Maksad 5 AED, et nautida india ja pakistani mehi

Peale Umm Al Quwaidi ranna on nüüd järgi proovitud ka Dubais Deira avalik rand; söödud Sharjah ühes kuumimas pagarikohvikus; saadud metroo kuldkaart ning külastatud al Dhaidi linnapark – miks küll asjad ei ole nii lihtsad kui kirjapildis tunduvad 🙂

Kasulik info Dubai metroost – metroos ja metroohoones joomine ja söömine rangelt keelatud – trahv 100 AED, suitsetamine 200 AED ja kui mees peaks olema naiste vagunis, siis see oli vist ka 100 AED. Metrool on kaks liini roheline ja punane. Punane läheb Deirast kuni Jebel Alile välja. Näiteks Deirast Dubai Mall´le maksab 4,5 AED suund tavakaardiga ning 9 AED kuldkaardiga. Metroo kaardid on kasulikud, kuna saad kasutada nii linnaliini bussides kui ka autoparklates. Minul on siis kuldkaart – pean vaid leidma sponsori, kes sinna ka raha kogu aeg peale paneb 😛
Dubai Malli metroo peatusest ehitatakse mingit väiksemat rongiliiklust otse Dubai Malli. Hetkel liigub selle vahet buss ja jala kõnnib ca 15-20 min. Liin Jebel Alisse on nr 42 ja tagasi Deira poole on nr 11
Näiteks linnaliini buss Dubai ja Sharjah vahet maksab 7 AED – number 303 🙂

Sellest ma veel ei rääkinudki, kuidas ma Dubai Marinal turisti mängisin. Sain Sibtega Deiras kokku ja kuna tegemist oli esmakordse kohtumisega, siis puudus mul igasugune aimdus milline ta välja näeb. Facebookist piltide vaatamine oleks olnud ju täiesti mõttetu tegevus :P. Eks ma siis helistasin Union Stationis ja vaatasin milline mees minu poole liikuma hakkab. Saime kokku ning asusime teele. Ta andis mulle Metroo kuldkaardi, mis võimaldab VIP vagunis istuda ja otsevaadet nautida – türklased oleks isted juba ammu tituleerinud “Front Way View”-ks :P. Läksime Sibtega tunnisele laevasõidule. Võtsin oma kaamera kõhu peale ja olin ehtne turist. need pildid on tehtud enne kui vesi kaamera täis pritsis. Ma tean isegi kui palju teenib kokk Jumeirah beach 5* hotellis – ei tasu sebimist 🙂 Tagasi tulles läksime Deirasse, kuna tahtsin väga iraani toitu.

Ma olen juba harjunud automaatsete kraaniga, seega seisin nagu loll käed kraani alla, aga mida ei tulnud oli vesi 🙂 Hiljem sain aru, et tuleb ühe mummu peale vajutada. Jäime seal sööma ja juttu rääkima, kui korraga avastasin, et minu viimane buss koju on väljunud. Sibte oli suhteliselt paanikas, kuid mulle tegi see kohutavalt nalja. Võtsin bussi Sharjasse lootuses saada seal oma bussile. Järjekorrad olid pikad. Läksin nagu loll bussijuhi juurde ja siis ta näitas mulle naiste järjekorda. Jäingi kuskile punkti seisma ja seal oli veel naisi, kui üks mees kisama hakkas, et need inimesed ei ole järjekorras. Kuna aeg oli hiline ning ma olin juba väsinud, siis pöörasin ümber ja ütlesin kõvasti üle bussijaama, et te ei paista nüüd küll naise moodi välja…kui pilk võiks tappa..tuli välja, et tegemist oli “Ladies and Families” järjekorraga ja see tropp seisi seal mingi kaltsukubuga.

