. Need samad paberid, mille peale ta oli oma templi pannud. Seal oli selgelt kirjas, et kui loom on alla 4 kuu ning tal on kõik muud vaktsiinid tehtud, siis loom võib lennata ilma marutaudi vaktsiinita, kui omanik allkirjastab deklararsiooni, kus kinnitab, et loom ei ole kokku puutunud metsiku loodusega ning võõraste loomadega. Kusjuures ka see deklaratsioon oli mul allkirjastatud ning ka selle targa veterinaari poolt templiga kinnitatud.

Sel hetkel tekkis minus viha. Ma oleksin tahtnud sinna tagasi minna ning talle ametliku kaebuse teha, aga soov koer ilma lisaäpardusteta Eestisse viia oli suurem. Põhimõtteliselt, kui ma ei oleks edasi jonninud ning nõustunud, et mu koer on liiga pisike, siis ma ei oleks koos koeraga lennanud. Ja see kõik ühe ebapädeva töötaja tõttu, kelle templist põhimõtteliselt sõltub sinu saatus.

Nüüd oli aeg lennujaama jõudes. Ma olin Turkish Airlines’i kodulehel lugenud sadu kordi reegleid puurile. Jõudsin öösel lennujaama. Lennujaamas keelduti koerale check-ini tegemast, sest koer ei ole “pehmes puuris”. Nüüd juba ettevalmistatuna, ma avasin nende lennufirma kodulehel ning tõin välja, et puur peab olema kõva puur cm x cm x cm mõõtmetega. Erijuhtudel võib puur olla pehme. Mees luges suurte silmadega ning tegi siis oma ülemusele kõne. Mind lubati lennule registreerida. Nüüdsels on TK muutnud ära, et puur peab olema pehme.

Peale kohvri ära andmist läksin Turkish Airlines letti, et koera eest lisakilod ära maksta. Peale kviitungi kätte saamist, sain ka enda kätte pardakaardi. Edasi oli vaja minna passikontrolli. Tuletan meelde, et see toimus kõik umbes 4 aastat tagasi. Inimesed peatasid mind lennujaamas ning küsisid, et kas tõesti Dubai lubab loomaga reisida? See oli nii uudne. Kõik ju teadsid, et loomad lennukites ei ole lubatud.

Passikontrolli sain kenasti läbi ja nüüd ootas mind käsipagasi kontroll. Võtsin koera puurist välja, et teda mitte läbi valgustada. Nüüd olid kõik ninnu-nännu minu ümber. Mitte keegi ei vaadanud ei ekraane ega kontrollinud kotte. Hugi oli superstaar. Keegi ei küsinud Hugi dokumente ei passikontrollis, ei lennuvärava juures, Istanbulis ei hoolinud keegi temast ning alles Eestis küsiti, et kas tal on pass ning kehtivad vaktsiinid tehtud. Ja nii jõudiski üks kutsikapoiss soojast Araabiast Eestisse.

Eelmine aasta oli mul plaan võtta Talitha Eestisse. Seekord võtsin lennupileti Abu Dhabist, sest sinna oleksin ma saanud ka koeraga tagasi lennata. Protseduur oli mul juba teada. Tuli ainult üle täpsustada tagasituleku protseduur, et kus ja millal ma pean Eestis küsima templid ning millal taotlema importtõendit AÜE kliima- ja keskkonnaministeeriumist. Nüüd on nad ka avastanud rahaaugu ning koera kinnitamine Tallinnasse ja tagasi maksis rohkem kui minu enda lennupilet. See peaaegu topelthind ei sisaldanud isegi eraldi istkekohta koerale. Ma olin nõus seda kulu kandma. 2 kuud tundus liiga pikk aeg, et ma võrukaelast olla eemal. Viimasel minutil ma siiski tühistasin koera oma broneeringust. Nimelt mõned päevad enne oli Kataris USA tühja sõjaväebaasi vastu rünnak ning meie õhuruumid suleti ajutiselt. Nüüd ma ei olnud enam sugugi kindel, kas mu lend üldse väljub Abu Dhabist. Kui lennuplaan on muudetud, kas ma jõuan ümberlendamisega Istanbulist Tallinna lennule jne. Küsimusi oli palju ning ma lõpuks otsustasin, et ma jätan Talitha ikka koju. Kui ma pean hakkama leidma Abu Dhabis või Istanbulis koerasõbralikku hotelli, siis see oleks olnud lisa stress mulle kui ka kutsule.

