Kui kogu möll veebruaris lahti läks, siis tundus kõik nii ebareaalne. Kõik teadsid, et Iraani ja Iisraeli vahel on pinged ning eks Trump suudab ka oma intelligentsiga üllatada. Sellest hoolimata ei käinud mul kordagi peast läbi, et AÜE võiks saada kaasatuks. Nüüd hiljem võib muidugi spekuleerida kuivõrd oli kõik kaalutletud ja kui palju kõik osapooled rünnakutest ette teadsid. See selleks. AÜE seadus ei luba seda teemat puudutada 🙂 Selle asemele riputame riigi lippe igale poole. See oli isegi ametlik üleskutse rahvale ning nii hakkasidki paljud AÜE lippe oma akendele ja rõdudele kinnitama. Isegi nii mõni mu sõber tegi seda. Mul tekkis muie suule. Meenutas väga meie proua presidenti, kes agiteeris inimesi rõdudel oma mobiilidega lehvitama 🙂

Igas kõnes tuli välja, et riigijuht tänas kõiki riigis elavaid välismaalasid ning me pidime olema “kõik emiratid”. See kõik emiratide olemine on lõppenud sellega, et kõik soodustused ja boonused laienevad vaid riigi kodanikele. Paistab, et me ikka ei ole “kõik emiratid” 🙂 Kogu sarkasmi kõrval pean muidugi kinnitama, et kogu olukorra vältel ei ole kordagi riigis paanikat tekitatud. Tunne on väga turvaline. Mul hakkas vahepal lausa nii igav, et mõtlesin, et Global Village võiks jätkata ilutulestikuga – oleks vähemalt mingidki paugud 🙂

Kuigi elu on olnud tõesti rahulik ja sellest hetkest kui ka Ugandast tagasi tulin, siis oli tunda sõjategevust minimaalselt. Ja räägib inimene, kelle kodu asub sõjaväebaasi läheduses, kust saadeti üles raketitõrje. Alarme pole ka alates aprilli algusest saadetud. Sellest hoolimata ei ole reisime lihtne. Mitte, et meil oleks siin tohutult ohtlik. Põhjus on selles, et paljud lennufirmad võtsid lennud maha. Eriti Euroopa omad, mis peaksid muidu tegema eriti suured ringid, kui nad peavad vältima Iraani, Saudit, Kuveiti, Iraaki, Bahraini, Katari – see ring oleks meeletu.

Lihtsamini läks Aasia ja Aafrika sihtkohtadel, sest need lennud ei ole otseselt mõjutatud ohtlikust õhuruumist üle lendamisest. Isegi meie lennud olid siin paljud tühistatud ning parim alternatiiv oli lennata Omaanist. See tegi ja teeb siiani lendude kättesaadavuse keeruliseks ja kalliks. Paljud Euroopa lennud alustavad uuesti alles uuel hooajal oktoobrist. Kindlasti Emiraatide lennufirmad on kogu selle kaose juures teeninud ka korralikku kasumit.

Mina pidin lendama Alžeeriasse aprillis. Peale Alžeeria konsulaadi närvikõdi olin kogu aeg varvastel, et vaadata, mis saab minu lennust? Turkish Airlines tühistas lende päevade kaupa ning nii minu aprilli lend oli kehtiv ja roheline. Turkish Airlines andis õiguse ka veel plaanis olevad lennud tasuta tühistada või ümber tõsta, aga minu mugavuse huvides oli see, et see lennuk väljuks. Seda muidugi ei juhtunud. See hetk kui olin saanud viisa kinnituse, sain lennufirmalt meili, et minu lend on tühistatud. Kuna see ei tulnud nagu välk selgest taevast, siis olin valmis piletid kiiresti ümber mängima.

