Peale Queen Elisabethi parki ootas meid natuke vaiksemad päevad Buyonyi järve ääres. Sellel päeval saime ka kauem magada ning ei pidanud enne kuke kiremist liikuma hakkama. Kuigi selleks hetkeks ei olnud vist enam vahet. Me olime juba harjunud vara ärkama. Nautisime hommikusööki, lasime kotid autodesse pakkida ning hakkasime Buyonyi järve äärde sõitma.

Kohalikul külavahe teel palusin meie giidil peatuda. Nimelt oli meil kaasa võetud igasugust nänni lastele. Palusime peatuda ühe väiksema koolimaja juures. Ma ei tea, kus lapsed korraga välja said, aga meie auto oli lastest ümber piiratud. Seal oli näha olelusvõitlust. Suuremad lapsed tegid rinnaga teed, et esimesena asju saada. Teadlikult vaatasin ma neid pisikesi, kes olid häbelikumad või kes ei jaksanud läbi selle massi rammida. Lükkasin kohati isegi julmalt suuremad lapsed ees, kes olid kätte juba mitu asja haaranud. Kõike head kraami me ära ei jaganud, aga enamusest saime selle kooli ees lahti küll.

Maantee peal sõites kõndisid paljud lapsed meile vastu. Käes oli kooliaeg! Lõuna paiku oli jälle lapsi palju tänaval, sest mindi lõunasöögile kodudesse. Tuli välja, et enamus koole ei paku kooli lõunasööki. Kui meist möödus mõni eriti nummi ja armas laps, siis peatasime auto kinni, aga andsin nänni meie juhile. Ma ei soovi neid lapsi ära rikkuda sellega, et igast turistiautost läbi akna jagatakse kommi ja kingitusi. Nii on nad varsti nagu Sansibaril või Egiptuses, kus väike laps hüüab esimesena “Money. Money”, kui valget turisti näeb. Samuti ma soovitaksin hoiduda igasugusest raha andmisest.

Meie võtsime lastele kaasa koolivihikuid, pliiatseid, mänguasju nagu mudelauto või kommiga vile. Muidugi oli ka niisama kommi, kuigi see ei ole väga soovituslik arvestades laste hammaste tervist. Kindlasti ärge võtke kaasa vanu ja katkiseid asju nagu vanad pastakad. Nad on vaesed, mitte teisejärgulised. Kui annate neile midagi, siis midagi sellist mida nad ka reaalselt kasutada saavad. Kui sa ei anna oma lapsele ära kuivanud pastakat, siis miks pakkuda prügi teistele? Samuti olin mina näiteks valinud oma riided selliselt, et pea igasse lodge’i jätsin ma maha kas särgid, püksid või tennised. Tegemist oli igati tervete riietega, kuid mida ma ise enam ei kanna. Pesin riided enne ilusti puhtaks ning jätsin need kokku volditult voodi peale.

Teekond Buyonyisse on kena. Seda piirkonda ei kutsuta ilmaasjata Uganda Šveitsiks. Mägine maastik vaheldus teeistandustega. Buyonyi järv tähendab tõlkes kui „paljude väikeste lindude järve“. See järv asub Ugandas edelaosas Rwanda piiri lähedal.​ Järv tekkis ca 18 000 aastat tagasi vulkaanilise purske tagajärjel, blokeerides Rukiga mägedes oleva oru. Järve pikkus on 25 km, laius kuni 7 km, sügavus hinnanguliselt 40–900 m. Võimalik, et Buyonyi on Aafrika teine sügavaim pärast Tanganjikat. Järves on 29 saart ning asub 1960m kõrgusel merepinnast. Järvel olevatel saartel on oma ajalugu:

1. Akampene (Karistussaar): Bakiga tüdrukute karistuspaik enesevalitsuse eest – nüüd sümbol soolise ebavõrdsuse vastu.​
2. Bwama ja Njuyeera: Leonard Sharpi leeprahaiglate saared 1930. aastatel, nüüd kirikud ja majutus.​
3. Bucurwa saar: Legend vanast naisest ja tagajärgedest – saar „kummutati“ ümber.​

