Hüperreaalsusest

Ma olen eluaegne üliõpilane, kes aegajalt leiab tee taas ülikooli 🙂 Seekord olin viimane kuu hõivatud kultuurifilosoofiaga ning selle asemel, et kirjutada teemal “Mis on kultuur?”valisin enda jaoks hoopis praktilisema teema ning käsitlesin Dubaid kui hüperreaalset linnaruumi. Tavaliselt ma oma ebapädevaid koolitöid ei avaldada, aga mõtlesin, et see võib Dubai huvilistele huvi pakkuda. 

Antud essee eesmärk oli uurida hüperreaalsust meie linnaruumis Dubai näitel. Oma essees toetusin Umbero Eco, Lewis Mumfordi, Tõnu Viigi ning Baudrillardi artiklitele.

Selleks, et uurida hüperreaalsust ning meid ümbritsevaid ruume (linna- ja kultuuriruumi) tuleb küsida, mis on kultuur? Mis on linn ning kuidas moodustub meie kultuuriruum? Mis on hüperreaalsus ning kuidas on see rakendatud Dubai linnaruumis?

Kultuur
Kultuuri mõiste on laialivalguv ning tähendab erinevates teaduslikes teooriates erinevaid asju. Näiteks kultuurantropoloogias mõistetakse kultuuri all kollektiivsete tähenduste süsteemi, mille moodustavad antud kultuurikogukonnas üldlevinud uskumused, väärtused, normid ning teine kultuurile lähenemine on näiteks semiosfääri konseptsioon, mis aitab mõista ka Tõnu Viigi „Ilmalava fenomeni“.  Semiosfääri konspetsiooni kohaselt vaadeldakse ruume kui kollektiivse tähendusloome kogumit tervikuna ruumiliselt ette kujutades. See on koht, kus inimese sotsiaalne tegevus ja kultuuriline tähendusloome aset leiab. Semiosfäär kujutab oma ülesehituselt kollektiivset mälu oma ruumilise loomusega.[1]

Kultuurivormid on ühe kultuurikogukonna tähendusloomet kujudavatakes stuktuurideks saanud kollektiivsed ideaalsused, mis vahendavad ühele kultuurikogukonnale tema reaalsusi.[2] Need on vaid kaks kultuurile lähenemise teooriat, millest ma lähtun oma essees, et uurida hüperreaalsust Dubai linnaruumis.

 Linn kui kultuuriruum
Linna tõlgendamises on palju eri suundi: sotsioloogiline, majanduslik, psühhoanalüütiline. Väga sageli käsitletakse linna kui kultuurilise suhtlemise, suhtumise, tähenduste ning väärtuste sfääri ja ruumi, kohta ning vahendit ühiskondliku elu ja kultuurivormide intergratsiooniks, kui universaalset biosotsiaalset ja sotsiokultuurilist mudelit.[3] Dubai on näide multikultuursest linnast, kus intergeeruvad erinevad ühiskonnagrupid, religioossed praktikad ning kultuurivormid. Nii jagavad ühist linnaruumi euroopalike elunormidega inimesed väga religoossete inimestega Aasiast, Aafrikast vms olenemata, kas nad jälgivad riigiusku või mõnda muud laialt või vähelevinud usku.  Linnaruumi jagavad väga erineva klassiühiskonnaliikmed. Nii saab võimalikuks, et Dubais on koos maailma rikkamad inimesed ning inimesed, kelle elutingimused on allpool vaesusepiiri. Vastavalt meie staatusele ühiskonnas, on ka meie praktikad linnaruumis erinevad. Need erinevad kultuurilised, sotsioloogilised, majanduslikud ja psühoanalüütilised suunad muudavadki linna polütsentriliseks. Dubai puhul tuleb muidugi esile tuua seda, et selle linna tekitatud turunduse ning imago juures, on püütud teatud sotsioloogilisi, majanduslikke tegureid tõrjuda rõhutades ühepoolselt linna tõlgenduse positiivseid omadusi (rikkus, heaolu, innovatiivsus jne).