Siit ka väike hoiatus, kui olete Turkish Airlines’ga analoogses situatsioonis. Nimelt mul oli oluline, et minu Istanbul – Alžiir – Istanbul ots jääks samaks, sest pidin jõudma klientidega samale lennule. Kui teete süsteemis muudatuse ja tühistate ainult selle segmendi, kus on lennutühistus, siis muudetus kinnitatakse, aga hinda ei muudeta. Hoolimata, et saad orginaalpiletist vaid 50% teenust, siis hind jääb algseks. Ei tundu loogiline? Seda minagi. Kolistasin selle ämbri läbi ja õnneks oli mul tasuta tühistatav pilet. Seega ma tühistasin pileti, kus Turkish Airlines tühistas lennu. Sain sellelt piletit 100% raha tagasi ning tegin uue pileti suunal Istanbul – Alžiir – Istanbul. Tegelikult tegin ma uue pileti enne, kui vana tühistasin, et olla kindel koha saadavuses. Minul vedas.

Võtame aga teise versiooni. Kui lennuk oleks olnud välja müüdud? Ma ei oleks saanud uut piletit broneerida. Kui ma oleksin vana pileti tühistanud lootes, et see koht ilmub süsteemi? Kes oleks seda garanteerinud? Põhimõtteliselt oleksin ma pidanud jätma pileti sellisel kujul ning oleksin pidanud maksma lennupileti täishinna kasutades vaid pool sellest teenusest.

Nüüd oli mul olemas pilet Istanbulist Alžiiri ja tagasi, aga polnud piletit Istanbuli. AirArabia ja FlyDubai lennud olid küll saadaval AÜE-st. aga ma ei võtnud riski, et need ikkagi tühistatakse. Ostsin lennupileti Omaanist Türki. Alguses oli plaan öösel oma autoga 6h Masqatisse sõita, aga viimasel hetkel ma ei jaksanud sellist ümbermaailmasõitu ette võtta. Otsin FlyDubai lennu Masqatisse. Tegin seda põhimõtteliselt 8h enne lendu, et olla kindel, et lennu tühistamise tõenäosus oleks väike. 45 minutit lendu Masqatisse maksis rohkem lend Omaanist Türki või Türgist Alžeeriasse. Põhjus on lihtne. Sel hetkel oli vaid 1 lennufirma, mis Omaani Dubaist lendas. Hiljem lisandusid ka teised lennud.

Nüüd oli mul 3 erinevat lendu. 2 korda lennujaama vahetust, kus ma pean passikontrolli läbima ja uuesti lennujaama sisenema. Ja selleks pidin ma ka kalkuleerima võimalikud lennuhilinemised jne. Nii ma lendasin mõlemas suunas üle 24h, mis oleks otselennuga olnud ca 6h lennusõit. Omaanis oli kõik rahulik. Sain passi templi ning läksin uuesti check-ini. Ainult selle nädalase reisi tõttu sain ma passi kokku 10 templit! Kuna mul oli Istanbuli ostetud pilet Oman Airiga ning see on nende kodulennujaam, siis sain kohvri kohe ära anda ning ma ei pidanud ootama 3h lennu check-ini avamist. Läksin lounge ning magasin seal mitu tundi maha veevulina saatel. Lend ise oli igati ok, aga Istanbulis lennujaamas ootas paljusid ebameeldiv üllatus.

Oman Air oli jätnud paarikümne inimese pagasi Masqatisse maha. Ja muidugi olin mina nende hulgas. Ma mõtlesin, et kus on sinna tuleb juurde. Viisa kadalipp – done, lennupiletite ümber broneerinime – done, vahepeal tühistati minu Istanbuli hotell remondi tõttu ning vahetasin hotelli – done, jõudsin Istanbuli – done, kohver – oops. Kõige pealt ootasin ma ca tunni enne kui lootus kadus, et minu kohver lindile ilmub. Seejärel ootasin veel tunnikese, et saada jutule. Nende ground handling oli üle koormatud, sest kõik paarkümmend inimest tegin samal ajal avaldusi. Lõpuks jõudis õnnis hetk ka minuni. Täitsin avalduse ning mainisin, et ma lendan järgmine päev edasi Alžiiri. Seega kui kohver ei jõua enne minu lendu, tuleb neil kohver Alžeeriasse saata. Kõik oli tehtav. Türklase ausõna!

