Meie majutuskohad ei olnud kindlasti budget ega kindasti mitte luxury. Mina vaatasin rohkem sellest vaatenurgast, mis oleks oma arhitektuurilt ning olemuselt natuke eriline, kuid jääks siiski aksepteeritavasse hinnaklassi.

K Hotels Entebbe

Entebbes me ööbisime K Hotels. Tegemist oli täiesti tavalise linnahotelliga, kuid asukoht oli super. 15 minutit lennujaamast, 5 minutit jalutada Victoria Malli. Samuti jäi Victoria järv ning Entebbe botaanikaaed jalutuskäigu kaugusele. Hotellil oli pisike ja külm bassein ja mis peamine – meile pakuti nii saabumisel kui ka viimasel päeval tasuta 15 minutit jalamassaaži. Me saime kohe saabumise päeval aru, et kõikides tubades on manuaalne äratus – kukekiremine. Hotelli katuseterrassilt ning restoranist avanesid ilusad vaated üle Victoria järve. Mis mulle selles hotellis meeldis olid väga viisakad töötajad. Kõik ugandalsed, kellega kohtusin olid viisakad, kuid seal oli standard eriti kõrgele aetud. Iga kord retseptsiooni astudes tevritati mind nimepidi.

Pakuba Safari Lodge

Jätsime Entebbe seljataha ning meie esimene Uganda lodge’i kogemus oli Pakuba Safari Lodge. See oli kõikidest meie lodge’st suurim. Nad tulid veel minu palvele vastu ning küpsetasid meile vabariigi aastapäeva auks tordi. Samuti andsid nad meile laua rõdule vaatega päikeseloojangule, mille ajaks me hotelli tagasi ei jõudnud 🙂 Samuti oli lodge’s päris suur bassein, kus sai end maha jahutada. Igas lodge’s üllatas ka meid teatud sorti fauna 🙂 Mõndades tubades olid olnud mingid närilised, kes olid käinud Eesti musta leiba ning pähkleid nosimas. Mina neid seal ei kohanud. Minul avanes hoopis 2 huvitavat juhtumit:

1. Tegin õhtul ukse lahti ning nägin, et mööda maad liigub mingi kera. Ütlesin veel emale, et vaata seal on siil. Läksin seda ka teistele kuulutama. Lähemal vaatluses selgus, et see keerlev kera oli palmipuu otsast alla kukkunud kookos 🙂
2. Teine huvitav kogemus restorani juures. Köögi ukse juurde oli jäetud kast sibulaid. Üks paavian oli saagile silma peale pannud. Kui talle tundus, et õhk on puhas siis jooksis kiiresti kasti juurde. Ta haaras mõlemasse kätte ühe sibula ning siis jooksis kasti juurest eemale puu alla varju. Nii ta seal mõnusalt maiustas kuni marabou ta rahuhetke segama tuli.

Pakuba safari lodge oli ka ainuke koht, kus ma nägin huvitavaid oranži saba ja jalgadega roomajaid. Nad oleksid hästi sobinud Trumpi MAGA kampaaniasse – ikkagi “Big Orange” 🙂 Tõenäoliselt oli tegemist agamaga, kes on laialdaselt levinud savannides ja kivistel aladel.​ Emased ja alistunud isased on tavaliselt pruuni-kollakad, kuid emastel ja noortel võib sabal olla kollakas-oranž toon ning jalad heledad. Domineerivad isased muutuvad hooajal säravsiniseks. Neid ägedaid tegelasi kohtab nii Queen Elisabeth, Murchison Falls, Lake Mburo rahvuspargis. Agama on Ugandas kõige levinum ja fotogeenilisem roomaja tänu oma erksatele värvidele.

