Ma olen oma elus paljudes saatkondades ja konsulaatides käinud, aga Alžeeria viisa taotlemine jääb mulle pikaks ajaks meelde ning sellega kaasnev bürokraatia. Ütleme, et minu “lühike süütenöör” sai pikemaks venitatud 🙂 Ma olin end natuke ette valmistanud. Nähes nende kodulehte siin Emiraatides, oli selge, et väga professionaalsed nad vist ei ole. Viisaleht oli kokku copy-pastitud erinevatest fontidest ja kirjavärvidest. Lehe alguses oli kirjas, et viisataotlusi võetakse vastu pühapäevast neljapäevani ning lehe lõpus mainiti, et esmaspäevast neljapäevani. Ma ei pea vist mainima, et mitte kuskil lehel (ka saatkonna lehel Abu Dhabis) ei olnud kirjas mitte ühtegi viisalõivu hinda või protseduuri kirjeldust. Ära oli mainitud vajalikud dokumendid ning ankeedid, mida tuli täita.

Kõik ankeedid ja dokumendid peos võtsin suuna konsulaadi juurde. Läksin sinna igaks juhuks esmaspäeval. Juhul kui pühapäev oli ikkagi vale info. Hiljem tuli välja, et nad ikkagi töötavad ka pühapäeviti. Parkisin auto konsulaadi ette ja seal oli juba mingi hirmus mäsu. Vähemalt 40-50 inimest oli konsulaadi ees ning rääkisid väga häälekalt. Ma ise mõtlesin, et äkki on neil Lähis-Ida konfliktiga seotud probleem, et kes ei saa koju jne. Ma lõpuni ei saanudki aru, sest nende araabia keel pole minu jaoks üldse arusaadav. Pressisin ennast värava juurde ning seal öeldi mulle, et viisataotlusi võetakse vastu järgmine päev ehk siis teisipäev. Ma olin kergelt pissed off, aga mis mul üle jäi. Sõitsin oma paberihunnikuga koju tagasi.

Kodus natuke neid guugeldades selgus väga karm hinnang Google otsingust. Nende teenust hinnatakse lausa 2. millegi vääriliseks ja kaebused olid kõik samad. Kõnedele ei vastata, meilidele ei vastata, puudub korrektne info jne. Ma olin ennast teisipäevaks ette valmistanud 🙂

Alžeeria konsulaat asub põhimõtteliselt minu hambaarsti kõrval. Ainult paar villat edasi. Ma panin suuhügienisti juurde aja kinni, et kui mind jälle oma paberitega konsulaadist minema saadetakse, siis pole ma vähemalt tühja sõitnud. Ikkagi praktiline eestlane 🙂 Teisel katsel õnnestus mul ooteruumi sisse saada. Mulle anti järjekorra number ning jäin ootama. Konsulaadi siseõues käis mingi elu. Kuskil 15 meest olid seal väga häälekad, keda üritati maha rahustada. Mingil hetkel tormas ooteruumi sisse üks pahur konsulaadimehike. Võttis infolauast võtme ning keeras välisukse lukku. See juhtus siis kuskil kella 10 ajal hommikul, kuigi vastuvõtuaeg oli kuni kella üheni. Ma ise veel mõtlesin, et thanks god ma ei jäänud 15 minutit hiljaks. Ma oleksin ka seal õnnetuna ukse taga koputanud. Selle mehe näost oli näha ärritust. Kui tal oleks jalas olnud number suuremad kingad, siis oleks tal kindlasti olnud parem tuju. Paistis, et ka need tal pigistasid 🙂

Ma nägin kuramuse palju vaeva, et oma emotsioone ohjata. Mu näol vist liikusid subtiitrid, aga ma korrutasin endale kui manrat “Not my circus, not my monkeys” 🙂 Ma ootasin seal kuskil tunnikese, kuni aeg minuni jõudis. Selle tunni aja jooksul ei võetud vastu mitte ühtegi retseptsioonis telefonidele tulevat kõnet. Seal oli 2 telefoni ja nii need non stop helisesid, kuigi retseptsioonilauas oli töötaja olemas. Ma hakkasin mõistma seda hävitavat google hinnangut 🙂

Lõpuks tuli järg ka minuni ning pidin minema üle õue teise ruumi. Seal oli üks viisataotleja minu ees ning ma otsustasin seista. Selle peale suunati mind istuma, millest ma keeldusin. Vastuseks sain mingi pahura turtsatuse, et las ma siis seisan, kui ma seda soovin. Ma mõtlesin, et kas sellel mehel on hakanud päevad? 🙂 Andsin talle kõik dokumendid ning ta muutus ka natuke leebemaks. Ütles, et konsulaati ei ole saadetud veel välisministeeriumist memo ning et ma kohaliku firmaga seda täpsustaksin. Esimene mõte oli, et tore! Nüüd palutakse mind millalgi jälle tagasi tulla ning siis pean hakkama mõtlema, kas sellel päeval ikka võetakse viisataotlusi vastu ning ega uks pole vahepeal lukku keeratud 🙂 Õnneks ta võttis mu dokumendid töösse, aga jäi ootama seda memo.

