Plaan B – jahiga merele :)

Veebruar algas sellega, et proovisin jahi raha tagasi saada, mis oli organiseeritud mu kolleegi sünnipäevaks. Ma hindan kõrgelt tema komplimenti, et kaebuste esitamine ning enda eest võitlemine tuleb mul hästi välja 🙂 Pannes mängu kogu oma oskused ei suutnud ma seekord olukorrast läbi pureda ning enne 02.03 peame teenust kasutama, kui ei taha kogu rahast ilma jääda. Seega uus katse on 28.02. Loodame, et seekord on ilm ilus ja meri rahulik.

Suutsin ka oma kahe kuulise Etisalat kaebuse saaga lõpuni viia. Nad arvestasid maha summa, mis ei oleks tohtinud seal olla. Nii nagu suurfirmadele kohaselt on alati ju kuskil mingi konks. Kuna ma hoidsin oma numbri üle kahe kuu suletuna, siis nüüd uuesti aktiveerimisel peaksin maksma ca 20 eur. Samal ajal teavitas mind klienditeenindaja üliagaralt, et paari päeva pärast tuleb neil uus kampaania. Tehes Ansipit: Tule taevas appi! Miks ma peaksin maksma 20 eur ja saama tagasi oma vana paketi, kui paari päeva pärast saan uue numbri tasuta ja veel ülihea pakkumisega??? Samas, mis mul sellest vanast numbrist, kui ma juba viimased paar kuud teist numbrit kasutan. See ei ole minu eesti number, mis on minuga olnud üle 10 aasta.

Tegelikult pole vahet, mida nad pakuvad. Mina jään oma kõnekaardi juurde. Poolteist aastat siin olles on mind õpetanud, et kõikidest võimalikest lepingutest tuleb kaarega mööda käia. Kõigil on üks äriskeem – kott kliendile pähe tõmmata ning loota, et oled piisavalt loll, et enda õigusi  mitte teada. Nad teevad kogu saaga nii keeruliseks, sest loodavad, et lööd käega ning ei hakka oma närve ja aega kulutama. Nende esmane mõte on see, et äkki sa isegi ei märganud, et nad on sind juba kuid petnud 🙂

See selleks. Suurtest firmadest ja neile esitatud kaebustest ei saa mul kunagi küllalt 🙂

Teisipäeval võtsin suuna Dubaisse, et kätte saada üks väga hinnaline papu. Sharjah bussijaamas oli mingi hullunud naine, kes kisendas ja karjus ning nõudis politseid. See situatsioon näitas ilmekalt, kui külmad on põhjamaa inimesed. Kui kõik araablased ja asiaadid kogunesid naise ümber ja kõik küsisid teineteiselt, mis toimub, siis üks blond põhjamaa neiu marssis piletikassase sisse, ostis pileti, pööras kiire pilgu hullunule ja astus edasi bussi 🙂 Samas, ma ei saa aru, kuidas ma sellele olukorrale oleksin saanud ka oma uudishimuga kaasa aidata. Ütle veel mõni kommentaar ning pärast süüdistatakse rassismis. Valge inimene ei tohi siin ka avalikult palju rääkida, sest muidu oled kohe rassist, ülbe või vaatad teistele ülevalt alla 🙂 Oh neid väikeseid inimesi ning nende suuri muresid 🙂

Dubais, peale papu kätte saamist, oli mul kokku lepitud logistiliselt strateegiline kohtamine. Nimelt mees töötab Dubai Marinas ning elab  Sharjahs. Temaga sain õhtul koju ning ei pidanud ette võtma metroo ja bussi teekonda. Mees oli rahvusest, mida ma enim kritiseerin. Kuna ma olen piisavalt pohhuist, siis ei jäänud temagi ilma naljadest hindude arvel. Ta ei paistnud, et ta oleks väga solvunud olnud, et ma tema üle nalja tegin ning õhtul viis mu siiski koju ning ei jätnud mind tänavanurgale paremaid aegu ootama 🙂 Võimalik, et ta oli lihtsalt viisakas inimene….

Eile õhtul läksin ühe teise sõbraga Sharjahsse sööma. Kui olime toidu lõpetanud, siis soovisime teed. Tuli välja, et seal ei olnud meile teed pakkuda. Mu sõber palus, et nad tooksid kuskil kõrval asuvast teemajast, kuid sellest keelduti. Mis seal ikka. Olime ilma tee joomiseta. Mingi hetk vajusid meie kõrvallauda 3 pakistani naist, kes samuti teed tellisid. Selle peale teenindaja saatis kellegi neile teed hankima. Mina muidugi urdust aru ei saanud, kuid mu sõber võttis nüüd teema ülesse, et mis mõttes? Meile teatati, et tee on kaugel ning teenindaja ei saa tööpostilt lahkuda ning nüüd teistele on see kättesaadav.

Pakistani naine ka sekkus ning hakkas ajama, et nemad on seal püsikliendid ning see, et meiesugused sinna nö “Once in a blue moon” lähevad, siis see on ok, et meile selliseid teeneid ei tehta. Ma nägin ärritust oma sõbra silmis ning oli hea, et ma vestluse sisust teada sain alles, kui autos tagasi olime. Ma muidu oleksin neile näidanud veel nende “Blue moon´i” 🙂

Tegelikult on elu naljakas. Siin me teeme probleemi, kui restoran kõrvalt kohvikust teed ei too, kui poiss signaali peale auto juurde sind teenindama ei rutta jne. Eestis ei tuleks ma selle pealegi, et Hesburgeris istudes paluda Hesburgeri töötajal tuua Starbucks Coffe kohvi või sõita autoga külapoe ette ning tuututada, kuni keegi mind teenindab. Kui hästi läheb, siis saan lihtsalt sõimu osaliseks. Halvemal juhul saan politsei käest trahvi kodurahu rikkumises 🙂

Lõpetuseks teen nalja Sikhide üle (need on need turbaniga India ja Pakistani vennad, kes alati ei hiilga oma säravate hetkedega).
Sikh saab isaks ning naine sünnitab talle kolmanda lapse. Haiglas sünnitunnitust kinnitades küsitakse, mis on tema isa nimi? Sikh vastab, et Vinu Sikh. Järgneb küsimus, et mis on ta naise nimi. Sikh vastab, et Meenu Sikh. Järgnevalt tahetakse teada, mis on tema nimi. Mees vastab uhkelt, et Kumar Sikh. Lõpuks küsib arst, et mis te lapse nimeks panete? Sikh ütleb: Jong Pu.
Arst vaatab imestunult otsa ning kordab küsimust. Saades vastuseks sama nime, küsib veelgi imestunult, et miks te panete lapsele hiina nime, kui sinu isa on sikh, sina oled sikh ja su naine on sikh?
Sikh vastab pahaselt: “Ärge püüdke mind siin oma küsimustega lollitada. Ega ma loll ei ole. Ma just lugesin, et iga kolmas laps siin maailmas sünnib hiinlane”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s