Pakuba Safari Lodge’i töötajad olid väga viisakad nin abivalmid. Peale selle, et nad meile tordi küpsetasid, nad ei teinud sellest numbrit, et me õhtusöögile oma alkoholiga tulime. Mis on vabariigi aastapäev ilma Vana Tallinnata ja Eesti liputa. Nad tõid meile alt baarist väikesed klaasid ning lasid meil suurt sündmust tähistada. Toit Pakuba Safari Lodge’s oli maitsev, kuid keskpärane. Lihtsalt teistes lodge’des oli latt kõrgele tõstetud. Tegemist oli ka kõige suurema ja rahvarohkema lodge’ga, mis tõttu oli seal kõige vähem intiimsust ja romantikat.

Neil oli oma suveniiri pood, baar, restoran, ilusad ja ruumikad toad ning ilusad vaated üle Albert Niiluse. Internetiühendus oli suuresti kehv, aga see oli kehv pea üle kogu Uganda. Kõikides lodge’des ka Pakubas toimis süsteem, et tellid kõik toa arvele ning maksad alles välja registreerimisel. Väga mugav.

Kluges Guest Farm

Fort Portali lähedal ööbisime vaid ühe öö. Peatuspaigaks valisime sakslase poolt peetava Kluges Guest Farmi. Paistis, et me olime selle päeval ja öö selle majutuskoha ainsad külalised. Eriti VIP tunne. Retseptsioonis anti meile briifing, tervitusjoogid ning juhatati meie tubadesse. See oli ainuke majutuskoht, kus meil ei olnud konditsioneeri. Õnneks ei olnud ilmad nii kuumad, et ei oleks suutnud seal magada. Turismitalul oli vaid 10 numbrituba, millest juba meie üle poole hõivasime. Toad olid restoranist paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Restorani taga oli ka väike bassein koos kahe hundikoeraga. Üks nendest oli alles kutsikas ning tahtis mängida.

Turismitalu erilisus seisneb selles, et nad pakuvad toiduks enda kasvatud saadusi. Seega kõik on väga värske ning öko. Õhtusöögi ajal oli maja kokk natuke mures. Nimelt me ei võtnud alguses kohe salatit. Naisterahvas leidis vajalikuks maininda, et kõik köögi- ja juurviljad on pestud ning salat on väga hügieeniline. Me ütlesime, et me üldse ei kahtle ning me kindlasti võtame salatit. Salatiga mitte alustamine ei ole kuidagi seotud sellega, et me kahtleksime selle puhtuses. Salat oligi super maitsev. Üks maitsvamaid avokaadisalateid, mida kunagi olen söönud. Uganda on kindlasti minu jaoks ananassi kui ka avokaado hoopis uuele tasemele tõstnud.

Meie seal olemise ajal tulid end meile tutvustama nii härra Kluges kui ka perenaine, kuid ma suutsid nende piduliku ilmumise mõlemal korral maha magada. Lõuna ajal tegime metsas ühe jalutuskäigu kohaliku giidiga, et tutvuda papüürusetaimega ning näha looduses elavaid colobuse ahve, kes on šimpansite eriline delikatess. Mitte ainult šimpansid ei ole nende elu ohtu seadnud, vaid ka inimesed. Ahve püüti tihti nende kauni kasuka tõttu, et siis kaunistada nendega kuningatrooni ja -saua.

Korraga hakkas pihta hull sabin ning kõik hüppasid. Mina arvasin, et kuskil on madu. Tuli välja, et hoopis väga kurjad safarisipelgad. Ahve me nägime, aga kaugelt. Peale ca tunnist ekskursiooni jäin basseini juurde ujuma. Ahvid tulid kohe basseini lähedal oleva puu peale ringi kargama. Ma mõtlesin, et kurat. Tund aega võsas tatsamist ja tegelikult piisas vaid ujuma tulla 🙂

Õhtul nautsime praksuvat lõket ning mina jälgisin Euroliiga korvpalli ülekannet. Ikkagi oma kodu poisid mängisid. Hommikul nautisime hommikusööki, pakkisime oma asjad ning haarasime kaasa lõunasöögi piknikku. Nende valmistatud toitu nautisime Kibale rahvuspargis.

