Ma ostsin lennupiletid pea aasta ette ning seda lennufirmalt Air Sheycelles. Ma ei olnud kunagi antud lennufirmaga sõitnud, aga hinnangute järgi see nii hull ei olnud kui Air Mauritius, mis on valitud maailma halvimaks lennufirmaks 🙂

Positiivne oli see, et pagasilimiit oli 30kg, toit oli hinnas ning lennuk oli suhteliselt mugav. Lendasin Abu Dhabist ning lennuaeg oli vist ka ca 4 tundi ainult. Nii nagu alati, siis reisid tulevad ju ootamatult. Nii ei olnud ka mina selleks üldse ette valmistanud. Ma suutsin viimasel päeval La Digue hotelli ümber vahetada ning kontrollisin üle, et oleks praamipiletid ning auorendi kinnitus olemas. Samuti tegin riiki sisenemise e-kinnituse ära.

Maandusin emaga Mahe lennujaamas, Lennujaama wifi oli nii kehva, et ma ei saanudki korralikku ühendust, et e-sim alla laadida. Läksin autorendi letti ning tegime korda paberimajanduse. Kuni ootasime autot, mina ikka pusisin oma internetiühendusega. Korraga tuli ema minu juurde ning ütles, et “kuule Liina, siis on vasakpoolne liiklus!” Mina selle peale, et “Ohh, kas tõesti?” Muidugi arvas mu ema, et ma teen temaga lolli nalja. Naljast oli asi kaugel. Ma tegin aasta tagasi lennupileti ja autorendi ning siis kadusid Šeisellid minu teadvusest. Ma mitte kordagi ei mõelnud, et millise liiklusega on saarel tegu. Tore. Nüüd oli mul auto, millel oli rool valel pool. Mul puudus internet, et google map tööle saada ning peale kõige selle sõitsid ka kõik teised autod valel pool teed 🙂

Kuna ma ikkagi seda e-simi tööle ei saanud, siis ma ütlesin “Poh**i” ning istusin autorooli. Kohalt võttes pesin esiakna korralikult puhtaks, sest ka need kuradima kangid on valel pool rooli ning hakkasin sõitma. Ise ma vaid lootsin, et alati oleks minu ees auto, sest siis on lihtsam liigelda. Offline kaardilt ma vaatasin umbkaudselt, kus asub meie majutus ning hakkasin minema. Jõudsin Victoriasse ning mälumööda võis arvata, et nüüd võiks keerata vasakule. Tee peal oli naispolitseinik reguleerimas ning ma otsustasin tema käest küsida, et kus asub Beau Vallon? Vastus oli väga lihtne: “Go Straight and follow the Road”. No shit Sherlock. Imekombel minnes otse ja teed jälgides jõudsime Beau Vallono ning ilma suure kärata jõudsime ka oma majutuskohta. Tee sinna oli kaks betoonist renni, mida mööda pidime autoga sõitma.

Me saime kätte oma väikese chalet erabasseiniga ning võtsime aja maha, et natuke puhata. Hiljem jalutasime randa. Miks minna otse kui saab ringiga. Me tegime meeletu jalutuskäigu, et avastada, et betoonist rada läks põõsaste vahel ilma igasuguse sildita. Muidugi hiljem avastasime, et kõrval oleva hotelli territooriumilt läbi minnes oleksime olnud kohe rannas.

Rand oli turistikas, sest sinna koondusid mitmed hotellide rannad. Lainet peaaegu ei olnud ning vesi oli soe. See pealelõunane aeg ei olnud päikesepaisteline. Seega ei näinud see rand välja nagu helesinine unistus. Meie juurest läks üks vanem meesterahvas kayakiga merele. Kuigi laineid ei olnud, suutis ta kummuli käia. Vahetu emotsioonina ütlesin ma kõva häälega “Oppaaa”, mis oli kenasti üle ranna kuulda 🙂

Beau Vallon on väike linnake või isegi küla Mahe saarel Bel Ombre maakonnas. Seal asub väike kalasadam, politseijaoskond, 1 bensiinijaam, hotellid ning väike turistidele mõeldud rannaäärne tänav, kus pakutakse tänavatoitu. Supermarketeid oli mitmeid, kuigi valik nendes ei olnud väga rikkalik. Imelikul kombel oli poodides saada väga vähe värskeid puu- ja juurvilju. Samuti olid paljud tooted Emiraatidest. See ei olnud minu jaoks fun. Süüa sama toitu, mida saan kodus osta.

