Päev Muscatis võib alata…

DSC_0199Hommikul magasime end korralikult välja ning siis hakkasime oma päevaga peale. Külastasime Muscati kõige popimat rannapromenaadi, kus kõik kohalikud rikkurid nädalavahetusel oma autosid näitamas käivad, liikusime edasi ilusasse Qurum parki, kus saime korralikult laospäikese ja 45 kraadis kuumuses kannatada. Sõitsime läbi Matrah valitsushoonete ja Sultani palee juurde ning siis võtsime juba suuna Muscatis eemale – läbi mägede Shangri – La hotelli, et nautida merd, päikest ja head lõunasööki.

DSC_0238Tagasi teel Muscatisse mäletasin selgelt, et Shangri – La hotellist mitte kaugele jäi väike ja armas liivarand, kus kalurid oma paate rendivad ning inimesi merel sõidutavad. Minu kurvastuseks on antud rand juba kalli arendusprojekti raames maha müüdud ja kinni pandud ning sinna kerkivad uued luksus merevaatega villad. Hotellis üks tore meesterahvas ütles, et seal kohe kõrval on üks kaluriküla ning neil on rand täiesti olemas. 
DSC_0245Jõudsime külla ning rand ei tundunud olevat koht, kus kahel valgel naisel on sünnis poolpaljalt liiva peal peesitada. Enne kui autost välja saime oli juba üks must mees meie kõrval ning müüs meile merereisi. Mina hakkasin kohe tingima. Ema ei paistnud just erilises vaimustuses olevat, aga diil sai tehtud. Parkisin auto päikesevarju ning tegime sammud tema päevinäinud kalapaadi poole.

Istusime paati ning meid lubati viia kuskile privaatranda, kuhu saab ainult paadiga, sest asub mägede ja mere vahel. Ma arvasin, et eks ta viib meid järgmise kaljunuki taha, kuid sõitsime läbi nö kaljukoobastest ning möödusime sellest samast Shangri – Last, kus tulime ning siis veel pikalt pikalt mööda merepiiri edasi alla lõuna poole.

DSC_0251Meie kalur oli Somaaliast pärit ning tegin veel emale nalja, et eks ta meid Somaaliasse viib 🙂 Lõpuks jõudsime sihtpunkti. Toredal mehel oli ka snorgeldamisvarustus kaasas. Mina haarasin kohe maski ning hakkasin veealust maailma avastama. Ema keeldus viisakalt. Ta hiljem siiski nõustus, kuigi ütles armastava emana, et oli peljanud hügieeni pärast huulikut suhu panemast, aga kuna mina enne olin seda teinud, siis nüüd oli tal kindlam tunne, sest eks mina olin selle bakterilasu endale saanud 🙂  Ma imestan, kuidas ma veel siiani mingisse haigusesse ei ole jäänud, sest mul ei tule sellised ettevaatusabinõud isegi pähe ning kätepuhatusvahend on mul ka autos rohkem riietelt plekkide eemaldamiseks kui käte dešifitseerimiseks 🙂

DSC_0264Peale paari tundi merel võtsime suuna tagasi Muscatisse, sest vana Matrah turg vajas avastamist. Reedene palvus oli möödas ning poekesed hakkasid avanema 🙂 Turul soetasime kõikvõimalike suveniire ja kingitusi ning peale shoppamist läksine tagasi hotelli puhkama. Kuna me ei tahtnud kogu õhtut hotellis istuda, võtsime suuna Muscat Grand Malli. 5 minutilist autosõitu nautisime 45 min, sest tundus nagu kogu Muscat tahtis saada ühte kaubanduskeskusesse. Jah, on tõsi, et Muscatis puuduvad suured kaubanduskeskused ning see ainuke uusim ja suurim on nädalalõpus totaalselt umbes.

DSC_0281Nii ei jäänudki meil midagi muud üle, kui auto middle of nowhere liivale parkida ning jalutada kaubanduskeskusesse. Kell oli alles poolüksteist õhtul ning peale väikese kohviku peatuse hakkasid juba poed end sulgema. Sellega on veel raske harjuda, sest Emiraatides on kaubanduskeskused nädalalõppudes lahti kuni kella 1-2 öösel.

Järgmise päeva hommikul külastasime Marjan randa, mis oli mu kodurannaks ajal, kui 2 nädalat Omaanis “lõksus” olin ning peale lõunal hakkasime tagasi Emiraatidesse sõitma. Otsustasin tagasi sõita läbi Al Aini. Nii on ema näinud ära kõik Emiraatide suuremad linnad.

DSC_0274Muidugi võtsin ma tee Al Aini esimest korda elus ning ma teadsin, et seal on üks piiripunkt, mida mööda enamus turiste liigub, kuid kuna jälgisin ainult liiklusmärke, siis jõudsin Al Buraimisse – piirilinn, mille Omaani pool on Al Buraimi ja Emiraatidele kuuluv osa Al Ain. Linna jõudes lõppesid igasugused loogilised teeviidad. Kuidagi õnnega pooleks jõusin piiripunkti, kus metsiku ummiku ja üksteise sabas sõitmisega ning blokeerimisega, et keegi vahele ei pressiks, jõudsin tollipunkti. Mulle vastati, et tegemist on ainult kodanike piiripunktiga ning mina pean sõitma linna teise otsa, teise piiripunkti. Milleks vastavaid viiteid enne üles panna.

DSC_0279Hakkasime sõitma teisele poole linna ning peale teatuid raskusi saime ka õigesse kohta. Seal tekkis kohe emal ärev olukord, kus üks migratsiooniameti naine võttis ema passi ja kadus seitsme tuule poole 🙂 Mulle anti kätte mingi totakas ankeet, et rahuldada nende statistika janu.Peale poole tunnist ootamist ning arusaamatut asjaajamist saime tagasi Emiraatidesse. Huvitav, kuidas napi 3 aastaga olen hakanud Emiraate oma koduks pidama. Emiraatide teedel olles oli tunne nagu suudleks oma “isade maad”. Kõik see, mis mind kogu aeg Emiraatides häirib oli sel hetkel nii armas ja kodune 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s