Enganzi Lodge

Queen Elisabethi pargi juures ööbisime väga eksootilises Enganzi Lodge’s, mis pani kindlasti ka meie füüsilised võimed proovile. Lodge paikneb mäel pargi servas, umbes 30 minutilise autosõidu kaugusel Kazinga kanalist. Lodge’l on oma bassein kauni vaatega üle Queen Elisabethi rahvuspargi; hotelli restoran ja baar ning bungalowd. Mis on peamine! Seal on väga palju treppe. See on koht, kus igati dollar on seda väärt, mida pakikandjatele jätate. Toad ise kompenseerivad kõik füüsilised pingutused treppidel.

Toad on suured pooleldi telgid koos terassiga, kus avanevad imelised vaated. Tuba on suur ning vannituba on pooleldi avatud. Mõned toad on pisemad, kuid enamus neist on väga suured. Aknaid tubadel ei ole, vaid pool toast on kaetud telgiga. Seal on olemas aknavõrgud, mida saate avada ja sulgeda vastavalt soovidele.

Enganzi lodge’s oli ka minu toas mingi näriline. Kuulsin öösel krõbistamist, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida 🙂 Hommiku- ja õhtusöögid olid lodge’i restoranis, mis oli korralik trenn mäest ülesse. Enamus meist jõudes restorani vajas paar minutit puhkust, et hingeldamine lõppeks ning saaks normaalselt uuesti hingata 🙂 Toit restoranis oli söödav, kuid keskpärane. Mitte halb, kuid mitte ka väga hea. Teenindus oli kohati aeglane, sest nad tihti unustasid ära, kes mida hommikusöögiks tellis. Nad ise selle juures olid nii meeldivad ja toredad, et me isegi ei pahandanud selle pärast.

Enganzi lodge’s ärge lootke internetiühendust. Lootus, et see tubadesse levib on null ja isegi restorani ja retseptsiooni alal on swee väga kehva. Selline mõnus digitaalne väljalülitus 🙂

Mõned proovisid ka lodge’i pesupesemise teenust. Ütleme nii, et riided ei olnud triigitud ning mitte ka vist väga palju puhtamad 🙂 Kindlasti oli need läbi loputatud.

Lodge ise on tore ja toad on meiesuguse eestlase jaoks eksootilised, kuid te peate arvestama treppi mööda kõndimisega. Kui teil ei ole füüsilist vormi, siis võib olla ma Enganzi lodge ei valiks. Kohvreid veel tassitakse teie eest, kuid te ise peate ise suutma restorani ja tubade vahel kõndida. Treppidel on valgustus, kuid kindlasti mitte väga hea. Võtke kaasa pealamp või taskulamp.

Birdnest Resort

Kõike mitmekesisem hotell, mis oli tõesti rohkem hotell või resort, mitte lodge. Me jõudsime sinna lõunaks ning saime kätte toad. Seal oli ka treppe, aga märgatavalt vähem. Pisike trepp all järve ja basseini äärde. Hotellil oli oma suveniiripood, restoran, kunstigalerii ja mis peamine. Hotellis on eesti saun! Jah, täiesti meie tünnisaun HUUM vaatega järvele. See on ideaalne peatuspunkt Bwindi gorillamatkajatele ja Buyonyi järve tegevuste jaoks.

Hotell ise pakub mitmeid ekskursioone, kuid meil oli juba programm valmis ning neilt me midagi juurde võtma ei pidanud. Samuti pakub hotell tasuta kanuurenti ning väikese jootraha eest tuleb üks pruun poiss ja kiigutab teid kiigega üle järve. Kui sa ei ole hotelli klient, siis selle teenuse eest peab maksma 20 000 uganda šillingut.

Kunstigaleriis mulle tohutult meeldis üks lõvi maal. Selle eest küsiti 200 USD, mis ei olnud üldiselt kallis, kuid mina lootsin natuke tingida, mis ei õnnestunud. See maal jäi mind siiani kripeldama. Kui meie Uganda reisi ajal poleks alanud Lähis-ida konflikt, siis ma oleksin kindlasti selle ostnud. Nüüd aga pidin arvestama, et ma ei teadnud, kas ma saan koju, kui kalliks see nali mulle maksma läheb, kui õhuruum on suletud ning minu järgmised kuudel on äritegevus sisuliselt null. Võitjaks jäi kaine mõistus, et sellist kulu ma hetkel tegema ei pea.

