Järjekordne kogemus politseiga

Seda nädalat alustasin ma oma ID-kaardi vahetamisega ning sooviga sinna õige nimi peale saada. Naine migratsiooniametis ei saanud küll aru, et miks ma selle ühe “i” pärast probleemi teen, aga nõustus lõpuks ikka vahetama. Kohalik naine tahtis minuga juttu teha ja hakkas pärima, kas olen abielus jne. Lõpuks küsis, et kas soovin ID-kaardile uue pildi teha. Ei noh, eks ma sain vihjest aru, aga ega see uus pilt poleks ka normaalsem tulnud 🙂

Peale ametnike külastust lasin Mariamil end Dhaidi politseijaoskonda viia. Tuttavad poisid juba vastas ning igaüks üritas aidata nii kuis saab. Isegi need, kes inglise keelt ei räägi. Suhtlesin jälle poolte vennikestega ning kokkuvõttes ei saanud nad ikka päris hästi aru, miks ma seal olin. Nimelt läksin ma oma autorendifirmast saadud tšekiga politseisse, et need avariipõhustajaga ühendust võtaksid ja temalt raha sisse nõuaksid. NImelt siin riigis vist omavahelisi kokkuleppeid ei sõlmita, vaid kõik käib läbi politsei ja kohtu.

Igaljuhul sai politsei minust aru, et tahan avada Case´i autorendi firma vastu ja autorendi omanik kutsuti kohale. Ma ei saanud üldse aru, et mis tema seal teeb ja tema ei saanud aru, et mis jama meil omavahel on, sest meil oli kokkulepe, et saadud raha teeme pooleks. Vaikides teineteisele tummalt otsa vaadates mõistsime, et toredad politseionud ei saanud asjale pihta. Nii me siis juba kahekesi selgitasime, et meil ei ole teineteisele midagi ette heita ning soovime raha avarii põhjustajalt.

Asi lõppes sellega, et pean pühapäeval hommikul siia kohalikku kohtusse minema, kus tark Ghaadi onu avab toimiku, teeb kõne avarii põhjustajale ning kasseerib raha välja. Siinsed väikesed kohtunikuonud toimivad nagu meie inkasso. Ainult nendele ei pea siin intressi maksma 🙂

Teine teema on mul hoopis Sharjah Politsei liiklusosakonnaga. Nimelt mitu nädalat üritan telefoni teel saada kätte tegusaid ja tarku riigiametnikke, kes annaksid mulle täpse ülevaate juhilubade vahetuse osas, sest igalt poolt saab erinevat infot. Ei pea vist mainima, et telefonidele ei ole viimase 3 nädala jooksul keegi vastanud. Need on kindlasti nende töölaual kui aksessuaar, mis aegajalt meeldiva meloodiaga kõrvu silitab. 

Ma helistasin peanumbrile tagasi ja ütlesin, et need numbrid ei reageeri. Araablane, jobu, pani lihtsalt toru ära, kuna ei mõistnud inglise keelt. Ma siis helistasin uuesti tagasi ja ütlesin, et andku keegi, kes suhtleb inglise keeles. Selle peale suunati mu kõne järgmisele umbkeelsele araablasele. TORE. Lõpuks see araablane ütles, et ma võin rääkida Sharjah politseiga kas araabia või hindi keeles. See tegi mu harja juba päris punaseks. 

Ma saan aru, kui nad paluvad mul suhelda araabia keeles. Olen ma ju ikkagi araabia riigis ja pean austama nende kombeid, aga HINDI. Selle peale sain ma kurjaks ja ütlesin, et ma ei ole Indiast, Pakistanist ega Bangladeshist pärit ning tõesti ei ole saanud tunde hindi keele osas. Igaljuhul sain aru, et nendega suhtlemine on mõttetu. Suurest vihast kirjutasin neile ka kaebuse. Nüüd ootan natuke aega lootuses, et nad mu nime ei mäleta ja lähen järgmine nädal politseisse kohale ning katsun seal otse asjad selgeks teha. 

Ma olen mingitel hetkedel arvanud, et olen teatud mõttes kannatlik inimene, aga siinne ühiskond kombib mu piire väga pühendunult 😛

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s