Lend Dubaisse

Hommik kõigile,
Ma olen nüüd ka uuesti vegeteerima hakanud ning annan väikese ülevaate oma pühapäevast ja esmaspäevast.
Hommikul jõudsin õigel ajal sadamasse. Kui auto ukse lahti tegin oli Bethanna automaatselt autost väljas busside ja rekkade vahel, kus ma teda taga hakkasin ajama 🙂 Sain ta lõpuks kätte ning laevale jõudes oli tema püha kohus kõiki soome mammisisd nillida. Üks tädike tuli lausa pilti tegema ja hiljem selgus, et ta ise kasvatab Hispaania veekoerasid või mis iganes elukas see oli. Igaljuhul suurest õnnest, et saab minu koera paitada jätsin tädi koeravalvesse ja läksin laeva peale shoppama 🙂
Sadamasse jõudes oli mul ema juba vastas ning hakkasime lennujaama juurde liikuma. PS selle hetkeni ei olnud mul veel viisat 😛 Lõpuks lennujaama jõudes, bethanna ja emaga hüvasti jättes, kes toonitas, et ma teda ei unustaks 😀 pakkisin oma asjad ja läksin internetti otsima, et uurida kas araabia poisid on mind viisaga õnnistanud või mitte…õnneks oli viisa olemas. Tekkis kohe teine küsimus, kuidas see välja printida. Soomlastest on palju palutud, et neil oleks lennujaamas infoletid. Kui sa Finnairi klient ei ole, siis ime info pastakast välja. Pärast pikki otsinguid oma pagasiga läksin lihtsalt lost&found´i ja küsisin, kus saab kasutada printerit ja muidugi suunati mind edasi Hiltoni hotelli retseptsiooni, kus kalli 5 EUR eest sain kasutada printerit ja internetti. Kui ma juba sellise summa pidin maksma, siis printisin välja lausa 2 hinnalist paberit 😛
Soomlaste uimasus tuleb igati kasuks. Mul oli kõik võimalik pagas ülekaalus. Reeglite kohaselt oleksin pidanud juurde maksna 127 EUR, kuid küsiti ainult 50. No ma ei hakanud ka protsesteerima 😛 Check inis sain ma ainult pileti Kiievini ja kui ma arvasin et Vantaa lennujaam on nõme, siis minu tipphetk alles saabus Kiievis või õigemini Ukraina Õhu pardale astudes. Kusjuures lennujaama check in arvas kiivalt, et olen soomlane, kuigi ma palusin mitmed korrad neil minuga inglise keeles rääkida – vastuseks oli –> sa oled nii soomlase moodi (sorry, aga see ei olnud nüüd küll kompliment :D)
Lennukis võttis mind vastu äärmiselt ära meigitud stjuuardess – huuled oleks nagu Botoxit täis lastud ja huulevärv selline beebiroosa, ripsmed olid helesinised nagu siberi majakesed ja iga liigutusega ta kiikas, et kas ikka kõik panevad teda tähele. Välimuselt oleks võinud vabalt arvata, et tegemist on ülehoolitsetud transvestiitiga.
Kiievi lennujaama jõudes algas minu elu kõige huvitavam lennujaama kogemus. Kuskil posti taga oranzi leti varjus istus õnnetu ukraina neiu. Peale mitmekordseid pöördumisi mõistis, et ma kõnetan teda ning eeldan, et ta teeks oma tööd 🙂 Natuke istumist ja ootamist ja saingi boarding passi järgmisele lennule. Pilet käes tekkis küsimus kuhu edasi. Aga selleks pidid sa ära arvama, et nurga taga on teine uks. Ukse ees oli stop ja mingi laud – loomulikult tühi. Seisin seal natuke ja mõtlesin, et tühja kah, kui kedagi siin ei ole siis lähen edasi :). Saingi juba oma käsipagasi järjekordsesse kontrolli pista, kui üks tädike mulle järgi jooksis ja korrutab tempel ja tempel…siis sain aru, et see oligi vist see koht….igaljuhul ma ei jätnud mainimata, et kui soovivad tembeldada, siis olgu ka oma tööpostil õigel ajal õiges kohas :). Et jõuda lõpuks transiittsooni pidin ma veelkord mingist uksest läbi rammima, mis paistis rohkem nagu ametikäik. Kui te arvate, et seal oli kirjas mingid sildid või viited, siis seda on palju palutud.