Huvitav situatsioon juhtus ka meil teatud tubadega. Mõndadesse tubadesse sai hotellist väljast ning teiste tubade sissepääs oli hotelli seest. Nagu ikka inimesed külastavaid teise tubasid õhtuti, et koos mõnusalt aega veeta. Hotell ei arvestanud sellega, et tagasihoidlikud eestlased võivad olla sotsiaalselt aktiivsed. Igaljuhul õhtul hilja kui sooviti oma tubadesse saada, oli hotell oma välisuksed lukku keeranud. Mulle helistati, aga mina magasin oma õndsat und. lõpuks aeti grupi noorem poiss ülesse, kes teised tuppa lasi 🙂

Toidud hotellis olid väga head ning portsud väga suured. Hommikusöök on pooleldi buffee, kuid muna, pannkoogid jne peab ette tellima. Lõuna- ja õhtusöök on kõik a la carte ning ettetellimisega. Nii me tellisime hommikul lõunasöögi ja lõunal õhtusöögi. Meile oli reserveeritud suur laud väljas terrassil kamina juures. Igal õhtul pandi meile ka kamin prõksuma. Restoranitöötajad arvasid vist, et me oleme lootusetud. Kuna iga toidukorra jaoks me tellisime eelroa, pearoa ning magustoidu, siis enamus meist ei mäletanud enam, mida me just tellisime. Restoranitöötajad lihtsalt hakkasid tellitud toitu ette lugema tubade järgi. Esimese söögikorra ajal me juba vaatasime suurte silmadega ringi, et kas tõesti on see toit just meile 😉 Portsud olid meeletult suured. Avokaadisalat oli hea, ma tellisin Pork Lioni, mis viis keele alla. Grillitud kala oli kohe väga maitsev ning üks kohalik kanaroog oli ka paljude lemmik. Seal ei olnud ühtegi toitu, mille kohta oleks võinud öelda keskpärane. Ainuke probleem oli selles, et seda oli liiga palju. Lõpuks me olime juba nii palju targemad, et kas jätsime eelroa või magustoidu vahele.

Birdnest resortis oli ka kõige parem internetiühendus. Seal sai lausa rõõmuga tööd tega ning isegi korvapalli sai normaalselt vaadata ilma, et ekraan oleks hänginud. Hotellil oli ka oma väike raamaturiiul, kus sai võtta enda nägemise järgi raamatuid eeldades, et sa need ka tagastad enne check-outi.

Mihingo Lodge

Mihingo Lodge ei olnud algselt meie reisikavas, kuid viimasel hetkel tuli muudatus. Minu esialgne valik oli läinud osaliselt remonti ning et saada osa unikaalselt looduse kogemusest me vahetasime viimasel minutil majutuskohta. Ma ei kahetse seda kordagi. Mihingo oli kindlasti parim valik, kui minu esimene valik. Klientidelt tagasisidet küsides, siis kõige meeldejäädavamaks majutuseks jäigi kas Mihingo Lodge või Birdnest Resort. Samuti ma arvan, et Mihingo võitis ka meie gurmee-elamuse võrreldes Birdnestiga.

Lodge pakub luksuslikku majutust kaljuse künka tipus imeliste vaadetega savannile. See pereomanduses lodge on tuntud oma unikaalse looduslähedase disaini poolest ja toit on lihtsalt wow. Seal pakutud toit ei olnud mitte ainult parim Ugandas, kuid kindlasti parem kui ükskõik millises kallis Euroopa restoranis, kus olen söömas käinud.