Bussi istudes oli minu vastas ülikõhn ja ülimoodne vanem naine. ütleme nii et keha ja hing ei käinud sünkroonis 🙂 Leemendas higist ja siis tegi saatuslikku lükke – võttis taskus salvrätiku ja hakkas näolt higi pühkima. Kahjuks pudenes see rätik talle näkku ja ta otsaesine oli väikeseid pabertükikesi täis. Eks ma siis suunasin teda oma nägu puhastama, samal ajal naeru tagasi hoides. Tädi oli ise selline meigitud, litritega nokamüts peas ja 15cm kontsad all.
Istusin bussis ja ootasin, et meid kui kilud karpi täis topitakse. Korraga hõiskas bussijuht et 130 inimest on täis ja hakkame liikuma 🙂

Sõites jäi mu pilk ühele õnnetule aasia mehele. Mees, kes oli oma hinges naine. Juukseid olid stiilselt lakiga püsti aetud. Hõbeketid kaelas ja ümber käe, paksud sõrmekesed sõrmustega kaetud ja küüned mustaks värvitud. Ta tundis end ilmselgelt ebamugavalt meestega koos sõites ning mehed olid nõus üksteisele kasvõi kukile ronima, et temast eemale hoida, Nii ta siis vaatas igatsevalt naiste poolele…..

Sharjahs sai mu reaalsus tõeks, et tõesti enam ühtegi bussi ei lähe. Küsisin taksot. Kõik indu ja paki mehed koondusid mu ümber parves kui kärbsed ümber sita 🙂 Ma võtsin kõige tagasihoidlikuma ette ja küsisin hinda. Ütles 150 AED. Ma väitsin, et rohkem kui 75 AED ei maksa ja istusin sisse 🙂 Teel hakkas seletama, et tema sõidab kilomeetri järgi. Tal oli see mõõtmisvidin peal küll, aga ma ei lasknud sellest häirida. Ütlesin resoluutselt, et see on tema mure. Meil oli kokkulepe 75 ja mis iganes summa ta peale maksab on tema asi. Kuna härra ei soovinud öösel vihast naist näha, siis oli kõigega nõus. Kui jõudsime maja ette, küsis mitu aastat ma siin elanud olen – vaatasin talle otsa ja naerates laususin – 1 nädal. Kui te oleks mehe nägu näinud. Ilmselgelt sai ta aru, et talle on tünga tehtud. Ütles veel, et kuidas ma nii resoluutselt hinda tingin, kui olen siin alles uus. Siinkohal pean tänama kõiki egiptlasi, kes on mulle hea kooli andnud 😛
Teisipäeval pidin käima Tervisekaitseministeeriumis või mis iganes see eesti keeles olema peaks. Kuna päeva teine pool oli vaba, siis kasutasin juhust, et ka rannast läbi käia. Minu jäärapäisus ei luba kasutada normaalseid hotellirandu (mis sest, et saaksin neid tasuta kasutada), vaid on vaja koguda elamusi igaks päevaks 🙂 Kaasa haarasin randa Silvi Dubai reisijuhi ning seda kindlam tunne oli mul. Muidugi lasin ma Sibtel maksta ranna sissepääsu 5 AED ning siis hakkasime vaatama kohta, kus rahulikult randa nautida. See oli minu ranna rekord. Olime rannas üle 5h. Alguses oli päris masendav, sest vesi oli sama kuum kui õhutemperatuur. Ajapikku harjusin ära. Siis hakkasid korraga meie juurde kogunema india ja pakistani mehed. Mõni paarikaupa, mõni suurema kambaga romantikat tegema. Kui Sibtega vette läksime, siis meestel huvi kohe kasvas – lootsid vist, et teeme neile showd, aga kahjuks jäi see nali neil nägemata 😛 eks mõni teine kord suurema tasu eest….