Ma olin Mahe saare enda jaoks päevadeks ära jaganud. Ühe päeva jätsin Shilouette saare jaoks, kuhu ma lõpuks ei jõudnudki. Mulle meeldib loodus, aga ma sain aru, et suures pildis see kogemus ei muutu ning matkaradasid oli ka Mahe saarel mitmeid.

Meie esimene pikk päev Mahel oli plaanitud sõita Mahe saare lõunatippu. Meie päeva mahtus Takamaka Rummi destileerimistehas, Anse Royale rand ja veel loendamatuid väikeseid randasid, Jardin du Roi vürtsiaed, Quatre Bornes ning jõudsime Anse Intendance randa. Kogu reisi kaunima ja suurima merekarbi leidsime me kohe Takamaka rummitehase vastas olevast rannast. Anse Royale rannad meile meeldisid ka väga, sest varahommikul ei olnud seal veel palju inimesi. Mitte kõik rannad ei ole Mahe saarel nö paradiisirannad. Nii mõnigi oli kivine ning mitte mugav vette minna.

Anse Royales mu tähelepanu hajus ning paremat pööret tehes suundusin vastasuunda. Minu eest pidurdas koolibuss, aga olukord ei olnud väga ohtlik. Eks kohalikud on harjunud meiesuguste turistidega. See oli ka meie reisil ainuke kord, kui mul tähelepanu hajus ning tahtsin oma vanas rütmis sõita. Hea uudis on vasakpoolsel liikluses olevatele algajatele see, et enamus ajast on max kiirusepiirang 40km/h ja nö maanteel 60km/h. Ühe teelõigu peal lubati kihutada lausa 65km/h. Halb uudis on aga see, et tänavad on väga kitsad. Tihti ei ole teedel piirded või teeääreks on väga sügav kraav. See tekitas sõites natuke ärevust. Kuigi teedel paistis olevat mingi valgustus, siis ma ei riskinud renduautoga pimeda peale jäämist.

Peale Anse Royale külastasime Jardin Du Roi vürtsiaeda. Le Jardin du Roi on Mahe saare kuulus vürtsiaed Anse Royale rannikul, mis on inspireeritud 18. sajandi prantslaslikest koloniaaegsetest aedadest. Le Jardin Du Roi on 35 hektari suurune roheline paradiis täis vanilli, kaneeli, muskaatpähklit, pipart ja ravimtaimi ning vaateid ookeanile. Pileti hind oli 12 USD ning enamus kohtades Šeisellidel võrdustati USD=EUR. Pärast väikest arvutust sain aru, et kõige soodsam on maksta kaardiga kohalikus valuutas või maksta sularahas kohalikus valuutas. Aias on võimalik võtta giidtuur ning neil on seal ka imelise ookeanivaatega restoran. Hinnad tundusid seal suhteliselt krõbedad. Suures pildis ei olnud Šeisellid odav riik. Söögikohtades ja supermarketites olid Tallinna hinnad.

Meie otsustasime aias ringi jalutada omapead. Saime kaasa aiagiidi, kus olid ära märgitud erinevad puud ja taimed. Nii jalutasime me pomelo aias, jõudsime kaneelipuuni, nautisime väikeseid ja suuri kilpkonnasid ning uurisime erinevaid ravitaimi. Me veetsime aias kuskil 2 tundi. Pilet andis võimaluse minna sisse ka ühte koloniaalajastu majja ning suveniiripoe kohal oli ka väike muuseum. Suveniiripoes oli müüjaks briti vanem proua, kes iga asja kohta ütles, et tema tuttav või sõbranna on need asjad teinud. Pärast oli neid samu asju näha ka müügil Victorias. Võib olla on tema tuttavatel suurem äriline ring. Who knows. Kuna Jardin du Roi asus mäe otsas, siis allaminek oli lihtsam kui üles minek. Ülesse minekul oli mu ema väga emotsionaalne 😉 Mitte, et ta ei oleks oma emotsionaalust välja näidanud kogu reisi aja olles co-pilot.