Lodge paikneb Mburo järve rahvuspargi läänepiiril. Hotell pakub hobustega ratsutamist Mburo rahvuspargis, olles selles osas unikaalne Ugandas. Neil on ka tenniseväljal, lõpmatuse bassein ja alles avatud suveniiripood. Mihingo Lodge’i peetakse parimaks majutusasutuseks Mburos.

Toad on kindlasti kõige unikaalsemad. Tubadeks on telgimajutus mägise künka najal. Seal on ka treppe, aga sealsed trepid olid natuke talutavamad kui Enganzi lodge’is. Eks see kogemus sõltub suuresti ka sellest, kuhu sa nendes lodge’des toa saad. Toad olid suured. Varikatuse all telkmajutus, kus oli kivist vannituba. Aknaid ei olnud, vaid ainult võrk ning magamistoa alal said telgikatted sulgeda, kui soovisid nö “aknaid” sulgeda. WC istud potil ja vaatad aknast välja üle savanni. Kogu disain oli väga looduslähedane.

Õhtul kui väljas oli juba pime, siis lodge’is oli tööl “valgusenäitajad”. Nad ootasid restorani juures ning kui me hakkasime tubadesse minema, siis tuli üks poiss taskulambiga ning saatis meid tubadesse. Teed olid küll valgustatud, aga taskulambiga poiss tegi teekonna kergemaks. Kogu teenindus oli super. Sa tundsid, et sa oled oma ning oli tunda, et tegemist oli pere ettevõttega. Mina võiksin sinna tagasi minna ainult selleks, et nautida nende majutust ning sööke.

Viimasel õhtul tuli meie laua juurde lodge’i juhataja. Ta oli väga meeldiv ning tagashoidlik mees, kes tänas meid, et nende majutuse valisime. Samuti mainis ta, et paar päeva tagasi nad avasid oma suveniiripoe. Ma ütlesin, et me kindlasti tahame poodi vaadata, aga pood oli juba kinni. See ei olnud probleem. Meile lubati, et pood avatakse kohe kui oleme õhtusöögi lõpetanud. Tekkis ka kohe teine probleem. Ma ütlesin otse mehele, et vaata teie lodge on super, aga mitte keegi ei soovi mööda treppe minna oma rahakotte tooma. Juhataja lubas osta meil kõik nänni suveniiripoest ning panna ostud toarvele. Nii maksime järgmise päeva hommikul koos restoranis tarbitud jookidega 🙂 Pood ise oli väga ilus ning andis välja butiigivaibi. Hinnad olid küll kallimad, kui kohelikel suveniiritugudel, aga silmaga oli näha kvaliteedierinevus. Aasjad poes olid kvaliteetsed ning unikaalsed. Neil oli väga palju huvitavaid ehteid ning nahktooteid. Isegi t-särgid olid märgatavalt kvaliteetsemad ning ilusad.

Ja nüüd toidust. Mihingo Lodge pakkus fussioonkööki, täpsemalt Sarah menüüd. Sarah menüü on nende peakoka Sarah loodud kolmekäiguline menüü, mis ühendab Uganda kohalikke koostisosi globaalsete maitsetega. Nad kasutavad selleks ka oma enda aias kasvatatud orgaanilisi produkte. See ei ole mitte ainult mitte minu personaalne arvamus, aga lodge’i tagasisidet vaadates on sellge, et Mihingo Lodg i toitu peetakse “Uganda parimaks safari-toiduks”. Kõik toidud, mida maitsesime olid ülivõrdes head, kuid eriliselt jäi meelde magustoit, mis oli jäätis, küpsise ja passionvilja segu. Teine toit, mida tahaksin kindlasti uuesti proovida oli juustusuflee.

Mihingo Lodge territoorimul elavad ka “Bush babyt” ja teised primaadid. Te olete otseselt keset loodust. Õhtuti ja öösel te kindlasti kuulete, kui aktiivne on öine savannielu 🙂

Kokkuvõttes olid kõik majutuskohad omamoodi huvitavad ning mitte ükski nendest ei oleks majutust, kuhu ma järgmiste klientidega ei läheks.