Saatsin lennufirmale teate, et ma tühistan broneeringust koera ning sain ka sellele vastava kinnituse. Kui ma olin juba lennuväravas pardale minekut ootamas, kuulsin kuidas lennujaama töötajad arutasid, et sellel lennul peaks olema ka koer. Ma sain kohe aru, et nad ootavad minu printsessi lennule. Läksin nende juurde, et koer oli minu broneeringus, aga ma ei reisi koeraga. Kohe kurb oli öelda, et Talitha jäi 2. kuuks siia maha.

Niipalju siis koeraga lendamisest. Aprilli lõpus suutsin endale võtta ka teise koera. Hommikul nägin FB kuulutust ühest õnnetust Shih Tzu poisist, keda on 5. aastat puuris hoitud aretamise eesmärgil. Tal paistis ka silmaga olema midagi viga, sest see oli täiesti hall. Ma alguses proovisin postitust ignoneerida. Ikka jälle ma avastasin ennast sellelt postituselt, kuni lõpuks saatsin neile meili. Sain vastuseks üle 20. küsimuse, et a la kuidas ma suudan antud koera eest hoolitseda. Vastasin kõigile küsimustele ja sain vastuseks, et koer ei ole nende hoiukodus vaid Dubai Munitsipaalameti varjupaigas. Esimene mõte oli, et mille kuramuse pärast ma pidin teile kogu selle essee kirjutama, aga vastasin viisakalt, et ma lähen järgmise päeva hommikul koera vaatama. Munitsipaalamet töötab ainult hommikuti. Kui teised inimesed lähevad lõunale, siis nemad lähevad juba koju 🙂

Asukoht oli mul teada. Ma olin seal mitmeid kordi Talitha ja Hugiga käinud. Läksin kohale lootuses koera näha ning ma ei olnud kindel, kuidas ja millal ma üldse selle koera saaksin. Täitsin ma ju 20 küsimust ning eeldasin, et ma pean läbima mitu fooru, mille tulemusena valitakse välja õnnelik võitja 🙂 Ma ei ole ametlikult kunagi koera ka adopteerinud. Kõik mu koerad on kas tänavalt üles korjatud või turuväravas mingite joodikute käest ära ostetud. Ainult Bethanna oli mu esimene tõukoer, kellele lendasin Krakovisse järgi.

Läksin sisse ja jäin ootele. Mind kutsuti kabinetti ja minu käest küsiti ID-kaart. Andsin selle ning mulle öeldi, et koer tuuakse mulle näitamiseks. Ma jäin ootama. Koer oli nii õnnetus olukorras. Ta värises kogu kehast ning kõht oli vastu maad. Ma hakkasin lausa nutma, kui ma teda sellises olukorras nägin. Üks teine mees, kes oli endale koera võtmas, hakkas samuti nutma koerakest nähes sellises seisus. Korraga küsiti mu käest, et kas maksan sulas või kaardiga? Ma ei saanud küsimusest aru, aga nõustusin kaardimaksega. Mees, kes tõi koera vaatamiseks küsis minu käest, et kas mul on oma rihm olemas? Mis rihm? Ja korraga sain ma aru, et ma olin just endale saanud teise koera.

Nüüd on koer minuga juba peaaegu 3 kuud olnud ning me teeme tibusamme, et saada üle kõikidest nendest 5. aasta jooksul kogunenud hirmudest. Kui ma ta sülle võtsin ning autosse viisin, siis ei olnud mul ei rihma ega puuri. Mul oli autos ainult Talitha tekike, mille peal talle meeldib istuda, kui autoga sõitma peame. Kui ma asetasin ta kõrvalistmele, siis ta lõpetas momentaalselt värisemise. Ta ronis sõidu ajal mulle sülle ning jäi sinna kuni jõudsime koju. Kodus lasin ma tal ennast ära peita ja varjuda, kuhu ta iganes soovis, Ma ei hakanud teda kuidagi traumeerima. Niigi uus kodu, kass ja koer. Talitha oli kogu olukorrast nii šokeeritud, et ta keeldus diivani pealt maha tulemast ning ta värises üle keha. Ta vaatas seda uut koera suurima põlgusega ning oli näha, et ta oli totaalselt pahane ning segaduses. Ühelt poolt üritasin oma printsessi maha rahustada ning teiselt poolt soovisin, et uuel kutsal oleks mugav.

Tema silm oli katki ning hall. Teadsin, et pean ta arsti juurde viima. Võtsin ühendust oma veterinaariga ning sain kohe aja. Nüüd võtsin uuesti koera kaenlasse, et minna silma kontrollima. See nali lõppes mul ca 500 eur arvega ning 4 erineva silmatilgaga, mida pidin talle silma pigistama iga 3 tunni tagant. Mul oli nii kahju teda kodust jälle välja viia. Koer oli segaduses ning hirmunud. Ta klammerdus minu külge. Käisime arsti juures ära. Peale silmade lasin veel teha vereanalüüsi, et teha üldkontroll. Mul on ju kodus veel 2 lemmiklooma, et vältida nende nakatumist mingitesse viirustesse ja haigustesse.

