Remonditööd Ajmani moodi :)

Traditsiooniks on saanud, et kord aastas kõige kuumemal kuul, Augustis, lõpetab konditsioneer  igasuguse koostöö. Pole ju probleemi magada toas, kus on 35 kraadi sooja 🙂

Samal õhtul loota, et keegi konditsioneeri parandama tuleb on lausa utoopia. Seda võimalust ma isegi ei kaalunud. Pakkisin oma ventilaatori kapist välja ning lasin sellel terve öö sooja õhku mööda korterit laiali puisata. Teisel päeval tulid mulle koju isegi kaks asjapulka. Ma tean väga hästi nende töö meetodeid. Pool päevast kratsivad kukalt ja siis ütlevad, et tulevad homme tagasi. Selleks puhuks jätsin ma oma korterivõtmed majahoidjale, kes nendega maid jagas ning minu vara kaitses 🙂

Mul oli küll lootus, et nad suudavad päevaga konditsioneeri tööle saada, kuid see osutus siiski ülimalt optimistlikuks ennustuseks. Eile õhtul koju jõudes avastasin, et konditsioneer mitte ainult ei jahuta vaid On/Off nupp on ka seinalt kadunud.

See-eest vannituppa minnes avastasin, et WC-poti kõrval olev bideedušši toru on ära vahetatud ning sealt ei tilgu enam vett. Väga meeldiv uudis, kuid ma ma hakkasin kahtlema, kas nad said ikka aru, mis oli nende väljakutse põhjus 🙂

Kuna ma püüdsin kodust eemal olla eile nii kaua kui võimalik, läksin ja külastasin oma Nigeeria sõpra, kes vaikselt ning alandlikult elab üle kõik minu emotsioonipuhangud. Viimane kord kui proovisin tema juurde sõita ning ta ei suutnud korralikul kombel mulle teed juhatada, olid minu viimased sõnad telefoni “Fuck You” ja lõpetasin kõne 🙂 No, krt, inimene võiks ju osata juhatada teed oma enda koju.

Seekord tegin ma ise eeltöö ning jõudsin lausa esimese korraga õige majani. Õhtul korraldati mulle üks Nigeeria kokakursus ning nüüd kui Eestisse tulen, siis tutvuse poolest võin teile teha isegi Nigeeria kohalikku toitu :praetud banaanid munakastmega 🙂

Pärast tuliseid diskussioone poliitistel teemadel ning debatt teemal, kas teistel inimestel on võimalik aru saada inglise keelest, mida aafriklased räägivad 🙂 jõudsime vanade aegade meenutusteni ning naljakas kuidas erinevad inimsed meie ellu satuvad.

Oma Nigeeria sõbraga tutvusin 2,5 aastat tagasi, kui kogemata valele numbrile saatsin ähvardava sõnumi, et kui rendiauto õnnetuse omavastutust ära ei maksa, siis pöördun kohtusse :). Tegemist oli siis ajaga, millal ma ühe auto mahakandmiseni sodiks sõitsin Al Dhaidis 🙂 Igaljuhul vaene mees helistas murelikult tagasi ning oli segadus, mille eest ta maksma peab, sest tal ei ole juhilubegi 🙂 Hiljem soovis ta näha inimest, kes teda niimoodi shokeeris ning nii me tuttavaks saimegi.

Tema endine korterikaaslane olevat ka kogu aeg minu käekäigu kohta küsinud. Isegi minu sõber oli üllatunud, et ma tal veel nii sügavalt meeles olen, kuid ma olen ka temaga laskunud emotsionaalsetesse teemadesse poliitika, religiooni ning rassismi teemadel. Mina isiklikult arvan, et ma olen tal nii kiivalt meeles ainult selle pärast, et ma tegin ta autoga Umm al Quwainis avarii, kui ühele Kuveidi maasturile tagant sisse sõitsin ning suure augu tema auto pamperisse tekitasin 🙂
Mina mäletaksin ka selliseid inimesi oma elus 🙂

Muus osas on mu elu rahulik. Käin õhtuti laguuni ääres jooksmas ning seal toimub omamoodi elu. Ühel reedesel päeval ma mõtlesin, et aitab rasva kogumisest ning tuleks end natuke liigutama hakata. Tark blondiin valis selleks keskpäeva kell 13:00 kui väljas on 46 kraadi ja lauspäike. Ma läksin uljalt jooksurajale ilma peakatteta, veeta ning muidugi ei ole seal ka mingeid varjualuseid. Kui ma teisele poole laguuni jõudsin oli mu hing paelaga kaelas 🙂 Kuidagi moodi sain ma tagasi autoni ning pärast seda olen käinud jooksmas ainult õhtuti kui päike on looja läinud ning temperatuur 35-40 kraadi vahel.

Õhtuti joostes on huvitav jälgida inimesi enda ümber. Jooksurajal on tõsiseid sportlasi, minusuguseid, kes ilmselgelt teevad suurt panust oma tervise heaks, mustades abayades naisi, keda tunneb ära ainult nende jooksujalatsite järgi ning siis peresid, kes lastega aega veedavad. Muidugi ei puudu sealt kätudest kinni hoidvad pakistanlased, kes naudivad ilu ning naisi 🙂

Viimastel nädalatel on ühe pingi hõivanud kohalikud noored, kes mängivad kitarri ning loovad seal üldse meeldiva meeleolu. Mul teeb see tuju alati nii heaks.

Meelde on jäänud üks araabia paar, keda ma aegajalt näen pingi peal istumas. Ma pole kunagi märganud neid suhtlemas omavahel, kuid mõlemad istuvad oma telefonides ja mängivad Candy Crushi 🙂

Samuti teeb mu tuju heaks üks kohalik araabia naine, kes jookseb abaya ning niqabiga (nägu kattev riie). Iga kord kui ma teda kohtan meenub mulle ühe Sudaani mehe memuaarid Saudi Araabiast. Ta töötas seal ning armus ühesse kohalikku naisesse. Kuna Saudi Araabias on kõik ühtemoodi musta kaetud, siis ta sai aru, kes on ta silmarõõm ainult selle järgi, et naine pani jalga roosad jalanõud. Nii käis vaene mees kogu aeg pea maas ja otsis roosasid papusid. Samamoodi otsin mina roosasid jooksutosse, et ära tunda see naine, kes minust iga päev vastassuunas mööda jookseb.

Üks saudi mees tegi mulle kunagi selgeks, et nad nõuavad oma naistelt välja minnes lapsed kaasa võtta ainult selle pärast, et laste järgi on nad võimelised tuvastama, kes on nende naised 🙂

Septembri kuu on veel kuuma ning siis peaks kliima muutuma jälle inimväärseks 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s