Peale Kibale rahvuspargist lahkumist oli meil päevaplaanis 2 asja. Esiteks ületada ekvaator ning teha õhtune päikeseloojangu safari Queen Elisabeth rahvuspargis. Ekvaatoriületus oli kihvt ning just tänu sellele, et me ei teinud seda peamises turistilõksus. Ekvaatori kohta kirjutan eraldi artikli.

Ekvaatoriületus oli kohe Queen Elisabethi rahvuspargi juures. Sealt oli vaid paarkümmend minutit sõita pargi väravasse. Täitsime pargi formaalsused ning olime valmis avastama uut maailma.

Queen Elisabethi rahvuspark on Uganda lääneosas asuv suur safaripark, mida peetakse riigi üheks liigirikkaimaks ja populaarseimaks kaitsealaks.​ Meie sellega kindlasti nõustuda ei saa. Meid hellitati esimestel päevadel nii ära, et Queen Elisabethi park oli meie esimesel päeval väga tagasihoidlik.

Kuna me nägime karjade kaupa kaelkirjakuid, jõehobusid, pühvleid, impalasid jne Murchisoni rahvuspargis, siis paar jõehobu vees ning üksikud pühvlid oli kergelt öeldult pettumus. Peamine lootus oli näha palju elevante ning lõvisid. Esimene soov täitus ja küllusega, aga lõvid jäid meil Queen Elisabethis kättesaamatusse kaugusesse. Hea, et me lõvid Murchisonis ära nägime.

Queen Elisabeth rahvuspark asub Lääne-Ugandas Rwenzori mägede ja Edwardi järve vahel, umbes 400 km Kampalast. Park rajati 1952. aastal nimega Kazinga rahvuspark, kuid nimetati 1954 ümber kuninganna Elisabeth II Uganda-visiidi auks. Park on pea poole väiksem kui Murchison Rahvuspark. Pindala on umbes 1978 km² ning sellele territooriumile mahuvad savannid, vihmametsad, märgalad ja kraatrijärved. Pargis elab üle 95 imetajaliigi (elevandid, lõvid, pühvlid, Uganda kob-antiloobid, hüäänid, leopardid) ja üle 600 linnuliigi, mis teeb sellest suurepärase linnuvaatluse sihtkoha.

Rahvuspargil on 3 peamist piirkonda:

1. Kazinga kanal – umbes 32–40 km pikk kanal, mis ühendab George’i ja Edwardi järve. Paadikruiisidel näeb sadu jõehobusid, elevante, pühvleid ja krokodille.
2. Ishasha sektor – kuulsad puu otsa ronivad lõvid, kes lesivad viigipuude ja akaatsiate okstel.
3. Kraatrite vöönd – Katwe kraatrid ja soolajärved, kust kohalikud on sajandeid soola kaevandanud.​

Kui te peatute Ugandas lühikest aega ning peate parkide osas tegema raske valiku, siis minge Murchisoni. Queen Elisabeth rahvuspark on aga super valik olles lüli Kibale šimpansite ja Bwindi mägigorillade vahelisel marsruudil.​ Parki saab aastaringselt külastada, kuid parimad looma- ja paadivaatlused on kuivemal ajal (ligikaudu juuni–september ja detsember–veebruar). Esimene õhtu ei olnud meie jaoks väga edukas. Mitte, et me poleks loomi näinud, aga lootused ja ootused olid liiga kõrged. Pimedas jõudsime oma lodge’i, kus sai teha kõva tervisesporti, et jõuda oma vingetesse telkidesse. Hommikul ärkasime vara, et minna uuele katsele. Järgmine päev oli juba parem. Kuigi me lõvi ei näinud, siis loodus pakkus meile vaatepilti, kus nägime 2 leopardi. Meie reisi jooksul nägime kokku 3 leopardi, mis on super tulemus. Paljud käivad aastaid safaritel ning neil ei õnnestu seda majesteetlikku looma näha. Selles osas olime me väga õnnelikud.

Sõitsime pargist välja, et minna teisele poole teed. Seal ootas meid suured elevandikarjad ning Kazinga paadisafari. Sisenesime parki teisest väravast. Värava juurde oli tulnud üks paavian. Hüppas prügikasti kohale. Kangutas sealt välja midagi söögipoolist. Paistis, et ta tahtis süües privaatsust. Ta keeras meile selja ise ühe käpaga prügikasti kiigutades ja ise samal ajal nosides. Meie saime selle ajaga paberid korda ning pargi väravad avanesid meile.

Teede kõrvale ja tee peale jäid mitmed elevandikarjad. Mõned sügasid kõrvu vastu puud, teised sügasid tagumikku. Fakt oli aga see, et nad olid kõik teel Kazinga kanali juurde jooma. Elevantide vahele eksis ära veel pühvli- ja impaalakarjad.

Queen Elizabethi kaitseala on üks olulisemaid elevandialasid Aafrikas, kus elab hinnanguliselt umbes 60% Uganda elevantidest. 2018. aasta õhuloendus andis pargi elevandipopulatsiooniks ligikaudu 4700 isendit, mis on kõrgeim tase alates loenduste algusest 1960. aastatel. 1970.–1980. aastatel langesid elevandiarvud drastiliselt salaküttimise ja relvarühmituste vägivalla tõttu. Mõnes naaberpiirkonnas hävitati populatsioon peaaegu täielikult. Parem kaitse, rahvusparkide võrgustiku tugevdamine ja rangem järelevalve on võimaldanud elevantidel Queen Elizabethi alal pärast 1990. aastaid märgatavalt taastuda. Pargis leidub nii savanni- kui ka metselevante, kes hoiavad rohkem kinni tihedast võsast ja metsaservadest. Elevante näeb eriti hästi Kasenyi tasandikel, Mweya poolsaarel ja Kazinga kanali ääres, kus nad kogunevad õhtuti jooma ja mudavanne nautima.