Kui ma küsisin, et millise lennuga kohvrid Istanbuli saadetake, siis öeldi, et homme samal ajal! Tore. Ma olin just neile andnud oma lennuandmed ning seal ei oleks olnud mitte mingit võimalust, et nad oleksid suutnud kohvri minu lennule järgi saata. Järgmine küsimus oli, et kui nad saadavad kohvri Alžiiri, siis kas nad saadavad kohvri hotelli või teise linna, sest mul on ringreis. Vastus oli väga lakooniline. Kohver viiakse ainult Alžiiri lennujaama ja sinna peab kohviomanik ise järgi minema. Veel toredam! Ma saatsin neile ka meili, kus palusin, et kui kohver Istanbuli jõuab, siis hoidku see kohver seal, sest mul pole mingit võimalust seda kätte saada enne kui Alžiiri lennujaama tagasi jõuan lennu lahkumise päeval.

Arvestage, et ma tulin soojast Araabiast. Ma ei olnud nii paljas kui ma 14 aastat tagasi plätudega Riia lennujaama jõudsin, aga Türgis oli aprilli kevadõhtu ja mul ei olnud sooje riideid. Ma hakkan Omaanist lendamisel tajuma mingit mustrit 🙂 Kuna ma võtsin uue hotelli lennujaama lähedale, siis otsustasin minna sinna liinibussiga. Vale otsus. Ma ootasin bussi oma suvises outfitis ca 40 min ja siis pidin veel bussipeatusest hotelli jalutama. Vahemaa ei olnud pikk ning pagas oli kerge 😉 , aga külm oli juba naha vahel. Järgmisel hommikul läksin poodi, kus ostsid elementaarsed riided ja pesu ning siis läks mu käsipagasi kott katki. Fuck. Läksin nüüd uut kotti ostma ja lisasin ka igaks juhuks pusa. Ma ei arvestanud sellega, et meie saabumise esimestel päevadel oli ka Alžeerias külmalaine. Meie programm liikus ühest maapiirkonnast teise ning kuskil ei olnud isegi sellist poodi, kus ma oleksin saanud endale jope osta.

Istanbuli lennujaamas läks kõik kenasti. Sain klientidega kokku ning sain oma check-ini tehtud. Pardakaardil ilutses rida 13. Mul oli, et no way ma istun peale kogu seda kadalippu lennukis 13. ritta. Ma ei ole küll väga ebausklik, aga see tundus eriliselt “in ur face”. Vahepeal tegin tööotsa Alžeerias ära, viimastel päevadel jäin haigeks ning suutsin klientidega Istanbuli lennujaama tagasi jõuda. Saatsin kliendid transiiti ning ise läksin passikontrolli, et pagasile järgi minna. Seal anti mulle kätte paber, et ma allkirjastaksin, et olen kohvri kätte saanud ja, et see on heas korras. Ma keeldusin. Nad ei olnud mulle isegi veel mu kohvrit näidanud. Istanbuli lennujaamale kohaselt pahura näoga viidi mind pagasiruumi. Sain oma kohvri kätte, aga keeldusin seda paberit veel allkirjastama. Põhjus oli selles, et lennufirma olevat saatnud kohvri Istanbuli 4 päeva peale lubatust. Mul oli vaja raportit, et näeksin kellele kaebus edastada 🙂 Lõpuks eriti tusase näoga see raport mulle ka välja prinditi. Ütlesin, et ma võin nüüd allkirjastada, aga selleks ajaks ei olnud enam mu allkirja vaja. Nad olid lihtsalt õnnelikud, et minust lahti said 🙂