Me sõitsime mööda päris mitmest surnuaiast ning kirikust. Minu tähelepanu köitis just nende surnuaiad. Kõik hauaplatsid oli kaunistatud tohutute koguste kunstlilledega. Ma natuke uurisin seda kohalikel ning sain kohe ka loogilise seletuse. Pastlilled on laialt levinud tänu troopilisele kliimale, kus värskeid lilli ei säilita kuumus ega niiskus. Need kas kuivavad või mädanevad kiiresti. Plastikust lilled on vastupidavad alternatiiv, mida pered uuendavad regulaarselt pühade ajal nagu Kõigi Pühade päev (1. novembril). See on osa kreooli kultuurist, kus kalmistud on elavad mälestuskohad, mida külastatakse tihti ning kaunistatakse säravalt ja värviliselt. Ja siis oleme meie eestlased oma kalmistutega sügavas männimetsas, haudu kaunistamas kanarbik 🙂

Lõunaks jõudsime Anse Intendance randa läbi Quatre Bordesi. Rand oli imeline helesinine unistus. Täpselt selline nagu üks paradiisirand välja peab nägema. Ärge laske ilusal türkiissinisel veel end petta. Rand oli päris ohtlik. See sobib rohkem surfaritele kui lastega peredele. Lained tekkisid seal korralikud. Me läksime emaga vette. Alguses oli vees päris tore. Lained olid suured, kuid mõnusad. Korraga tuli aga meeletult tugev laine. Mina rullusin laines nii, et ma ei saanud aru, kus on merepõhi ja kus on taevas. See sai kohe selgeks. Korraga surus laine mind vastu merepõhja nii, et mu põsk oli veel pool päeva punane ning tissid valutasid veel mitu päeva. Tegin emaga nalja, et kui kui keegi randa uurima läheb, siis merepõhjas on kaks vagu, kus kaks heas toitumises Eesti naist mööda merepõhja rullusid 🙂

Kuna sellest seiklusest ei olnud veel piisav, siis otsustasime minna Rock Pooli juurde. Matkaraja alguspunkti oli raske leida ning kui selle leidsime, siis ajasime ühe kohaliku ära, kes meile matkajuhi teenust pakkus. See oli vale otsus. See matkarada on märgistamata. Ma ei leidnudki teed selle basseini juurde ning kuna me tegime seda pärastlõunal, siis eks meil oli ka juba teatud väsimus lugematutest ujumispeatustest, elu ja surmaga võitlemisel lainetega Anse Intendance’s ning kõht oli ka tühi. Vett me ka muidugi piisavatl kaasa ei võtnud, sest see “väike matk” ei olnud meil üldse plaanis. Kuigi me selle basseini juurde ei jõudnud, olid vaated sellegipoolest võrratud. Probleem algas hoopis tagasitulekuga. Me pidime mööda metsa alla laskuma, aga see koht, kus me võsast välja tulime oli märgistamata. Nii me ilmselegelt ka vale raja valisime.

Korraga oli teekond juba ohtlik, kus ilmselgelt edasi minek oli võimatu. Läksime tagasi alguspunkti, et uurida, kus me valesti sisse keerasime. Seal ei paistnud olevat mingit muud teerada. Läksime uuesti ning proovisime metsas vaadata, et võtaksime mõne muu raja. Ilmselgelt ei olnud ka see sama rada, mida mööda ülesse tulime, aga alla me lõpuks jõudsime. Kaelast saati heinast läbi kitsast rajast alla laskudes jõudsime kellegi tagaõue. Kiirelt ja diskreetselt jooksijme üle õue väikese teele ning olime lõpuks pääsenud. Kuna meie veed olid otsas, siis tegime kohe supermarkeri peatuse, kus ostsime suures koguses vett ning kõikvõimalikke kohalikke limonaade, et kätte saada oma suhkrulaks 😉 Õhtuks jõudsime tagasi Bel Ombresse. Selle päeval oli mei hea ja sügav uni.