Elevantide taastumine on toonud kaasa ka konfliktide kasvu. Pargi ümbruse elanike arv on kiiresti kasvanud ning traditsioonilised rändekoridorid on asulate ja põldude alla jäänud. Võttes neilt võimaluse vabalt liikuda Virunga, Rwenzori ja Kibale suunas, on elevandid „lõksus“ ning teevad üha sagedamini rüüsteretki maisi- ja banaanipõldudele, mis põhjustab tugevat sotsiaalset pinget ja nõudmisi „probleemsete“ elevantide tapmiseks või kahjude hüvitamiseks. Konflikti leevendamiseks katsetatakse mitmeid lahendusi nagu näiteks elevandi rännukoridoride taastamine, elektriaedade kasutamine, kogukonnapõhised turismiprojektid ning teadlikkuse tõstmine, et kohalikud saaksid rohkem kasu elavatest elevantidest kui hävitatud põldudest.

Meil oli samasse päeva plaanitud ka Kazina kanali paadireis, kuid sinna oli meil veel aega. Tegime piknikupeatuse ja nautisime lodge’st kaasa võetud lõunat. Enne veel tegime väikese tiiru, et üle kontrollida, ega me siiski lõvi ei näe? Kahjuks mitte. Ainult tüügassead olid päiksevarjus piknikualal kohad sisse võtnud. Meie läksime oma lõunat sööma kohalikku söögikohta. See oli selline piknikuala, kus oli igati teretulnud oma toiduga tulla, aga nad ootasid ja lootsid meilt, et me vähemalt mingid joogid nende käest ostaksime. Piknikuala oli väga kaunis vaatega üle Kazinga kanali.

Peale lõunasööki sõitsime kaitsealal olevasse lodge’i, et end paadireisile registreerida. Sissesõidu värava juures küsis turvamees meie käest, et kas me lõvisid nägime? Meie kurvalt vastu, et ei! Ta väitis, et lõvid olla hommikul lennuvälja juures hoovõtu rajal. Nii me väravast ümber pöörasime ning läksime lõvijahile. Lennu hoovõtu rada oli ilma põõsasteta muruplats, kus mudaaugus peesitasid pühvlid. See oli muidugi negatiivne märk. Pühvlid ja lõvid ei ole kunagi rahulikult koos. Kui seal pühvlid end nii hästi tundsid, siis järelikult ei olnud seal enam lõvisid. Sellest hoolimata oli see kogemus omaette. Kui tihti sa ikka saad lennu hoovõturajal safari jeepiga pühvli sita vahel laveerida 🙂

Läksime tagasi lodge’i väravasse, tegime turvamehe tuju kurvaks, et lõvisid ei näinud ning registeerisime end paadile. Lodge’st läheb alla ka väga järsk matkarada kanali juurde, aga meile anti armu ning sõitsime paadi juurde autoga. Võtsime paadis kohad sisse ning me olime meeleolukaks paadisafariks valmis.

Kazinga kanal on kindlasti Queen Elisabethi rahvuspargi kroonijuveel. Kazinga kanal on ca 32 km pikk kanal, mis ühendab George’i järve Edwardi järvega. See on üks pargi populaarsemaid atraktsioone tänu oma rikkalikule elustikule ja maastiku mitmekesisusele. Edwardi järv (pindala 2150 km²) on osa Aafrika Rift Valley süsteemist ja piirneb Uganda ning Kongo Demokraatliku Vabariigiga. Kanal on mageveekogu, mis voolab aeglaselt, luues ideaalse elupaiga jõehobudele, krokodillidele ja lindudele.​

Paadisaafari kestab ca 2 tundi ja algab Mweya poolsaare sadamast. Paadist on näha maailma suurim jõehobude populatsiooni (üle 5000 isendi), elevante, pühvleid, Niiluse krokodille, vesiantiloope ja palju linde.​ Lindudest on näha kalakotkaid, kormorane, kollase nokaga haigurit, Koljatihaigurit jne. Kanali ümber asub 11 kaluriküla, sealhulgas Kazinga küla lõunakaldal. Kohalikud kalurid kasutavad öösiti puidust kanuusid ja võrke, vältides päeval jõehobusid. Meie nägime kalamehi võrke parandamas ja paate valmistamas – kontrastne vaatepilt loomade ja inimeste kooseksisteerimisele.

Kraatrite vööndis tehakse teile kindlasti turistilõksu peatus, kus saate osta kokku igasugust suveniiri. Selline suveniirilaat asub ühe soolajärve nõlval. Katwe on ülisoolane kraatrijärv (sügavus kuni 100 m), mis tekkis 10 000 aastat tagasi vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Järv asub 1350 m merepinnast, eraldatuna Kazinga kanalist. Selle soolakihi paksus on kuni 0,8 m ning seal kaevandatakse soola juba 16. sajandist.​ Kohalikud elanikud korjavad soola käsitsi, tootes kuni 7 tonni tunnis – see on Uganda peamine soolaallikas.​