Ma olin jõudnud oma tervisega sellisesse faasi, et ma ei suutnud enam isegi liikuda. Alguses oli suur plaan Istanbuli peal ringi chillida, sest mul oli 12h aega. Ma leidsin ühe lamamistooli ja sinna ma mitmeks tunniks vajusin. Peale magusat und läksin apteeki, et mingeid ravimeid saada. Ma ei tea, kas Türgi ravimid on odavamad ja paremad või Venemaal need ravimid puuduvad, aga terve apteek oli täis vene turiste nagu kesetsuve Tallinna vanalinna suveniiripoes 🙂 Need kogused olid väga suured, mida nad sealt kokku ostsid. Mul ei olnud jõudu, et nendest läbi trügida. Õnneks üks apteeker märkas mind ning tänu temale sain endale tabletid kätte. Sõin kõhu täis, sain lõpuks transiiditsooni tagasi ning läksin lounge’i pesema.

See on see õnnetus, kui sul ei ole kohvrit ja kui sul on kohver. Alžeerias ma tundsin väga oma riietest puudust, aga kui mul ei oleks olnud Istanbulis äraantavat kohvrit, siis ma ei oleks pidanud lennujaamas niisama hängima, vaid oleksin kohe transiittsooni sisse saanud. Sama juhtus Omaanis. Nüüd Masqatisse tagasi jõudes jäin ma ootama FlyDubai lendu. Kuna see ei ole nende kodu lennujaam, siis pidin pinkidel ootama 5 tundi, et saada check-ini letis kohver ära anda. 5h on ka selline tobe aeg, et ega sa kuskile hotelli ei jõua selle ajaga minna. Haigena lennujaamas pingi peal nokkides, on see aga meeletult pikk aeg.

Lennujaama hotelli ma ka ei saanud minna, sest see on vaid transiittsoonis olijatele. Lounge jäi ka minust kohvri ja passikontrolli kaugusesse. Nii ma leidisn ühe koleda punase diivani ning heitsin sinna magama. Seal eesruumis oli veel paar diivanit ning vahepeal silmi avades nägin, et eemale oli ilmunud mingi aasia mees. Riietuse järgi võiks öelda, et pakistanlane. Korraga ärkasin ma kõva hääle peale ülesse. Alguses ma arvasin, et tüüp hakkas naerma, aga hiljem selgus, et ta nuttis südantlõhestavalt. Järjekordne näide, et ma ei ole väga empaatiline inimene. Vähemalt mitte siis, kui ma olen haige. Kogu selle hala peale võtsin ma kotist välja oma kõrvaklapid ja hakkasin muusikat kuulama, et tema nutt minu uneaega ei segaks 🙂

Mingi aja pärast hakkas mul kohe väga kiire. Ei tea kas ravimid või haigus tegi oma töö, kuid mul oli vaja leida uus koht, mis oleks WC-le strateegiliselt lähemal. Sel hetkel ma naersin enda üle, et näed! Nii, kui ei tunne inimestele kaasa, saad kohe ise litaka. Hea segi, et end täis ei sittunud ega oksendanud 🙂

Lõpuks ma jõudsin Dubai lennule. Selleks ajaks olin ma jube üle 24h seigelnud. Ma jäin lennukis kohe uuesti magama. Dubais laskudes öeldi meile, et me peame hoovõturajal ootama, kuna lennujaam on “busy”. Ma vaatasin lennuki aknast välja paremale ja vasakule ning ülesse taevasse, aga peale meie lennuki ei paistnud seal ühtegi teist maandunud lennukit. Ootasime lennukis paarkümmend minutit, millal saime loa liikuda oma parkimise tsooni. Järgi tuli buss ja viis meid täiesti inimtühja Terminal 2. Busy my ass. Vähemalt kohvrid sai kiiresti kätte.

Jõudsin koju. Avasin oma kohvri ning asetasin riided kappi tagasi täpselt nii, nagu ma olin need nädal tagasi kapist kohvrisse pannud. Vähemalt pesema ja triikima ei pidanud uuesti 🙂