Liiklus ja järjekorrad

Räägime nüüd asjast 🙂

Liiklus. Mina arvasin, et ma rendin seal auto, kuid päris ruttu sai selgeks, et see oleks päris hullumeelne plaan. Miks? Esiteks nad kõik sõidavad seal kui hullud. Valgusfooride tuled on suuresti soovituslikud. See, et jalakäijat rohelise tulega üle ei lasta on igati normaalne. Samuti on normaalne punase tulega ristmikule välja sõita nii, et juht isegi ei võta hoogu maha. Mina ei oleks selles liikluses avariita kindlasti välja tulnud 🙂

Kasvõi suunaviidad. Kohati olid need inglise keeles ning mõnes teised kohas oli suunaviit ainult araabia keeles. Seda eriti Beirutist väljas. Minu eelis oleks olnud vaid see, et ma oskan araabia tähestikku lugeda.

Beiruti linnas oli 3 kõige lihtsamat viisi liiklemiseks: takso, taksolaadne takso või minibuss. Taksodes peate hinnas kokku leppima. Nad ei sõida taksomeetri järgi. Linnaliini marsades oli fikseeritud hind ning peatused olid põhimõtteliselt seal, kus peale tulite ja kus maha minna soovisite. Linnaliini marsadel olid peal ka numbrid, kuid ma ei täheldanud mingeid marsuute näiteks Hamra – Geiwati jne.

Taksojuhid olid ka kõige tüütumad. Nad signaalitasid ning peatusid igal pool, et äkki õnn neile naeratab ning te istute just tema taksosse. Linna peal oli väga kobedaid taksosid (üldjuhul need tabloodega taksod) ning taksoteenust pakkuvad taksolaadsed taksod olid enamus väga kulunud ja väsinud ilmega. Päris paljude puhul ma mõtlesin, et mis aastakümnendil nad viimati tehnoülevaatuse läbisid 🙂

Esimesel päeval ma ootasin ilusti rohelist tuld ning ületasin teed ainult ettenähtud kohast. Alates teisest päevast läksin üle sealt, kus oli lühem ning kasvõi punasega. Mille kuradi pärast peaksin ma ootama seda õnnist rohelist tuld või otsima ülekäigurada, kui minu ellu jäämine sellest absoluutselt ei sõltu 🙂

Huvitavaks läks elu linnavahelises liikluses. Bussijaamas olid siis kõik bussid ilma numbriteta ning ilma marsuudita. Pistsin pea bussi ja küsisin, et kuhu buss liigub 🙂

Bussis endas käib aga hoopis omamoodi elu. Iga nurga pealt tuleb inimesi juurde või läheb maha. Suskad raha bussijuhile näppude vahele ja kõik toimib. Kui buss hakkab täis saama, siis võtab bussijuht üle kontrolli. Näiteks tuli bussi üks rase naine. Bussijuht teadis täpselt, kes peab püsti tõusma ning koha vabastama 🙂

Teel Saidasse oli bussjiht väga karm. Kui keegi liiga kaua kohmitsema jäi, siis ta juba hurjutas, et tehku kiiremini. Minuga oli ta viisakas. See eest bussjuht Surist Saidasse jättis mulle kustumatu mulje.

Mees oli kohe sellise lahke ja mõnusa näoga. Kui ta nägi, et hakkasin bussi poole liikuma, siis ta tagurdas terve tee minuni, et mul oleks lihtsam. Surist lahkudes oli buss peaaegu tühi. See tähendas vaid üht! Buss ei läinud maanteele, vaid hakkas mööda väikseid külakesi sõitma, et rahvast peale korjata.

Buss jäi seisma ringteel. Ma ise mõtlesin, et täitsa huvitav. Ma ei olegi enne tähele pannud, et Liibanonis on ringile sisenejal eesõigus. Küll ma võin ikka vahest naiivne olla. Bussijuht jättis bussi ringteele seisma, sest nägi ühte mammit, kes tahtis bussi tulla. Nii me seisime keset ringteed ning ootasime järjekordset kundet.

Me saime võib olla mõned minutid edasi sõita, kui bussijuht peatus ning tellis omale kohvikust läbi bussiakna kohvi. Selle peale hüppas üks neiu bussist püsti ning läks välja puuvilju ostma. Ootasime ka tema ära. Ja sõit läks edasi.