Ja siis minu õnnis hetk. Mõtlesin, et saan nüüd natuke enne lennule minekut puhata, aga ei. Enne minu lendu oli väljumas lennuk juutidele. Kuna keegi neile seal erilist tähelepanu ei osutanud lõid nad laulu lahti. Mina mõtlesin, et mis siis edasi…Kuna ilmselgelt ei saanud nad oma etendusele piisavalt tagasisidet hakkasid nad ise peale igat oma laulu aplausiga saatma. Suundusin enda asjadega lennujaama kõige kaugemasse nurka. Seal õnnestus mul saada seltsiliseks juudi pere. Lapsi oli seal 5-6 (kes neid lugeda jõudis) ning naine oli loomulik uuesti lapseootel. Ma ei saanudki lõpuks aru, kas lapsed joonistasid paberile või põrandale, kuid ilmselgelt nende vanemad hindasid laste kunstiilu rohkem kui kasvatust.
Kiiev – Dubai lend läks muretult. Esimest korda nägin kuidas lennukis pakutakse kruubiputru, kuid see oli maitsev. Positiivselt ukrainlaste kohta võin öelda, et nad on lennukis märkimisväärselt viisakamad kui eestlased. Ei hüppa oma kohtadelt püsti kohe kui rattad maad puudutavad ning arvestavad ka asjaoluga, et inimesed soovivad oma pagasi kätte saada, mitte ei jookse küünarnukkidega selga nagu meie head kaasmaalased 🙂
Dubai lennujaama jõudes pärast pikki kõnnakuid jõudsin passikontrolli. Väike india poiss suunas mind järjekorda, kes teenindas kodanikke ja elamislubadega riigis viibijaid. Eks ma siis seisin näos tülpinud ilme. Ja järjekordselt suunati mind kuskile nurga taha, kus veel õnnetuma näoga araablane istus 🙂 Tegime minust mitmeid pilte (loodan, et paneb ikka FB ülesse) ning siis hakkas küsima, kus ma elan. Vaatasin oma siiraste silmadega talle otsa ning ütlesin Al Dhaid. See ei rahuldanud teda ning tahtis ikka kiivalt teada saada aadressi, mida ma muidugi ei teadnud ju ja hotelli mul ka ei ole. Ma arvan, et mind tituleeriti automaatselt ida-euroopa mašaks 😛 aga sain läbi. Ilmselgelt oli mul kogu asjaajamisega kõige kauem aega läinud, sest ainult minu pagas jooksis lindil. Võtsin oma kolmerattaga kohvri sealt ära (sest 4. ratas oli lihtsalt lõhutud) ning pakkisin oma asjad käru peale.
Lennujaamast välja saades oli Ahmed vastas roosiga. Ma arvasin, et tegemist oli kunstlillega (araablastelt rohkem ei ootaks) ning seetõttu ei pannud seda ka vette. Hommikul muidugi oli lill närtsinud ning niipalju siis lilleilust :). teepeal tegime ka kohvipeatuse. Õppisin jälle midagi uut. Kui tellida bensiinijaamas kakao, siis saad masinast kuumutatud piima kuhu lastakse sisse törts šokolaadi ja voilaa, naudi seda jubedust 🙂
Eile hommikul kohtusin peaarstiga, kes hakkas mind kohe ravima. Sain endale kõikvõimalikud tabletid sisse ja lootus on, et varsti hakkan ma jälle kuuljaks 🙂 Muide see mees siis on eriliselt produktiivne. Tal juba 4. naine ja kokku 15 last. Ma mõtlesin juba välja panna Al Dhaidi jalgpalli koondise 😛
Aa, ma käisin eile ka juba Al Dhaidi linna peal laiamas 🙂 Kui jõudsime liha- ja puuvilja turu juurde oli Ahmed mures, kas on ikka hea mõte kui ma ka sinna sisenen. Mõned mehed pole naist näinud 6 aastat, aga noh mida rohkem mind keelatakse seda võluvam asi tundus ja kui ma ei saa teisi kiusata, siis pole elul üldse mõtet.
Muide käisin eile ka telefonikaarti ostmas. Läksin ja andsin ilusti oma passi. Mees läks segadusse mu passis olevatest viisadest ning pidi teda natuke assisteerima. Kui kõik võimalikud koopiad olid tehtud pani ta tähele minu sünnipäeva. Arglikult viitas minu sünnipäeva Ahmedile ning soovis mulle palju õnne. Vennike ei teadnud, et ma temast aru saan. Siis tahtis ta teada aadressi, kus ma elan. Ütlesin kliiniku nime, mille peale kehitas ta õlgu ning küsis Ahmedi kontakttelefoni. Selle peale väitsin ma tõsimeeli, et ma ei tunnegi seda inimest oma kõrval ja miks tal läheb tema telefoni vaja. Ma võin hoopis anda oma Facebooki konto. Pärast seda oli mees kohe väga segaduses 😛
Mul on korterinaabriteks arstidest valgevene paar. Ma olen saanud omale teise issi. Ta teeb mulle süüa. Peseb minu nõusid, kontrollib kas ma ikka ravimeid võtan ning nõudis kategooriliselt, et tema peab ka minuga koos poodi tulema 🙂 Vot tak…selline see elu siis on siin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s