Meie elu leiab aset suures hulgas ruumides alates meie igapäevasest tajutavast koduruumist kuni konkreetse linna- või loodusruumini, kus me igapäevaselt ringi liigume. Mida kaugemal on ruumid meie igapäevasest tegevusest, seda üldistatumad ja sisuvaesemad nad on meie jaoks. Kollektiivsete tähenduste abil loodud kultuuriruumid on enamasti suuremad kui inimese poolt vahetult kogetud kohad.[4] Nii võin ma tuua näite endast elades viimased 4 aastat oma elust Dubais. Ma elan Dubai linnaruumis, araabia kultuuriruumis, looduruumina valitseb minu elukeskkonda kõrb. Minu sünnijärgne (kultuuri)ruum – Eesti, kui seda nii nimetada võin kaugeneb minust iga aastaga ning muutub üldistatumaks ning sisuvaesemaks. Ma olen tähendanud tendentsi, kus nö kodumaa armastusest olen hakanud idealiseerima elu Eestis, mis ei ole reaalsuses objektiivne. Kuna ma puutun Eesti kultuuriruumiga kokku peamiselt, kas (sotsiaal)meedia või lähedaste vahendusel, siis minust kaugeneb otsene ühendus Eesti kultuuriruumiga. Minu igapäeva tegevused kaugenevad eesti kultuuriruumist alustades töökultuurist kuni igapäeva elukorralduseni. See, mis oli elementaarne Eestis, ei ole seda siin ning vastupidi. Samas, kuna Eesti kultuuriruum on kollektiivsete tähenduste abil loodud ruum, siis ei ole oluline, kas ma seda kultuuriruumi igapäevaselt ise kogen. Selle kultuuriruumi kogemus jääb mulle lihtsalt kaugemaks, kui seda on minu hetke kultuuriruum Dubais elades.

Kultuuriruumid sünnivad kollektiivse tähendusloome käigus ning kultuuriruume on võimalik ära tunda ning kuhu on võimalik kuuluda ainult siis, kui oleme teadlikud ning meile omavad tähendust sellised intersubjektiivsed ideaalsused nagu näiteks „töö“, „kool“, „linn“, „maa“ või „riik“.[5] Selle baasil, ei saa ma väita, et kuulusin Dubai kultuuriruumi oma esimesed kaks aastat. Ma olin oma mõtetes ning kultuurilises käitumises ikka veel Eesti kultuuriruumi osa. Minu jaoks ei omanud tähendust sellised intersubjektiivsed ideaalsused nagu näiteks töö, kool, linna, maa, riik, nii nagu seda näeb näiteks siin elav araablane. Selle all ei mõtle ma, et antud näited oleks totaalses vastuolus meie arusaamaga nendest, vaid nende tähenduste sisud antud kultuuriruumis elavale inimesele on teised.

Hüperreaalsus
Jean Baudrillard väidab, et simulatsioon genereerib mudelite kaudu reaalsust, mil puudub päritolu ja tõelisus – hüperreaalsust. Simuleerijad püüavad sobitada reaalsust, kogu reaalsust oma simulatsioonimudelitega ning küsimuses seisnebki reaalsuse asendamises reaalsuse märkidega.[6] Samuti käsitleb Umbero Eco pikalt ja põhjalikult hüperreaalsust oma teoses „Reis Hüperreaalsusesse“. Ta esitab küsimuse, kus lõppeb reaalsus ning kus algab illussioon? Hüperreaalsuse eesmärk on luua orginaalist täiuslikum koopia, mille puhul on tähtis eseme hämmastatavus, mitte selle ehtsus. Tõene on see, mis paistab tõesena.[7]

Dubai linnaruum on hea näide hüperreaalsuse rakendamisest. Dubai koosneb reproduktsioonidest, et me ei tunneks vajadust enam originaali järele. Nii on näiteks võimalik Dubais tegeleda mäesuustamisega, kelgutamisega; võimalik külastada Chrysler Tower´t  ning uute projektidena on valmimas The World – tehissaarestik, mis moodustab maailmakaardi ning kus igas maailmajaos ja riigis valitseb neile omane kliima. Londonis sajab vihma ning Stockholmis sajab lund. Samuti on valmimisjärgus Dubailand, kuhu koondatakse kokku kõik maailmaimed alustades Egiptuse püramiididest ning lõpetades Taj Mahaliga Indias. Riik, millel pole muud kui kõrb, meri ja nafta, on loonud oma enda hüperrealistliku keskkonna.

Ma ei nimeta Dubaid „sõnum“-linnaks, milles Robert Ventur näeb uut fenomeni. Dubai ei koosne üksnes märkidest, kuid on võimalik täheldada tendtentsi, et Dubai kui linn funktsioneerib suuremalt osalt selleks, et kommunikeerida.