Akampene saar ehk Karistussaar on väike saar Buyonyi järves Ugandas, mis kannab Bakiga rahva traagilist ajalugu. Traditsioonilise Bakiga kultuuris peeti enesevalitsemist enne abielu suurimateks häbiks. Rasedaks jäänud vallalisi tüdrukuid viisid isad või vennad saarele hüljates, et nad nälga või uppumise läbi sureksid – saar oli ilma vee ja toiduta. Vaesed mehed said tüdrukud “tasuta” naisteks võtta, kuna neil polnud lehmi pruudi hinna maksmiseks. See iroonia rõhutas patriarhaalse ühiskonna julmust. Saar ise on korvpalliplatsi suurune kitsas kivine tükk Buyonyi järve keskel. Traditsioon lõppes 20. sajandi alguses kristluse ja hariduse leviku tõttu; täna on saar turismiatraktsioon, mida näidatakse turistidele kas järve paadireisi võttes või Batwa külasse sõites.

Bwama ja Njuyeera saared ehk Sharpi saared on Buyonyi järve kaks olulist saart, mis kannavad briti misjonäriarsti Leonard Sharpi leeprahaiglate pärandit. 1931. aastal rajas Leonard Sharp Bwama saarele isolatsioonikeskuse leeprahaigetele, kuhu toodi patsiendid Kabale haiglast. Saar oli varem asustamata. Njuyeera saar tähendab “Valget maja” ning oli Sharpi elukohaks, mis meenutas tema isa maja Inglismaal. Sellel saarel oli haigla, patsientide küla, kool ja kirik. Saared sümboliseerivad 20. sajandi alguse meditsiini- ja misjonitööd Ugandas. Külastused annavad aimu leeprahaigete isolatsioonist ja misjonäride panusest piirkonna arengusse.​

Bucurwa saar on Buyonyi järve väike saar, mis kannab edasi kohalikku legendi.​​ Kui vana naine keeldus oma poja abiellumist toetamast, karistas ta teda saarele saatmisega. Vihane naine palvetas jumalaid ja järsku pöördus saar ümber. Sellest ka saare nimi “ümberkeeratud saar”. Väidetavalt pidi saarel ka kummitama.

Pealelõunal jõudsime oma resorti, mis oli kohe selle imelise ja müstilise Buyonyi järve kaldal. See oli meie reisil ka väheseseid päevi, kui saime troopilist vihma. Pealelõuna oli meil vaba ja seda meeldivam oli üllatus, kui avastasime, et hotellil on eesti saun HUUM. Nautisime sauna ning karastasime jahedavõitu basseinis ning siis jäime juba ootama oma rikkalikku õhtusööki. Mina pidin emaga vara ärkama, sest meie olime ennast registreerinud mägigorilla matkale Bwindi rahvuspargis.

Buyonyi järv pakub erinevaid tegevusi. Järvel saate nautida kanuumatku, kayakiga sõitmist. Samuti on antud piirkond väga populaarne linnuvaatluseks. Kultuurist huvitatuna pakutakse Batwa küla ekskursiooni, millest mina ilma jäin, sest olin samal ajal mägigorillasid jahtimas.

Ma ise Batwa külasse ei jõudnud, aga klientide sõnul oli see tõeline “reality shock”. Meie hotellist võttis ca 40-50 minutit paadisõitu, et jõuda randumise kohani. Sealt edasi tuli veel oma 40 minutit matkamist mäest ülesse ja nad olidki kohale jõudnud. Inimestel olid seljas räpased ja auklikud riided. Neile näidati kohalikku koolimaja, kus lapsed laulsid ABC-d ja küla vanimad pandi rahvale tantsima. Isegi kahtlaseväärtusega suveniirid olid välja toodud. Nad ei paitsnud olevat väga puhtad, sest nii kui lastele kommi anti, siis need kommipaberid ka maas lõpetasid. Külas pidi olema kaks tabu. Esiteks ei tohi vahele segada, kui palju lapsi jumal annab. Teiseks ei ole hea tava küsida, et miks sa tööl ei käi? Ühesõnaga võivad kõik üksteise ukse taga käia toitu küsimas ning sellest ei tohi keelduda.