Minu käest ei võetud ära minu passi ega tahetud ka viisalõivu eest raha. Küsisin, et mis summaga pean arvestama, sest nimelt saab täna 21. sajandil maksta viisalõivu vaid sularahas! Samas kogu nende riik eksisteerib sularahal. Seega võib selle neile andestada. Viisalõiv on 525 AED (ca 120-125 eur). Mulle öeldi, et viisaga läheb aega 7-15 päeva ning mind saadeti sealt välja mitte ühegi dokumendita. Minu käes ei olnud midagi peale järjekorranumbri, mis oleks tõestanud, et ma olen seal üldse käinud ning viisataotluse sisse andnud.

Kaks nädalat möödus ja muidugi ei saanud ma mingit vastust. Saatsin neile meili, millele ei ole siiani vastatud. Ma teadsin, et helistamine on mõttetu, aga tegin moe pärast paar kõnet, et saan neile näidata, et ma siiralt soovisin nendega ühendust saada. Sõitsin sinna kohale. Seekord ootasin vaid paarkümmend minutit. Küsisin oma viisa staatuse kohta ning et antud ärevas olukorras oleks hea teada, kas viisa on kinnitatud, et äkki ma pean hakkama ka oma lende muutma seoses lennuplaani muudatuste ja tühistamiste pärast? Mees vaatas mulle isalikult otsa ning ütles, et antud olukorras ta ei soovita reisida ning väike tõenäosus, et mu viisa kinnitatakse. Sel hetkel ma katsusin olla nii blondiin kui võimalik. Vaatasin teda suurte vasikasilmadega ning küsisin imestunult, et kas midagi on Alžeerias juhtunud? Kas seal on sõda? Mees ehmatas minu küsimuste peale ära ning hakkas kohe parandama, et ei ei. Siin on olukord poliitiliselt keeruline. Mina selle peale, et te ju töötate Alžeeria konsulaadis ja ma taotlen viisat Alžeeriasse? Kuidas siinne olukord puudutab minu turismiviisat? Lisasin juurde, et kogu grupp on juba viisas kätte saanud Poolast. Selle peale kargas mees püsti. Ühe riiuli pealt sai selle “kullahinnaga” memo, mis oli lõpuks temani jõudnud ning hakkas minu nime otsima. Ma ütlesin talle, et minu nimi on nimekirjas viimane. Mees selle peale, et kus ma tean? No shit Cherlock. Mul oli antud paber juba viimased 3 nädalat. Nende bürokraatia ramadani ja pühade ajal viivitas kommunikatsiooni. Teise riiuli juurest otsis ta välja klade ning võttis sealt minu viisataotluse. Mul jäi mulje, et minu viisataotlusega ei olnud keegi midagi need kaks nädalat teinud. Korraga oli mehel kiire ja hakkas kiiresti oma klaviatuuril midagi kribama. See oli neljapäevane päev ning mul paluti esmaspäeval tagasi tulla. Passi ja viisalõivu ikkagi ei soovitud. Mis siis ikka?

Tuli kätte esmaspäev ning ma läksin suurte lootustega kätte saada viisa. Tegin läbi protseduuri nagu ikka. Ootasin ära oma aja ning istusin õnnelikult pass ja 525 AED näpus mehe ette. Mees haaras minu faili nime küsimata. Eks ma olin jätnud talle kustumatu mulje. Vaatas mu faili ja siis ütles, et teie lend läheb ju alles 11. aprillil! Ei ei. Nii vara küll me viisat passi ei kleebi! Mul oli peas soov nad kõik pimedatesse kohtadesse saata. Sa kurat nägid ju mu reisikuupäeva pileti pealt, mis oli avaldusega kaasa antud ning ka avaldusel olid reisikuupäevad kirjas? Miks ma kurat üldse pidin täna konsulaati siis tulema? Küsisin üle, et kas mu viisa on ikka kinnitatud? Ta ütles, et viisaga on kõik ok, aga passi kleebivad nad 9. aprillil – reaalselt 48h enne minu lendu! Ma küsisin, et kuidas Poola saab viisad varem kätte anda ning Dubais vaid paar päeva enne lendu? Vastus oli väga üleolev, et nemad siin tegelevad viisadega iga päev, kuid Poola väljastab aastas võib olla ainult paarkümmend viisat! Vot nii! Euroopa tulge ja õppige siit, kuidas viisasid tuleb väljastada.