Muidugi olime suutnud oma asjad panna maha sipelga pessa. Seega pidime kohta vahetama ja läbi ranna demonstratiivselt kõndima. Las mehed vaatavad, eks ma saadan nad pärast kliinikusse kõõrdsilmsust ravima. Päike hakkas vaikselt loojuma ning vesi oli liiga soe, et rannast lahkuda. Vesi oli ka peale päikeseloojangut üle 30 kraadi. Aegajalt india ja pakistani tüübid vajusid külje alla, siis me jälle liikusime neist eemale ja nii korduvalt edasi – tagasi. Tunne nagu oleks harrastanud eesti rahvatantsu 😛 Kui öö juba täiesti peale tuli, siis käis rannas üks mees laternaga ning valgustas vees olevaid inimesi – ei tea, mis ta sealt otsis, kuid jäi mulje, et kontrollis, ega noored paha peale pole läinud 😀

Kella 9ks oli ka mul rannast kopp ees, silmad ja suu soola täis ning pakkisime asjad, et kodu poole minna. Muidugi ei ole mulle omane kaasa võtta kammi või midagi säärast, mida peale randa vaja läheks, aga kuna ma olin seal ainuke valge ja blond, siis usun, et minu sassis juuksed olid viimased, mida kohalikud tähele panid. Läksime sööma Dubai – Sharjah teel olevasse pagarikohvikusse, kus on parem pizza kui PizzaHutis. Seal süvenesin ma rahvuste tundmaõppimisse. Liibanoni perekonna vahetas välja suur pere omaanist. Pereisa oli täiesti Mr Beani nägu. Kohalikule kelnerile tegime hämmingut, kuna ei osanud midagi tellida ja mulle omaselt hakkasin kelnerilt küsima, mis on selle maja parim toit. See viib kelnerid alati segadusse. Kui oli joogi valimise kord, siis ütlesin kindlalt LABAN (meie keefir, türgi ayran). Siis oli kelner veelgi rohkem segaduses ning arvas, et ma olin teda kogu aeg narrinud. Kuidas ma ei tea toite, kui tean tellida labani – oli totu alles. Toit oli tõesti maitsev ning pool toidust pakiti ka koju kaasa.

Auto juurde minnes suutsime signaali tööle panna. Kõrval oleva Land Cruiseri juht vaatas hirmunult kas ma kavatsen rooli istuda. Usun, et ta oleks kohe oma auto meie kõrvalt eemaldanud :D. Teised vaatasid, mida teeb üks pakistani mees, blond euroopa naine pitsakarbiga hüürgava auto juures. Igaljuhul politseid meile ei kutsutud.

Kui jõudsime Al Dhaidi tahtsin Sibtele tõestada, et ma ei ela pommiaugus, vaid meil on ka väga ilus ja kultuurne linnapark. Peale selle, et sinna ei lubata lemmikloomi, ei saa teisipäeviti siseneda ka mehed 😀 – too bad. Eks me siis istusimegi kui pompsid kõnniteele maha ja üritasin visualiseerida, miline park seest välja näeb 🙂 Kohalikud peatasid isegi auto mööda sõites ja vaatasid, mida need hullud seal teevad.

Kusjuures viimased päevad on olnud kraadid alla 40. Ühel päeval oli 55. Sellise kraadi juures tulen ma tavaliselt Eestis juba saunast välja. Ilmselgelt ei armasta jumal araablasi.

Töökultuur on siin huvitav. Olen suutnud saata juba kõik võimalikesse institutsioonidesse kurje kirju. Olen suhelnud telefoni teel ühel teemal 5-6 korda, sest kogu aeg suunatakse mind edasi ja kui lõpuks saad õige numbri, siis see ei võta enam telefoni vastu. Täna helistasin Al Dhaidi naisteklubisse. Neil on vinge bassein ja spordikompleks. Kõne võttis vastu mees, ja kui küsisin kas ta räägib inglise keelt, siis vastuseks oli “oh my god” ja järgnes vaikus. Ootasin paarkümmend sekundit lootuses, et kutsub kellegi minuga rääkima, aga see jäigi kutsuja hääleks kõrbes. Laupäeval katsun siis ukse taha piiluma minna, kas lastakse mind sisse või mitte 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s