Batwa külad on Ugandas elavate pügmi rahva traditsioonilised asulad, mis asuvad peamiselt Bwindi, Mgahinga Gorilla ja Echuya metsade lähedal.​ Batwad on metsarahvas, kes elas tuhandeid aastaid kui jahimehed ja korilased. Nad on keskmiselt 1,4 -1,5m pikkused ja olid metsade “valvurid”. 1990. aastatel evakueeriti nad rahvusparkide loomiseks ilma kompensatsioonita. Nüüd elab umbes 6700 inimest suures vaesuses, kes on põhimõtteliselt maata kerjused ja nad elavad vaestemajades. Nad küll soovivad metsa tagasi, kuid saavad tulu turismist.

Buyonyisse sõites peate arvestama jahedamate ilmadega, sest olete 1600-2000m üle merepinna. Samuti on seal sagedased vihmad. Temperatuurid jäävad aastaringselt kuskil 20 soojakraadi juurde. Kui keegi teist soovib Ugandat ise rendiautoga avastada, siis vältige pimedas sõitmist. Vihma tõttu on teed tihti väga libedad ja mitte kogu aeg ei ole teil asfaltteed. Teed on antud piirkonnas väga mägised.

Reisi üks tipphetk oli kindlasti mägigorillade matk Bwindi rahvuspargis. Minu käest on küsitud, et kas see oli seda 800 USD väärt? Kas matk oli raske? Kui suur võimalus on näha mägigorillasid?

Meie alustasime väga vara. Vist kella 5 paiku hommikul olime juba autos. Teekond Buyonyi järve äärest Bwindi rahvusparki kestis ca 2,5h. Mina magasin enamus ajast. Selle peale vihjas ka meie giid, et ilmselgelt ei ole ma “hommikuinimene”. No Shit! Terve öö oli vihma sadanud ning tänu sellele oli kogu sõitmine pimedas aeglane ning udune. Antud piirkond on tuntud oma hommikuudu poolest. Ma isegi ostsin sellekohase T-särgi “Mzungu in the mist” 🙂 Teel ärkasin ma vaid ühes kohas üle, kus pimedas sõitsime läbi mingist erilisest suurest lombist. Kogu vesi pritsis üle esiklaasi.

Rahvuspargi väravasse jõudsime natuke enne kella 8 hommikul. Kohalikud naised esitasid meile erinevaid hõimutantse ning pärast seda toimus briifing. Peale seda määrati meid 10ks grupiks, mis võttis natuke aega. Nimelt Bwindi rahvuspargis on üle 600 mägigorilla, kuid ainult 10 gorillaperet on inimestega harjunud ning rahumeelsed. Grupid jagati nende 10 pere nimede järgi ning ühes grupis on tavaliselt 8-9 inimest. Ühes päevas lubatakse ühe gorillapere juurde vaid 1 grupp maksimaalselt 1. tunniks. Meie saime endale “Mishaya” grupi. Mishaya tähendab kohalikus keeles suurt või laia lõuga, kuna selle pereisal on suur lõug. Seega läksime meie otsima laia lõuaga gorillat.

Hiljem tuli välja, et mina emaga saime nö kõige kergema grupi. Meie grupis oli üks USA perekond, kus üks naine oli hommikul oksendanud ning peale meie oli veel 3 Euroopa pensionäri. Meie giid oli palunud panna ka meid just minu ema vanuse tõttu sinna kergemasse gruppi ja ma olen selle eest väga tänulik. Isegi see kergem grupp oli korralik füüsiline pingutus.

