Tribhuvani lennujaam

Lubasin kirjutada natuke Nepaali saabumisest ning sealsest lennujaamast. Tegelikult on seal kõik väga lihtne. Natuke meile harjumatu.

Eesti kodanikud saavad riiki E-viisaga, mida on võimalik taotleda enne internetist või kohapeal lennujaamast. Kohapeal lennujaamas on sellised automaadid, kus täidate oma andmed ning masin annab kviitungi. Mina tahtsin kohe selle kviitungiga minna viisa eest maksma. Lennujaama töötaja suunas mind täitma ka ankeeti. Ma ei saanud alguses aru, et miks ma pean pastakaga ankeeti täitma, kui ma just sisestasin andmed arvutisse. Tuli välja, et üks paber on viisa jaoks ning teine migratsiooniametile 🙂

Täitsin selle ankeedi ära ning läksin maksma viisa eest. Neil on erinevad viisalõivud. Hind sõltub, kui kaua soovid riigis viibida. 15 päevane viisa maksab 25 USD ja 30 päevane viisa oli 40 USD ja 90 päevane viisa 100 USD. Viisa eest saab tasuda sularahas kui ka kaardiga. Pange nüüd tähele! Viisa eest ei ole võimalik maksta Nepaali ruupiatega. Nad aksepteerivad ainult välisvaluutat. Isegi AÜE Dirham oli aksepteeritud, kuid mitte NPR. Kui ma küsisin, et miks ma ei saa maksta Nepaalis Nepaali rahaga, siis mulle vastati, et turist maksab välisvaluutas ja kogu ants. Tegelikult on see loogiline, sest nende enda valuuta on nii nõrk ning sellega nad garanteerivad välisvaluuta liikumise, millega saavad hiljem kasumit. Kes neid lepalehti ikka soovib seal 🙂

Peale viisa tasumist suundusin edasi passkontrolli. See on neil ka kirjuks aetud. Seal on putkad kodanikele, siis välismaalastele, SAAC kodanikele jne. Tuleb minna õigesse järjekorda. Keegi ei pigista silma kinni ning ei teeninda sind seal ära, vaid sind suunatakse õigesse järjekorda.

Minul vedas, sest ma saabusin AÜEst. See tähendas seda, et terves lennukis oli vist alla 10 turisti. Kõik teised olid oma kodudesse sõitmas. Meie passikontroll oli täiesti tühi. Samuti läks mul viisa hankimine ning selle eest tasumine kiiresti. Minu järel tuli aga sisse Qatar Airways ning seal oli palju kahvanägusid. Neil passikontroll enam nii libedalt ei möödunud 🙂

Kui passikontroll läbitud, siis peab eskalaatoriga alla sõitma. Kohe eskalaatori ees tekkis korralik järjekord. Ma ei mõistnud, miks peaks olema nii suur järjekord pagasilintide juurde? Hiljem selgus, et enne pagasi kättesaamist tuli läbida ka käsipagasi kontroll koos turvaväravaga. Neid oli seal kokku 2 🙂 Seintel olid küll kirjad, et eemaldage enda küljest metall, kuid mis sellest. Kõige parem on oma püksivöösid ja münte taskust eemaldada vahetult enne väravast läbi minemist.

Pagasi ootesaal oli imepisike ning mitu lendu oli koos. Seal oli korralik mäsu. Inimesed, kes ootasid kärudega oma kohvreid blokeerisid teiste inimeste liikumise. Seega tagumised ei pääsenud esimestest mööda jne. Sellel hetkel ei saanud ma täpselt aru, mis point oli mu matkakotile panna Business Class silt 🙂 Kui sain kohvri kätte, siis oli juba elu ilusam. Õnneks on lennujaam väga väike.

Lennujaama tagasi tulles nägin lennujaamast välja megapikka järjekorda. Kuna ma jõudsin lennujaama natuke üle tunni enne oma lennu väljumist, siis see tegi mind murelikuks. Taksojuht ütles, et see järjekord on vaid kohalikele nepaalastele. Nende dokumente kontrollitakse seal, et tõestada, kas nad ikka saavad riigist välja lennata või mitte. Turistide värav oli tühi ning samuti passikontrollis haigutas tühjus. Ainult kodanike järjekord oli meeletult pikk. Riigist lahkudes tuleb samuti täita maalt lahkumise kaart. Nii, et hoia pastakas läheduses. Seal ei olnud ühtegi pastakat võtta.

Lennujaamas on vaid 5 ootesaali. Eksimisvõimalust ei ole. Samuti on lennujaam nii pisike, et ärge oodake lennutunnelist lennukisse minekut või bussiga lennuki juurde sõitu. Kui ootesaali väravad lahti tehakse, siis lippate üle põllu lennukile 🙂

Üldiselt võin ma öelda, et nepaalased on väga väledad. Kui ma olen Sharjah lennujaamas ning öeldi, et inimesi hakatakse bussi laskma, siis ma võtsin asja rahulikult. Teades araablasi, kuidas nad suudavad taielda ning aega venitada, siis otsusin minna WC-sse. Ma olin seal maksimaalselt 5-6 minutit. Kui tualettruumist välja tulin, siis oli ootesaal tühi. Milline kiirus! Samuti kui lennuk maandus ning lennuki uksed avati, võtsin ma asja rahulikult. Mõtlesin, et millal nad oma kotid kätte saavad ja pepusid liigutavad, võin ma veel uinaku teha. Tulemus oli see, et see aeg, millal ma oma mobiilid levisse vajutasin ning passi kotist välja haarasin oli lennuk tühi ning ma olin ainuke klient lennukis. Väga väledad inimesed.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s