Tulime koju tagasi ning järgmised päevad olid rasked. Magamatus, et ravimeid anda ning see rüselus, et koer sülle saada ning veel silmadesse rohtu panna. Koer oli niigi traumeeritud ning nüüd ma traumeerisin teda iga 3h tagant. Iga kord kui ma temast kinni võtsin, pissis ta põrandale. Iga kord kui ma talle lähemalt astusin puges ta voodi alla peitu jne. Ja selle kõrval pidin ma ka Talithat lõbustama ning tema pahameelt ohjama.

Koer sai endame nimeks Rudy. Esimestel päevadel magas koer kössis istukil asendis. Vaeseke ei olnud veel aru saanud, et ta ei ole enam puuris. Iga päevaga muutus ta julgemaks ning progressi on silmaga näha, aga ta on siiski väike traumeeritud hingeke. Isase koerana pissib ta nagu emane koer. Eks puuris ei olnud tal ju ruumi. Esimestel nädalatel kogus ta toidu põske ning varjus kuskile ohutusse kaugusesse, et vaikselt süüa. Paistis, et ta pidi oma toidu eest võitlema. Ajapikku muutus ta julgemaks. Hakkas Talitha mänguasjadega mängima, mis minu printsessile üldse ei sobinud. Selgelt on näha, kuidas Rudy imiteerib Talitha käitumist. Kui Talitha teeb midagi ees, siis ta püüab seda tegevust ja käitumist matkida.

Nüüd oleme jõudnud punkti, kus ta tunneb end kodus vabalt, aga kui midagi kuskil maha kukub või mingi tugev müra, siis ta jookseb paaniliselt peitu. Õues käime uhkelt ning rõõmsalt, aga inimeste suhtes on ta kahtleval seisukohal. Kui Talitha jookseb kellegi juurde, siis ta läheb ka asja uurima, aga ta ise suurest õnnest inimeste juurde ei jookse. Kui talle pai teha, siis olen kõikidele öelnud, et ainult puudutada nii, et ta neid näeb. Selja tagant ootamatu puudutus on ikka veel väga hirmus. Viimastel nädalatel käivad lapsed mu ukse taga, et Talitha endaga mängima viia. Olen nüüd ka Rudy nendega kaasa andnud. Lapsed on hästi toredad. Ma olen neid hoiatanud, et Rudy on traumeeritud koer ning see hool ja armastus, millega nad Rudy’t kohtlevad on lihtsalt nii armas.

Nüüd ka sellest, kuidas ükski heategu ei jää karistuseta. Alustame sellest, et see on mu elu kallim Facebooki pilt, mida ma kunagi näinud olen 🙂 Teiseks hakkas Talithal kohe jooksuaeg, kui Rudy majja tõin. Nüüd pidin neid päeval ja öösel eraldi tubades hoidma. Ma päästan koera “breeding factory’st”, et luua oma kodus uus aretuskeskus 🙂 Päeval ja öösel ei olnud eraldamine raske. Keeruline oli neid jälgida, kui ma olin kodus. Ma ei mõelnud selle peale, et kui ma lähen vannituppa või teise tuppa, siis kaks tegelast hakkavad tegutsema. Kui ma neile peale sattusin oli mul vaid üks sõna FUCK. Nüüd hakkasin ka kodus ringi käima nii, et WC-sse hädale minnes või vanni minnes võtsin Talitha kaenlasse ning läksime WC-sse koos 🙂 Ma lugesin kõik faasid ära, kas ja kuidas ning millal võiks Talitha olla tiine. Tema karv kasvas ning ta muutus paksemaks ja mul oli juba paanika. Pärast kui ta ära pügasin sain aru, et tiine ta ei ole. Karvakasv ning liigne söömine oli ta natuke paksuks teinud. Nüüd ta ei varastanud toitu ainult kassilt, vaid ta peab seda tegema ka teiselt koeralt.

Kui hästi läheb, siis saan Rudy ka suve lõpuks ära kastreerida. Ta on juba oma panuse kutsikatesse siia maailma andnud oma viimase 5. eluaasta jooksul. Enne peame, aga ta silma 100% korda saama ning siis vaatame edasi. Ilmselgelt on see näide sellest, et mul oli peale Lähis-Ida kriisi puhkemist liiga palju vaba aega käes. Ma suudan alati genereerida “ideaalseid” mõtteid, kui ma ei ole hõivatud.