Kuskil kella 9 paiku saime hakata liikuma. Meiega olid kaasas pargivaht, püssimees ja sherpad (need, kes olid nad tellinud). Kohe alguses jäi meie grupist üks mees maha. Me ootasime teda kaua. See ei ole ka midagi imestada kui hingamine paigast ära läheb, sest kohe alguses oli meil vaja tõusta, me oleme niigi 2000m üle merepinna ning õhuniiskus on ka korralik. Me ootasime ta järgi, kuigi alguses öeldi, et ta vist katkestab. Õnneks ta kogus ennast ning hiljem oli grupiga ilusti rivis. Eks ta sai ome hingamise rütmi ning elu läks kohe ilusamaks.

Mina tegin kohe strateegilise otsuse, et kõnnin emaga püssimehe taga. Selleks oli mul kaks põhjust. Esiteks ei ole tee veel nii mudane, kui peale mitmeid jalajälgi sinu ees ning teiseks sellega lõin ma oma tempo. Õnneks ei olnud meie seas “rahvasportlasi”, aga paratamatult pidi püssimees võtma meie tempo. Õnneks me ei olnud aeglased, sest ma aegajalt küsisin tagumistel, ega me liiga aeglased või kiired ei ole.

Meie matkasime gorilladeni ca 1,5 tundi ja see oli suhteliselt raske rada. Mitte niivõrd kõrguste pärast vaid libeduse ja muda pärast. Me nägime matkarajal matcheetedega pargitöötajad. Küsisin, et kas nad teevad rada? Vastuseks oli, et lehtede ja okste teele raiumine on rohkem libeduse ja muda takistamiseks ja seda oli tunda. Nii kui saime rajale, kus matcheete-mehed olid üle käinud, oli kõndimine märgatavalt lihtsam.

Meie pargivaht oli pidevalt teiste pargivahtidega suhtluses ning saime info, et gorillad on lähedal. Ma küsisin püssimehelt, et kui suur on tõenäosus gorillasid näha? Ta vastas, et 60%. See ei olnud küll väga positiivne protsent. Ma ei hakanud emale ütlema, et peale mitme tunnist mudas tampimist ei pruugi me neid võrratuid tegelasi üldse näha 🙂

Õnneks kohe peale seda uudist nägime kaugel sahisevaid puid. See oli märk, et seal on gorillad. Me pidime ainult selgeks tegema, kas see on meie Mishaya grupp? Õnneks olid nad meie väike perekond, keda ma vaatlema tulime. Me tegime endale peatuspunkti, kuhu pidime jätma kõik üleliigse, k.a matkakepid. See oli viimane punkt, kus me saime veel süüa ja juua ning edasi pidime panema näo ette maskid. Nii nagu šimpansid, nii ka mägigorillad kannavad inimesega üle 98% kattuvat DNA-d ning me teeme kõik, et enda haiguseid neile mitte edasi anda.

Selleks, et gorillade juurde jõuda, tuli väga järsk tõus. Me peaaegu roomasime mööda mäejalamit hoides tugevasti puude ja põõsaste okstest kinni. See oli kõike seda väärt. Kohe istus meie ees isane “silverback”, kes nosis lehti. Tema ümber oli paar emast ning isegi väikesed pojad hullasid puulatvas ning -okstel. Meie pargivahi sõnul oli see erakordne päev, sest tavaliselt pidid pojad olema rohkem peidus ning heal juhul näeb vaid nende kõrvu. Üks väike gorillapoiss pidas ühe meie ameerikalsega dialoogi. Ta tõusis puuokste vahel kahele käpale, et esikäppadega vastu rinda lüüa ning näidata oma domineerimist. Ameeriklane ei jäänud ka võlgu ning tagus oma kätega vastu enda rinda. Gorillapoiss vaatas teda pea viltu ning hakkas uuesti käppadega vastu rinda taguma. Ilmselgelt ei nõustud gorillapoiss ameeriklase ülemvõimuga 🙂