Vaadates Dubaid laiemalt kui Araabia Ühendemiraatide suuruselt teist emiraati ning riigi rahvarohkemat linna, siis näitab siinne elanikkond, kui tähtis roll on Dubais kommunikatsioonil. Kogu riigis elab üle 10 miljoni elaniku, millest ainult alla miljoni moodustavad kohalikud emiraatid. Samuti Dubai 2,5 miljonist elanikust on pea 2 miljonit välismaalased, kes on tulnud siia peamiselt majanduslikel põhjustel. Linn on laienenud ning arenenud suurel osal välistööjõu arvelt, kelle eesmärk ei ole saada osaks kohalikust araabiakultuurist. Enamus inimeste eesmärk on mõni- kuni paarkümmend aastat töötades tekitada endale piisavalt suur heaolu, et oma koduriigis ning oma kultuuriruumis seda heaolu nautida. Seega võib väita, et Dubai linna üks funktsioonidest on kommunikeerimine ärilistel, majanduslikel, meelelahutuslikel kaalutlustel.

Nii nagu Umbero Eco väidab oma „Robortite linnas“, nii ka Dubais toimivad illussioonid mitmel tasandil ning need süvendavad meelepettu. Headeks näideteks on Bastakiya piirkond ning Dubai kesklinn. Bastakiya piirkond on reproduktsioon nö „Vanast Dubaist“ luues araabiastiilis ehitised ning tutvustades elu Dubais enne nafta avastamist. Bastakiyas on avatud Dubai muuseum vanas Al Fahidi kindluses, taaselustatud on araabiaturu traditsioon tekstiili-, kulla- ja vürtsituru näol. Inimestele on avatud Dubai valitseva sheikhi majamuuseum, samas kui reaalsuses elab sheikh luksuslikus villas ning pole viimased paar generatsiooni antud tingimustes elanud. Huvitav näide on Dubai muuseum, mille keldrikorrusel on reproduktsioon reproduktsioonist. Dubai muusem imiteerib 50ndate aastate turgu, mis on reproduktsioon reprodukteeritud turust paarisaja meetri kaugusel Al Fahidi kindlusest.

Teine meelepettu süvendab piirkond Dubais on Dubai kesklinn, mida nad ise nimetavad ka maailma tsiviliseeritumaks ruutkilomeetriks. Dubai kesklinn on totaalne vastand Bastakiya piirkonnale, kus on loodud illussioon maailma täiuslikumast linnast. Siia koonduvad hetkel maailma kõrgem hoone Burj Khalifa, maailma suurimad purskkaevud, maailma suurim kaubanduskeskus jne. Siit tekib küsimus, et mis on reaalsus – Bastakiya või Dubai kesklinn? Minu hinnangul ei ole kumbki neist reaalsus, vaid tegemist on loodud simulatsiooni ning hüperreaalsusega. Mõlemad püüavad näidata tegelikkust paremana ja/või teistsugusena, kui see tegelikult on. Peamine meelepetu sihtgrupp on turistid ning äriinvestorid, sest siin elavad inimesed kogevad igapäevaselt hoopis teistsugust reaalsust

Simuleerida tähendab teeselda, nagu sul oleks see, mida sul pole. Teesklemine või varjamine jätavad reaalsusprintsiibi puutumatuks. Simuleerimine aga seab kahtluse alla erinevuse „tõelise“ ja „võltsi“. „reaalse“ ja „imaginaarse“ vahel.[8] Mingil määral me kõik simuleerime Dubais. Väga raske on teatud hetkedel end eristada tõelisest ning võltsist, reaalsest ning imaginaarsest. Vaevalt, et keegi igapäeva elus end teadlikult teadvustab, et ma sisenen turule, mis on reproduktsioon või kaksiktorn, kus inimene töötab on vähendatud koopia Chrysler Towerist. Me saame osaks oma linna- ja kultuuriruumist, saades samaaegselt osaks nii simulatsioonist kui ka hüperreaalsusest.

Kas Dubai on simulatsioon või „totaalne võltsing“? Nii nagu Disneyland toidab iha illussioonide järele[9], toimib samamoodi ka Dubai. Sarnaselt Disneylandiga edastab ka Dubai sõnumit, et tehnikal on meile rohkem anda kui ehedal loodusel luues maailmast tõelisem fantaasiamaailm.