Tulin koju ning saatsin neile meili, millele ma isegi ei lootnud vastust saada. Kirja sisu oli põhimõtteliselt kirjalik kinnitus, et mu viisaga on kõik ok. Imekombel sain sellele ka järgmise päeva hommikul kinnituse. Mul oli WOW! Ma ootasin ära 9. aprillini ning mul oli plaanis mehele viia kingitus. Elu näitab, et tavaliselt hetkest, kui ma hakkan meestele kinke tegema, siis nad kaovad minu elust 🙂

Läksin hommikul kohale. Sain jutule. Minu käest võeti 525 AED ja mu pass. Mulle anti selle kohta ka kvtiitung, mis oli põhimõtteliselt viisa kättesaamise kinnitus ning öeldi, et tulge kell 14:30 uuesti tagasi. Pealelõunal väljastatakse viisad! Mida? Veelkord pean tagasi sõitma? Viisa väljastamine toimus ainult kellaaegadel 14:30-14:45. Reaalselt ainult 15 minutit ajaaken. Arvestades Dubai ummikuid ning et ka eelnevatel päevadel oli vihma sadanud, siis olin nende ukse taga juba kell 14:00. Just in case. Minu lemmik viisamees kõndis üle õue ooteruumi juurde ning andis läbi akna retseptsioonimehele hunniku passe. Ise mainis veel araabia keeles, et Eesti pass ei ole veel valmis. Super. Aina paremaks läheb! Passid jagati laiali ning ainult mina ja üks itaallane jäime nukralt oma passe ootama. Retseptsioonivennike küsis näha meie viisa kättesaamise kinnitusi. Seal on ilusti kirjutatud, et nationality: ESTONIA. Mees vaatas targa näoga seda paberit ning kordas omaette “AUSTRALIA”. Mina selle peale, et tegelikult on siin päris must-valgelt kirjutatud ESTONIA. Itaallane mu kõrval muigas ning lisas, et nüüd on see viisataotlemine isegi lihtsam kui varem. Möödus paar minutit ning retseptsioonimees soovis üle kinnitada, et kas mu pass on ikka “AUSTRAALIA” oma? Kinnitasin talle, et jah mul on AUSTRAALIA pass 🙂 Ma ei pidanud õnneks kaua ootama, kui minu viisamees mulle passi ametlikult üle andis ning soovis head reisi. Minust jäi see Itaalia ärimees oma viisat edasi ootama.

Alžeeria konsulaat Dubais teenindab mitte ainult Dubai elanikke, vaid ka kõik teisi emiraate va Abu Dhabi. Fujairah on üle 100km kaugusel Dubaist ning RAK kuskil 70km. Kui ma oleksin elanud Dubaist väljas, siis oleks mul olnud väga aja- ja rahakulukas sõita kõik need mõttetud korrad Dubaisse. Kui mul ei oleks autot, siis oleksin kulutanud suured summad taksole. Kui ma oleksin kontoritöötaja, kes ei saa oma aega vabalt planeerida, siis oleksin pidanud võtma ka mitmeid tasustamata vabasid päevasid välja jne. Kui 9. aprillil oleks mul olnud midagi erakorralist, kui Dubais oleks olnud suur sadu ja teed blokeeritud, kui konsul oleks olnud haige ning poleks saanud mu viisat allkirjastada, siis ma ei oleks 11. aprillil reisinud. 9. aprill oli neljapäev, mis oli nende nädala viimane tööpäev. Minu lend laupäeval ning nad oleksid tagasi tööle tulnud pühapäeval. See kõik neid ei koti. Nemad on professionaalsed konsulaartöötajad, kes teevad oma tööd ülima professionaalusega. Kui te arvate, et see oli erakorraline ning omane ainult Alžeeria konsulaadile Dubais, siis pean valmistama teile pettumuse. See on suhteliselt paikapanev stereotüüp neile kõigile 🙂 Euroopas me alžeerlastega eriti kokku ei puutu, aga siin araabia maailmas on neile suhteliselt sarnane kuvad – vihased ja kõrgid inimesed, kellel puudub enenesekriitika. Erand kinnitab reeglit, sest ma tean ka paari väga toredat alžeerlast 🙂