Me veetsime nende juures lubatud tund aega. Ma märkasin ühte ägedat emast gorillat, kes puuoksal chillis. Ma hakkasin tema lähemale astuma, kui korraga pargivaht, kes Mishaya gruppi igapäevaselt valvab, palus mul tagasi astuda. Nimelt oli all põõsastes isane “silverback”. Just in case. Ikkagi on ta perevalvur. Meie sherpad töötasid ka kui macheete-mehed. Kui gorilla oli natuke lehtede varjus, siis nad ei leidnud probleemi, et macheetega võsa maha raiuda, et meile valgetele turistidele gorillasid paremini näidata. Selle kohta öeldi, et me ei pea muretsema, sest puud ja põõsad kasvavad seal väga kiiresti ning maharaiutud lehed lähevad gorilladel kohe söödaks.

Mägigorillasid on üle maailma natuke üle 1000. Mõned andmed väidavad, et 1030 isendit, teised andmed et 1060 isendid. Mõni infoallikas ütleb, et Bwindis on neid üle 500 ja teised andmed, et üle 600. Mägigorillad elavad ainult Kesk‑Aafrika mägistes vihmametsades, eelkõige Virunga mäestikus ja Uganda Bwindi Rahvuspargis. Nende elupaigaks on 2 200–4 300 meetri kõrgusel asuvad jahedad, udused mägimetsad, kus on tihe alusmetsa taimestik. Neid ei nähe üheski loomaaias, sest nad elavad min. 2000m merepinnast ning nad ei suudaks vangistuses ellu jääda.

Kes on “silverback”? Mägigorillade hõbeselg on täiskasvanud isane juht, kes on umbes 25 aastat või vanem, kaalub 180–220 kg ja on rühma kaitsja ning otsustaja. Hõbeselg juhib rühma (5–30 isendit), kaitseb seda röövloomade ja rivaalrühmade eest. Tema selg muutub hõbedaseks testosterooni mõjul, sümboliseerides küpsust ja autoriteeti.​ Ta otsustab rändeteed, toiduallikaid ja puhkepausid. Emased ja pojad tunnevad end tema läheduses turvaliselt.​

Kuidas möödub mägigorillade päev? Hommikul nad söövad kuni 30 kg päevas. Toiduks on lehed, varred, bambus jne. Keskpäeval puhkavad ja mängivad ning õhtul ehitavad igaüks pesa magamiseks. Sotsiaalselt on nad rahulikud ja häbelikud, kuid agressiivsed ohu korral. Enne rünnakut nad hakkavad vastu rinda lööma, taimi loopima ning karjuma. See on esimene hoiatussignaal. Rünnakud lõppevad väga harva surmaga. Nad naeravad, nutavad, mängivad nagu inimesed. Pojad on emaga 3-4 aastat.

10 gorillaperet on Bwindi rahvuspargis turistidega harjunud, kuid teised gorillad ei pruugi olla sõbralikud. Samuti on Uganda metsades metselevandid. Selle tõttu on ka püssimehed alati kaasas, et ohu korral meid kaitsta.

Kui meie tund sai läbi, siis läksime oma kogunemispunkti, kus haarasime oma matkakepid ning saime maskid näo eest ära võtta. Algas tagasitee, mis kestis samuti ca 1,5h. Kokku läks meie matk kuskil 4h ja me olime see “easy” grupp. Me olime ka esimesed, kes pargist välja said. Külastuskeskuse juures anti meile šertifikaadid ning tänati, et olime valinud just Uganda mägigorillade vaatluseks. Väravate juures olid suveniiripoed juba avatud ning ostsime sealt mälestuseks külmkapi magneti ja mina sain oma T-särgi “Mzungu in the mist” – mis tõlkes tähendab, et “valge inimene udus” 🙂

Mägigorillade matlale minnes pidage meeles alljärgnevat:

