Kuwaiti minnes oli mulle selge, et kõike muud võin näha, kuid Failaka saarele pean ma saama. Infot Failaka saarele saamise kohta on väga vähe ning ka väga ebausaldusväärne. Seega ei olnud mul veel täielikku ülevaadet, kuidas ma sinna saan? Millega? Kuidas ja millal ma sealt tagasi saan? Kus kohast lähevad paadid?

Hommikul kui olin oma jalad liikuma saanud võtsin tänavalt takso. Ebameeldiv egiptlasest taksojuht. Kui suudate Kuwaidis egiptlasi vältida, siis on reis juba mitu korda parem. Nad ei ole rahvus, vaid diagnoos 🙂 Taksojuht ei saanud aru inglise keelest. Katsusin temaga siis araabia keeles rääkida. Tulemus oli see, et ta lihtsalt ei saanud aru, kus ta sõidab. Mina hakkasin talle teed näitama, et kuhu ta minema peab. Ühel hetkel vihastasin ning tulin lihtsalt taksost Marina Malli juures ära. Olin kuskilt lugenud, et Ikaruse praamid peaksid Marina Cresentist väljuma. Leidsin koha üles ning tuli välja, et tõusu ja mõõna tõttu läheb praam välja alles kell 11:00 ning tagasi tuleb 23:30. Mulle see idee üldse ei sobinud. Esiteks ei oleks ma lennukile jõudnud ning mind ei ahvatlenud idee terve päeva Failakal veetmisest.

Läksin kurvalt kohvikusse ning võtsin hommikusöögi. Jalutasin veel natuke Marina ümbruses ringi ning siis otsustasin võtta takso Kuwaidi teadusmuuseumi juurde. Mulle oli meelde jäänud, et kuskil selle muuseumi juures on sadam, kus läheb riiklik praam/paat Failaka saarele. Isegi kellaajad olid meelde jäänud 09:00 ja 10:30. Samas oli saanud lugedes selgeks ja Ikaruse piletikassas olles, et need ajad ei ole kivisse raiutud.

Idee oli küps. Mõtlesin, et kui Failakale ei saa, siis lähen ja uudistan teadusmuuseumi. Win-win situatsioon. Jalutasin mööda promenaadi edasi, sest eks mööda merd jalutades peaks ju ka millalgi sadam ette jääma 🙂 Jõudsin sadamasse kell 10:20 ja paat väljuski kell 10:30. Milline ajastus. Sain pileti paadile ning tagasitulek 14:30. Lihtsalt super- täpselt see, mida vajasin. Edasi-tagasi pilet maksis 5 KWD. Kui oleksin võtnud Ikaruse praami, oleks see maksnud 20 KWD. See oleks muidugi ka sisaldanud eraranna ja puhkeküla külastust. Minu jaoks oli aga tähtis kellaajad. Samas oli mul hea meel, et ma 20 KWD selle puhkeküla peale ei kulutanud.

Paat sõitis saarele ca 45 minutit. Randumine oli otse randa. Paadininasse vinnati redel, mida mööda sai kuiva jalaga saarele. Seal rannas ei olnud midagi. Mitte ühtegi silti, et tegemist on sadamaga. Üles leidsin koha Kuwaidi lipu järgi ning rannas seisva redeli järgi 🙂

Saarele jõudes oli enamus inimesed teel puhkekülasse. Minu jaoks ei tundunud see eriti lahe kogemus. Läksin edasi sõjast puretud varemete juurde. Tegin seal mõned pildid. Nautisin loodust ja sain aru, et tervet saart ma jala läbi ei kõnni oma jalgadega.

Läksin Ikaruse puhkeküla juurde tagasi. Nägin sealt mööda kõndides, et nad rendivad selliseid väikeseid elektriautosid. Rent oli päris kallis 15 KWD tunni ajase sõidu eest. Auto oli totaalne parsa. Mitte keegi ei tahtnud näha minu juhulube. Andsin 20KWD deposiidi sularahas, oma passi ja tasusin kaardiga 15 KWD rendi eest. Kogu autorent käis läbi supermarketi. Poiss pani oma putka kinni ajaks, mil ta tuli mulle autot üle andma. Kusjuures seal supermarketis ei aksepteeritud sularaha. Kõik käis ainult pangakaardiga.

Ma sain oma kollase auto kätte. Mulle näidati ette, mida tegema pean kui auto seiskub. Ja kui suur punane nupp ei aita, siis ta jättis mulle ka oma telefoni numbri, et saaksin ta endale appi kutsuda. Õnneks ma jõudsin oma tibuga tagasi parklasse. Autoga vurasin terve saare läbi. Käisin vaatasin üle vanad sõjamasinad, mahajäetud mošee koos resordiga ning isegi kuulipildujatega sõelapõhjaks lastud panga hoone. Enne 1990-1991 sõda elas saarel kuskil 2000 elanikku, kes kõik aeti saarelt minema. Kogu saare rannaala miinistati ning kasutati sõjategevuseks. Täna on Failaka saar Kuwaidi koosseisus tagasi, kuid osaliselt kontrollib saart Kuwaidi sõjavägi. Suur osast elanikest ei ole tagasi pöördunud ja väga väike osa majadest on elamiskõlblikud.

Minu aeg saarel oli kiiresti möödunud. Aeg oli auto tagastada ning teha väike kohvipaus ning siis juba liikuda sadamasse tagasi. Autot tagasi viies tuli mees autot üle kontrollima, et kas autoga on ikka kõik ok? Mind ajas see naerma. Ma ütlesin talle, et kui ma olin võimeline antud auto parklasse tagasi tooma, siis see on ilmselge tõestus, et auto on samas konditsioonis nagu ma selle sain 🙂

Liikusin tagasi randa või sadamasse (kuidas iganes seda kohta nimetada) ja sinna oli juba kogunenud inimesi. Paat enne mind oli aktsioonis. Kuwaidi kohalikud nolgid tahtsid vist varem koju saada, kuigi eelmine paat oli täis. Seal käis selline ärplemine, et isegi saare politsei kutsuti kohale. Muidugi jäid poisid paadist maha. Nüüd oli meie kord. Sama ärplemine ja politsei kutsumine ootas ka meie paati. Kuskil 40 min käis kamm enne, kui saime liikuma.

Minul Failaka saar väga meeldis. Kas mulle meeldiks sinna ööseks jääda? Kahtlen, kuigi saarel oli ka päris kobe hotell. Kas ma oleksin tahtud seal olla kuni südaööni? Kindlasti mitte. Minu hinnangul on pool päeva täitsa paras. Arvestage, et Kuwait ei ole kindlasti riik, kuhu te nädalaks või kaheks puhkama lähete.