Kuigi ekvaator on ühtlane 0° laiuskraad, on Ugandas paar peamist turismimärgistatud kohta, kus see ületatakse maanteel: Kayabwe ja Mpanga, mõlemad umbes 70–80 km Kampalast lõunas Masaka maanteel. Minule ei meeldinud neist kumbki. Meie ületasime ekvaatorit kahel korral. Viimasel korral Kayabwes. See on väike tähistus maanteel, mille ümber on koondunud terve hunnik suveniiripoode. Kayabwe punkt (0° 00′ 00″ N, 32° 13′ E) asub Kampala-Masaka maanteel, 72 km pealinnast. Siin peatub iga safari auto, et külastajad saaksid teha fotosid mälestussambaga, kus on märgitud “Uganda Equator”. Kohapeal müüakse suveniire, saab proovida vee “effekti” ja osta ekvaatori sertifikaat. Mpanga on umbes 20 km Kayabwest, samal Masaka maanteel. See on vähem rahvastatud, kuid pakub samu atraktsioone: veeeksperimendid, kohvikud ja puhkepaus. Mõned allikad väidavad, et see on “täpsem” GPS-järgi, kuna ekvaatorijoont nihutatakse aeg-ajalt satelliitandmetega. Tõeline joon on 40 000 km pikkune, kattes 21,3% maismaast ja tagab Ugandas ekvatoriaalse kliima.

Meile kõigile meeldis aga kõige rohkem Kikorongo ekvaatoripunkt. Sellest ei räägita väga palju, sest sinna ei ole koondunud ühtegi suveniirimüüjat ega kohvikut. Kikorongo asub kohe enne Queen Elisabeth rahvusparki. Kikorongo ekvaator on Uganda lääneosa populaarseim ekvatoriaalne mälestusmärk ning see asub ca 400km Kampalast. Seal asub kaasaegne sammas veeeksperimendiga ning ilusa monumendiga. Kikorongo pakub looduslähedasemat kogemust, kus taustal näed Rwenzori mägesid, Rift Valley savanne ja pargi elustikku.

Meie tegime seal ära ka veeeksperimendi. Selleks maksin kohalikule pargivahile 10 000 šillingut ning ta selgitas meile Coriolise effekti. Selleks, et teha puust ja punaseks meile selgeks oli ekvaatorile asetatud 3 anumat. Jääkaru kauss sümboliseeris põhjapoolust ning pingviinid lõunapoolust. Ekvaatorijoonele oli lisatud kolmas kauss märkimaks 0 kraadi.

Coriolise effekt ehk Coriolisi jõud on näiline jõud, mis tekib Maa pöörlemise tõttu ja muudab liikuvaid objekte (nt tuul, vesi) nende teel paremale (põhjapoolkeral) või vasakule (lõunapoolkeral). See effekt tuleneb sellest, et Maa pooluste lähedal pöörleb aeglasemalt kui ekvatoriaaljoone lähedal – liikuv objekt näib maapinna suhtes kõverduvat. Näiteks põhjapoolkeral keerlevad tormid vastupäeva, ekvatoriaaljoone ületades on effekt null. Kayabwe, Mpanga ja Kikorongo ekvatoriaaljoonel näidatakse turismidemona coriolise effekti, kus ühel pool ekvaatorit vett valades keerleb vesi päripäeva ning teisel pool vastupäeva. Tegelikult on Coriolise effekt ekvatoriaaljoone lähedal tühiselt alla 1° laiuskraadi, mistõttu demonstratsioon kasutab pigem konveksiooni ja konteineri kallutamist. Seega on see rohkem lõbustus kui teaduskatse.

Coriolise effekt ei ole otsene põhjus, miks tornaadod ekvatoriaaljoone lähedal peaaegu puuduvad, kuid see mängib rolli suuremate tormide (orkaanide) puudumisel. Ekvatoriaaljoone lähedal (alla 5° laiuskraadil) on Maa pöörlemisjõud minimaalne, mistõttu tuul ja vesi ei saa korralikku keerist – tornaadod vajavad ematormi. Tornaadod esinevad pigem 20–40° laiuskraadil ja ekvaatoril on tornaadod haruldased. Isegi kui need tekivad, siis on need nõrgad ja lühikesed. Suuremad tsüklonid vajavad Coriolise effekti, et õhk hakkaks keerlema – ekvatoriaaljoone ületades lagunevad nad, kuna effekt kaob. Tänu sellele ei saa tekkida orkaanid, sest ekvaatoril on ca 200 km laiune “surnud tsoon”.

Coriolise effekt on teaduslikult tõestatud nähtus, kuid selle ümber käib mitu müüti ja vaidlust, eriti ekvatoriaaljoone demonstratsioonide ja Maakera-vastaste väidete osas.

1. Eelpool nimetatud veeeksperiment, kus väikeses anumas domineerivad konveksioon, kallutus ja algkiirus.​​
2. “Lamemaalased” nimetavad effekti “fiktiivseks” ja väidavad, et seda pole kunagi katsetatud – see on vale. Effekti mõõtis esimest korda 1835. aastal Foucault pendliga, mida kinnitavad ka tänapäeva laserkatsed. 19. sajandil eitasid jesuiidid Riccioli ja Dechales effekti, et tõestada, et Maa on staatiline.
3. Effekt aitab orkaanidel pöörlema hakata (põhjas vastupäeva), kuid tornaadod pöörlevad peamiselt ematormi tõttu, mitte Coriolise tõttu – ekvatoriaaljoone puudumist selgitab pigem madal niiskus ja vertikaalne niiskuskalle.
4. Effekt on reaalselt mõõdetav suurtes skaalades, kuid väikestes katsetes eksitakse sageli algtingimustega.

Kuigi teadusliku katset me seal ei saanud, siis illustratiivselt nädati meile väga meelelahutuslikult coriolise effekti. Mees, kes seda läbi viis oli väga tore. Me olime sel hetkel ainuke grupp seal, kes seda katset näha tahtis. Peale meie olid seal veel mõned turistid, aga nemad oli seal rohkem pildistamas. Igal juhul kui teil on võimalus teha Kikorongo ekvaatorijoonel, siis eelistage seda teistele turistilõksudele 🙂 (nagu alloleval pildil olev Kayabwe 🙂