1. Gorilla trekking permit tuleb aegasasti ette broneerida. Kuna iga päev on vaid piiratud kvoot, siis liiga hilja tellides ei pruugi te enam soovitud päevale luba saada. Tuletan meelde, et ainult 10 gorillaperet ning max 8-9 inimest grupi kohta.
2. Kaasa tuleb võtta mask ning te peate olema terved. Kui te olete tõbine, siis teid ei pruugita üldse rajale lubada.
3. Peate olema füüsilises heas vormis, sest matk kestab 4-10h. Vastavalt, millise gorillapere gruppi teid pannakse ja kui kaugel nad parasjagu on metsas.
4. Gorillamatka pikkusest tingitult peab teil kaasas olema piisavalt vett ja toitu, et saaksite vahe peal süüa. Mitu tundi vihmametsas mööda juurikaid, mudaseid teid ning kõrgeid laskumisi ja tõuse ei ole nalja asi.
5. Kindlasti peab teil olema matkakepp. Puukeppe saab võtta külastuskeskuse juurest, aga kui eelistate oma matkakeppi, siis võtke see kaasa.
6. Riietusest peab kaasas olema vihmakeep, pikad püksid, tugevad matkasaapad. Soovitan ka kaasa võtta matkasäärised, sest rada võib muutuda väga mudaseks. Matkasäärised aitavad kaitsa pükse. Kindlasti ärge minge metsa lühikeste pükstega, sest seal on safarisipelgad ning puu oksad võivad haiget teha.
7. Mina soovitan kaasa võtta ka varu jalanõud ja kilekoti. Võite need jätta oma autosse, sest metsast välja tulles on teie jalanõud garanteeritult sopased. Saate mugavalt oma mudased jalanõud puhaste vastu välja vahetada ning mudased saapad kilekotti panna, et hoida auto puhtana.
8. Soovitusena võite kaasa võtta ka töökindad või aiakindad. Need võivad kasuks tulla viimases otsas, kus püstloodis hakkate mäest ülesse minema ning peate haarama puuokstest kinni. Minule endale see kindasüsteem ei sobinud, sest keerulisem oli telefoni haarata pildistamiseks. Samas, kui teil on tundlikum nahk, siis kinnaste olemasolu on väga praktiline soovitus.
9. Enne rajale minekut on võimalus endale tellida sherpa. Nendele peaks maksma 20 USD inimese kohta. Sherpa tellimine on soovituslik, kuid mitte kohustuslik. Meie emaga kandsime ise enda kotte. Sherpa ei ole vaid pelgalt su kotikandja, vaid ka aitab sind raskemaid takistusi ületada. Vajadusel lükkab sind tagant või tõmbab enda järgi ülesse. Põhimõtteliselt on ta keegi, kes sind igati aitab, et sellest paksust metsast suudaksid läbi suruda. Minu ema oli grupi popim naine. Noor ameeriklane tuli ja viskas kogu aeg “high Five” ning mainis, et minu ema on “strong woman”. Seda kõike selle tõttu, et minub ema on nii kõva naine, kes hoolimata oma vanusest ei vaja ühtegi sherpat. Mis sellest, et ta matka lõpusirgel kõrgel laskumisel oma käeluu murdis 🙂
10. Ärge planeerige antud päevale mitte midagi muud. Teie matk võib kesta 4-10h, vastavalt millise pere juurde matkama lähete. Sinna juurde lisage veel aeg oma majutuskohast sinna ja tagasi. Kui te just kohe kuskil seal pargi värava läheduses ei ööbi.

Mina olen väga tänulik, et meie giid meid sinna kergemasse gruppi pani. Nii nagu ta isegi ütles ei leia ta mingit põhjust, miks keegi peaks maksma 800 USD, nägema terve päeva matkamisega vaeva ning siis mitte gorillasid isegi mitte näha. Ma muidugi ei tea statistikat, et kui paljud reaalselt gorillasid näevad ning kui palju on nende seas katkestajad enne kui gorillade juurde jõuavad. Fakt on aga see, et pargivahid on pidevas suhtluses ning annavad gruppidele teada, kus nende vaadeldavat gorillaperet on nähtud.