“Naised võõrsil”

Nii nagu targad mehed on öelnud, siis kõikides maailma hädades on süüdi naised. Vana Aasta lõppu vaadates võin ma selle väitega isegi nõus olla 🙂

Detsembri lõpp möödus kibekiiresti töötähe all ning Ajmani alkoholipoodi sai tihti külastatud, et täita sõprade ja klientide varusid. Ma ju elan sellises maapealses paradiisis, kus kangem kraam ka käepärast 🙂

Täna, esimesel päeval, kus sain aja maha võtta, hakkasin lugema üle pika aja raamatut. Võtsin kätte sõbranna kingitud raamatu “Naised Võõrsil”, mis räägib erinevate elusaatustega naiste elust. Kes on oma riigist lahkunud armastuse tõttu või kelle viis kodust eemale sõda.

See raamat on järkekordne kinnitus mu arvamusele, et meie elu on ilus ning meid on tänapäeva maailmas liialt ära hellitatud ning oleme muutunud totaalseteks siidinäppudeks. 

Kui ma vaatan naisi Araabia Ühendemiraatides, siis tundub, et siia ilma naisena sündimine paneb meile juba külge tiitli, et olen sünnilt invaliid. Seda mitte, et mehed meid siin hästi ei kohtleks, kuid naisi on siin liiga vati sees hoitud.

Üks suurem draama leidis aset ka Vana Aasta õhtul. Alustasin oma õhtut sõbranna juures, kellel on sünnipäev 01.01 ning olime stiilselt paar tundi hilinemas, sest sõbranna on harjunud et mehed ongi selleks, et naiste järele oodata 🙂

Kui peale 2 tundi hilinemist sai ka Hassan pahaseks, siis tuli südant lõhestav draama, et kuidas meie teeme neile teene, et oleme nõus minema südaöösel kõrbe BBQ pidama. Me jõudsime kohale kuskil 3 paiku öösel.

Selleks ajaks oli seal juba teine draama. Mingi mees hüppas kurjalt autost välja ja asi kippus kähmluseks. Teised tüübid püüdsid neid seal lahutada. Ma ei saanud päris täpselt aru, milles oli teema, kuid ilmselgelt oli üks naisterahvas õhtu jooksul teada saanud, et tema kallim on ka teisi naisi kiiganud 🙂

Lihtsalt infoks, et selles maailmas siin on piisav suureks armudraamaks ka siis, kui ma lihtsalt naeratades mehele tere ütlen või liiga lähedal seisan 🙂 Mina ei viitsinud seda jama taluda. Kõik teavad minu madalat hinnangut kohalike suhtes ning asi kippus seal inetuks.

Asja ei parandanud ka tõsiasi, et minu sünnipäevalapsest sõbranna oli juba ülevoolavas meeleolus ning valmis kõiki kallistama. Lasime end Nissan Patroliga meie autoni viia. Sõbranna oli auto parkinud ka natuke halvasti, sest teele sõites jäime liiva sisse kinni. Ta sõidab 2006 aasta Jaguariga, mis tähendab ainult seda, et auto on madal ja raske.

Kuigi meie kõrval oli mitmeid suuri autosid, on raske autot liivast välja tõmmata, kui puudub konks. Lõpuks lasime õhu rehvidest poole peale ning nii saime auto sõiduteele. Muidugi ei olnud kellelgi pumpa, et õhk tagasi rehvidesse lasta.

Pakkisin sõbranna kõrval istmele, kuigi talle üldse ei meeldi kui teised ta autoga sõidavad. Mina jälle keeldusin olema autos, kus autojuht on purjus ning meie ühine sõber töötab Sharjah politseis ning ei olnud vaja talle näidata pilti, et ebakaine autojuht läheneb maanteele 🙂

Meie liikumiskiirus oli 40km/h, sest suurema kiirusega oleksime võinud sattuda avariisse. Plaan oli leida bensiinijaam, et rehvid taas täis pumbata. Mida ei olnud tee peal, see oli bensukas. Kokkuvõttes tiksusime ohutulede saatel kuni Sharjah linnani. Valgusfoori taga küsisin kõrvalolevast autost, et kus on lähim bensukas. Nemad selle peale palusid meil tee ääres seisma jääda ning olid juba valmis enda paagist meile bensiini üle laskma.

Ma suunasin näpu alla rehvidele ning tänasin lahkuse eest, kuid probleem ei ole kütus. Selle peale kehitasid mehed õlgu ning tegid minekut. Igaljuhul on tore teada, et inimesed on abivalmid.

Kell lähenes juba 6le hommikul ning meie jäime järjekordse valgusfoori taha. Korraga nägin enda kõrval vilkureid ning mundris meest. Esimene mõte oli, et fuck politsei ja Sharjah ning mu kõrval on purjus sõbranna ning ise olen ka paar klaasi veini joonud….Kui kõik mu hirmud olid peast läbi käinud sain aru, et tegemist ei ole politseiga, vaid Saeed töötajaga (meie mõistes liiklusabi teedel).

Avaldasin talle meie sügavat muret ning suuri kannatusi, kus viimased 70km oleme pooltühjade rehvidega sõitnud. Tema palus meil talle järgneda. Ta viis meid bensiinijaama ning pumpas ka rehvid isiklikult täis.

Sõbranna suutis paljajalu minna temaga ka flirtima. Üdini ausalt ütles talle, et ta on joonud. Mees mainis, et seda ei ole vaja ütelda, vaid seda on lõhnast tunda 🙂

Mina olin suhteliselt väsinud juba ning käskisin sõbrannal autosse tagasi istuda. Tema, et mis ma muretsen, et ta ei ole ju politseist. Jah, kuid tal on täielik voli meile politsei kutsuda ning ma ei sooviks aasta esimesel päeval sõbrannale politsei jaoskonda järgi minna 😉

Aga jah. Mina sain selle aasta esimese õppetunni. Ära mine seltskonda, kus on araabia mehed ja “Tan” riikide naised. Tan riigid on siis kõiksugused Kõrgõstanid, Uzbekistanid jne. Need temperamendid on palju rohkem kui üks emotsioonitu külm Põhja-Eurooplane suudab taluda ning aduda 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s