Saime uusi ja uusi reisijaid bussi ning korraga buss peatus uuesti. Teisel pool teed müüdi tenniseid. Bussijuhile jäi üks paar silma ning palus müüjal talle neid lähemalt näidata. Mees jooksis teisele poole teed tennised näpus ning ulatas bussiaknast juhile. Ma ise mõtlesin, et kas ta neid ka jalga proovib 🙂 Teadmata põhjustel ei läinud diil lukku ning me sõitsime ära ilma tennisteta.

Ta arendas vestlust iga inimesega, kes tuli bussi. Nad olid kõik nagu vanad sõbrad. Mind ta piidles naeratava näoga tahavaatepeeglist. Ilmselgelt oli tal suur soov ka minuga suhelda, aga kindlasti ta ei arvanud, et oskan araabia keelt. Mõndade naljade peale võttis mu suu muigele, siis ta vaatas mind veel eriti kahtlustava näoga 🙂

Nii ma meeleolukat jõudsin Saidasse, kus pidin uue bussi võtma Beirutisse. Ka Beirutisse minek võttis poole kauem aega, sest tegime Saidas 3 auringi ümber mošee lootes rohkem inimesi bussi saada ning enamus teest liikusime mööda rannikut ehk mööda Sea Road´i.

Saidasse ja Suri minnes ma ei täheldanud, et juhid oleksid hullumeelselt sõitnud. Põhjus oli kindlasti ka selles, et sõitsime enamus ajast mööda külasid, kus ei olnud võimalik kiiruseid arendada. Samas on teedel palju lamavaid politseinikke ning teekontrolle. Ainult väike lõik Saidast Suri oli tunne, et buss vajub kohe paremale küljele. Hiljem sain aru, et põhjus oli mu toolis. Kuna mind pandi klapptooli peale istuma, siis vedrud polnud kõige tugevamad ning ma olin pidevalt paremale kreenis 🙂

Beirut – Byblos ots andis mulle selguse, miks mind “Toyota juhtide” eest hoiatati. Mul jooksis elu mitu korda silme eest läbi, kui vaatasin kuidas ta manööverdab. Sõidurajad olid ka juhi jaoks soovituslikud. Mõnikord sõitis ta ohutusrajal, kuid seal peatusid tihti autod ja bussid, kes uusi inimesi peale võtsid. Korraga ta avastas, et kasulik on diagonaalis üle 3 sõiduraja sõita jne. See oli ainuke kord, kus mulle tõesti ei meeldinud seal bussis viibida. Ei pea mainima, et enamus busside tehniline seisukord jätab ka soovida. Ma otsisin turvavööd, kuid seda seal ei olnud.

Natuke hindadest:

Beirut – Saida 1500 LBP
Saida – Sur 2000 LBP
Beirut – Byblos 3000 LBP
Byblos – Maaneten (cable car) 1500 LBP
Takso Harissast Jeitasse 15 USD
Takso Jeitast Beirutisse 15-20 USD

Järjekorrad. Liibanoni inimene ei seisa põhimõtteliselt järjekorras. Nad koonduvad kõik trobikonnaga kokku ning, kes ees, see mees. Esimest korda nägin seda hullumeelsust Beiruti lennujaamas saabumisel. Teine kord, kus ma juba närve hakkasin kaotama oli köisraudtee järjekorras.

Sinna oli koondunud selline rahvasumm, et ma isegi ei näinud, kus see järjekord peaks minema. Sinna oli pandud ka üks turvamees, kuid tal paistis kogu asjast täiesti savi olevat. Mingi hetk hakkasin ma korda looma ning mehi enda taha ajama, kes tahtsid ette pressida. Hiljem pöördus ka üks naine turvamehe poole ning ta üritas seda massi natuke ohjata. Teised, kes ei tahtnud üldse oodata, pöördusid juba järjekorras olevate inimeste poole ning palusid neil osta piletid. Kõige kohutavam asi on vist ühe liibanonlase jaoks see, kui ta peab moodustama järjekorra. See tundub neile vist lausa inimõiguste rikkumisena 🙂

Kui ma arvasin, et lennujaamas oli saabumisel hull järjekord, siis tuli välja, et 2 päeva hiljem oli lennujaamas läinud selliseks mäsuks, et politsei sekkus. Uudis jõudis ka ajalehte. Inimesed ei näinud probleemi sellest, et nemad ei austa järjekordasid, vaid et lennujaama töö oli sitasti organiseeritud ning peaks olema lihtsalt rohkem passikontrolli ametnikke tööl 🙂

Kui sa nendega suhtled ja küsid järjekordade kohta, siis nad löövad rinna ette ning teatavad uhkusega, et nemad ei oota. Vot nii.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s