Hüperrealistlik matkimine ei puuduta üksnes kunsti ja ajalugu, vaid ka loodust.[10] Looduse matkimise all võib tuua kõikvõimalikud näited Dubai tehissaartest ning kõrbe tekitatud maailma suurimatest tehislaguunidest. Dubai on matkinud loodust ning loonud selle veel fantastilisemana, kui see reaalsuses oleks võimalik – palmikujulised saared, veneetsia-stiilis laguunid, maailmakaarti imiteeriv saarestik jne.

Ajalooline aeg
Kultuuriruumi juures on veel oluline ära märkida ajalooline aeg. Ajalooline aeg on aeg, mis kulub ühe kultuuri või tsvilisatsiooni sünnist surmani ning mis erineb ajalooraamatu lugemise ajast. Kõik ajad moodustavad osa inimese tähendusloome horisontidest.[11] Linnast saab kultuuriruum ja selles ruumis linnaajalooks vormunud ajalugu muutub kultuuriajaks. Ajalugu on ise loodud ja tingitud kultuuride poolt, dünaamiliste, tulevikku suunatud kultuuride poolt, millel on oma ajalugu ja ajalooline mõtlemisviis.  Linnade teke tähistab ajalooliste kultuuride tekkimist. Linn on ontokultuurilises mõttes ruumiks ja ajaks inimesele kultuuris ning kultuurilisele olemisele.[12] Seega meie kultuuriline eneseteadvus on loodud ning tingitud linna poolt. Linn ja linnakuluuri eri vormid on alati ajaloo looming. Linn loob ajalugu ja on loodud ajaloo poolt. Ta on haaratud pidevatest muutustest ja see toob kaasa ka enesehävitamise. Suur linn ei ole negatiivne nähtus iseeneses ja iseendast. Kõik oleneb sellest, missugune rahvas, ühiskond ning kultuur on suure linna loonud. Mudford on nimetanud „Linna“ ja „kultuuri“ sünonüümideks. Kultuur on linnades polütsentriline.[13]

Kokkuvõtteks võib öelda, et kultuur on mitmetine mõiste, mida defineerivad erinevad teooriad ja teadusharud erinevalt. Kultuurantropoloogias näiteks mõistetakse kultuuri all kollektiivsete tähenduste süsteemi, mille moodustavad antud kultuurikogukonnas üldlevinud uskumused, väärtused, normid ning nende kultuurile lähenemine. Linn see-eest on  kui kultuurilise suhtlemise, suhtumise, tähenduste ning väärtuste sfäär ja ruum, koht ja vahend ühiskondliku elu ja kultuurivormide intergratsiooniks, kui ka universaalne biosotsiaalne ja sotsiokultuuriline mudel.

Dubai koosneb reproduktsioonidest, et me ei tunneks vajadust enam originaali järele. See väike kaluriküla Pärsia lahe kaldal on muutunud 50. aastaga maailma üheks suurimaks, rikkamaks ning ihaldatumaks linnaks. Linn, mis on minu hinnangul maailma suurim hüperreaalsust koondav elukeskkond seljatades kõik robotite linnad ja Dinsneylandi. Dubaid eristab Disneylandist see, et kui Disneyland on loodud tervikuna kui „totaalne võltsing“, siis Dubai on kogum hüperreaalsustest ning simulatsioonidest luues nii omaenda unikaalse väärtuse.

[1] Tõnu Viik “Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava”. Tuna 2/2009
[2] Tõnu Viik “Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava”. Tuna 2/2009
[3] Lewis Mumford “Linnakultuurist ja selle saatusest”
[4] Tõnu Viik “Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava”. Tuna 2/2009
[5] Tõnu Viik “Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava”. Tuna 2/2009
[6] Jean Baudrillard. “Simulaakrumite eelnevus”.
[7] Umberto Eco. Artikkel “Saatana Presepio´d” ja “Robortite linn”, teosest “Reis hüperreaalsusesse”
[8] Jean Baudrillard. “Simulaakrumite eelnevus”
[9] Umberto Eco, Robortite linn
[10] Umbero Eo, Ökoloogia 1984 ja lihaks saanud Coca Cola
[11] Tõnu Viik “Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava”. Tuna 2/2009
[12] Lewis Mumford “Linnakultuurist ja selle saatusest”
[13] Jeab Baudrillard “Simulaakrumite eelnevus”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s