Meie Uganda reisi viimane külastatav rahvuspark oli Mburo järve rahvuspark. Pargi väravas hoiatati meid kohe, et seal on eriti nahaalsed ahvid ning paluti meil uksed ja aknad autos kinni hoida. Mina läksin meid parki sisse registeerima. Tagasi tulles oli juba üks huligaan auto katusel ning uuris võimalusi sisse saada. Teise auto juurde oli ka üks nahaal kogunenud. Teise auto juht läks millegi pärast välja ning oli juhipoolse akna lahti jätnud. Juba oligi üks marakratt autosse sisse tulemas. K. oli väga kiire reageerimiskiirus. Ta haaras oma jaki või rätiku ning lükkas sellega ahvi autost välja. Teiest autost oli seda eriti koomiline vaadata.

Parki sisse sõites hakkasime kohe nägema pühvelid, sebrasid ja kaelkirjakuid. Lake Mburo rahvuspark on väike, kuid väga mitmekesine safaripark, mis on kõige lähem “tõsine” savannipark pealinnale. Pindala on ligikaudu 260 km². Maastikku iseloomustavad madalad künkad, akatasiasavann, rohumaad ja väikesed järved, mille suurim on Lake Mburo ise. Park on parim paik Ugandas sebrade ja impaalade nägemiseks. Siin on ka vesiantiloobid, pühvlid, jõehobud, kaelkirjakud ja leopardid ja hüüanid.

Rahvuspark annab mitmeid tegevusi. Traditsioonoline safari, kas hommikul, päeval või öösel. Öösafari annab võimaluse kohata leopardi. Erinevalt teistest rahvisparkides, leopardid Mburos ei roni puu otsa, sest nad ei pea ennast ja oma saaki kaitsma lõvide eest, sest neid enam Mburos ei ela hetkel.

Tänu lõvide puudumisele annab park ka võimaluse nautida safarit jalgsi, hobusega või rattaga. Kui lõvid kunagi tulevikus parki tagasi asustatakse, siis jääb see nali ära 🙂 Mburo järvel on võimalik ka nautida paadisafarit. Meil oli Mburos traditsiooniline autosafari ning jalgsisafari. Park sobib suurepäraselt neile, kellele meeldivad rahulikumad, vähem rahvarohked pargid, kus saab ka jalgsi looduses liikuda. Samuti sobib lühemaks safariks, kui aega napib.

Meie alustasime autosafariga ning vaatepilt oli rikkalik. Hästi palju oli just noori Rothschildi kaelkirjakuid, kelle populatsioon on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. 2015. aastal toodi Murchison Fallsi rahvuspargist 15 kaelkirjakut (4 isast ja 11 emast) Mburo parki akatsiapuude leviku ohjamiseks ja turismi edendamiseks. Tänaseks on nende arv kasvanud üle 100 isendini tänu edukale paljunemisele ja kaitsele. See on üks Uganda parimaid parke kaelkirjakutele, kus nad tunnevad end ohutus keskkonnas väheste kiskjate tõttu.

Kui kaelkirjakud on kasvav populatsioon, siis lõvid on kahjuks Mburo pargis välja suretatud. Põhiline konflikt tekkis lõvidel kohalike karjustega. Viimane lõvi olevat 2004. aastal mürgitatud. Uganda looduskaitse kaalub lõvide parki taasasustamist, kuid eks näib, kuidas see neil õnnestub.

Meie suundusime oma lodge’i. Saime ülimaitsva lõunasöögi ning pealelõunal ootas meid jalgsisafari. Sõitsime autodega pargi juurde tagasi ning võtsime oma pargivahi kaasa, et sõita jalutuskohale lähemale. Keset parki läksime autost välja ning reaalselt jalutasime kaelkirjakute, sebrade ja impalade keskel. Küsisime pargivahilt, et kui tihti ta peab relva kasutama loomade hirmutamiseks ning meile meeldis naise vastus. Ta ütles, et kui ta peab oma töö käigus relva kasutama, siis ta on oma töös läbikukkunud. See vastus oli lihtsalt mega. Päikeseloojudes jõudsime oma lodge’i ning nii hakkaski meile pärale jõudma, et safari selleks korraks hakkas läbi saama.

Kui me saime kätte oma toad, siis soovitati meil kohe hoida telgiuksed lukus. Ahvid pidid olema erilised pätid, kes tuppa rüüsteretkele võivad tulla. Mina muidugi võtsin terassi ukselt luku ära ja nüüd terve jalgsisafari aja mõtlesin, et loodan külaliste mitte saabumisele 🙂 Õhtul tuppa tagasi minnes olid õnneks kõik uksed veel kinni ning tuba ei olnud segamini paisatud.

Huviatavaks läks aga öösel. Nimelt on antud piirkonnas “Bush Baby” ehk galago. Nad on väikesed öised primaadid, kes on tuntud oma beebilaadse välimuse ja häälitsuste poolest. Nad suudavad hüpata kuni 5m kaugusele. Üks “Bush Baby” Toby tuli õhtusöögi ajal restorani juurde oma maiust saama. Talle pakuti banaani ning meie saime osa vaatemängust.

Nad on öise eluviisiga, jahtides putukaid, nektarit, akaatsiakummi. Nad elavad puuõõntes või ehitavad lehtedest pesa. Nad sünnitavad tavaliselt kaksikud. Emad kannavad poegi suus 3 päeva. Pojad muutuvad isetoituvateks 2 kuuga. Aafrikas peetakse neid “metsavaimudeks”, kes röövivad lapsi. Lemmikloomadena on nad ohtlikud, sest nad levitavad erinevaid haiguseid.

Millegi pärast neile meeldis just meie telgialune. Meie telgi nimi oli ka sobivalt “Forest”. Mina, kes ma olen oma loomult suhteliselt pohhuist, suutsin voodist püsti hüpata; haarata luku ning kõik lukud terrasil sulgeda. Miks? Nimelt hakkas korraga meie telgi all selline madin ning kisa, et ma sain aru, et kõik sissepääsud tuleb sulgeda. Tavaliselt on mu ema see, kes mind manitseb olla ettevaatlik, kuid seekord ma ei vajanud kommentaari isegi temalt. Hommikul ema väitis, et keegi oli ka meie välisust käinud kraapimas, kuid sellel ajal nägin mina vist juba 7. und. Kui tsiteerida Eesti Filmi klassikat, siis “Loomad elutoas”, said minu jaoks hoopis teise tähenduse 🙂

Hommikul pakkisime oma asjad, sõitsime läbi rahvuspargi ning võtsime suuna Kampalasse. Loomad, mis mulle veel Mburos tohutult meeldisid olid mangustid. Nad on väikesed kiskjad, keda leidub pargis mitme liigina tänu mitmekesisele savanni- ja märgamaastikule. Mangustid on aktiivsed päeval, eriti hommikuti ja õhtuti. Nad oli ülikiired ja väga uudishimulikud.

Mburos me saime ka natuke vihma, aga see jäi õnneks saabumise päeval meie lõunasöögi ajale. Autosafari ning jalgsisafari ajal oli meid ilusa ilmaga õnnistatud. Korralikku troopilise vihma saime me kaela Entebbes viimasel päeval kui Victoria järve juures söömast tulime.