Ma sain tornist alla tulles aru, et Al Shaheed park ja Al Mubarakiya on liiast. Samas on elu näidanud, et kõike mida sa samal päeval ära ei tee, selleks ei pruugi järgmistel päevadel enam aega olla. Päike oli juba loojunud ning võtsin sammud Kuwaidi suurima pargi suunas.

Park oli täis elu. Park ise oli väga moderne ning palju kunsti oli sinna kokku kogutud. Lapsed mängisid, inimesed tegid sporti ja muidugi oli ka pargis Starbucks. Selleks hetkeks oli mu elu mõte kätte saada vaid üks külm Frappucino ja jalgadele natuke puhkust anda.

Park ise koosneb kolmest pargist, mis on omavahel tunnelitega ühendatud. Kuwaidi tornidele kõige lähemal olev ala on ka kõige suurem. Sinna on rajatud ka Kuwaidi memoriaalmuuseum. Muuseum ise on päris igav, kuid hoone ise on moderne. Kuwaidi ajalugu on sõdade ajalugu. Memoriaalmuuseumis on kuvatud erinevad lahingud ja sõjad, mis on vorminud Kuwaidist Kuwaidi.

Teine pargi osa oli mõeldud rohkem kohvikukülastajatele. Sinna jäid mitmed kohvikud, purskkaevud, istumispingid tiigikese ümber ning ka kõige unikaalsem mošee, mida kunagi olen näinud. Pargi 3. faas on veel ehitusjärgus. Looda, et järgmine kord on ka see lõpuni viidud. Mulle Al Shaheed park väga meeldis ning tahan sinna veel kindlasti tagasi minna. Seekord ka päevavalgel.

Nüüd olid mul jalad juba väga läbi. Ma arvan, et selleks ajaks olin juba kõndinud ca 25 km. Eestlaslik trots ei lubanud mul alla anda ning väga puiste sammudega rühkisin edasi. Sõiduteed ületades tekkis situatsioon, kus minust mööduv minibuss ei saanud aru, miks ma enne teda teed ei ületanud. Buss oli minust piisaval kaugel ning kui juht minuni jõudis, siis ta vaid kehitas õlgu. Ma ei hakanud pead vaevama. Ta ei oleks nii kui nii aru saanud 25km jalutamisest ning et ma ei olnud enam kindel oma teeületamise kiiruses 🙂

Enne Al Mubarakiyasse jõudmist möödusin ka teletornist. Teletorn oli ju minu siht, et hotell ei ole väga kaugel. Teletornis on neil muuseum ja ka varjend. Huvitav on see, et nad ise nimetavad teletorni “Liberaton Tower”. Istusin torni all pingil ja vaatasin eemal olevat suurt ristimikku. Minu google map näitas, et teisel pool ristmikku on Kuwaidi suurim turg – Al Mubarakiya.

Mis mulle selle turu juures meeldib? Esiteks see ei ole turistikas. Turul on ainult kohalikud ja Kuwaidi expatid. Turg ei ole üle kuhjatud suveniiridest ja muust jamast, mida turistile pähe määrida. Suureks plussiks oli ka Eid püha, mille tõttu pooled putkad olid kinni 🙂 Mina ja shopping.

Selleks ajaks olin ma juba 18 tundi üleval olnud ja 34km läbinud. Aeg oli teha viimane ponnistus ja minna tagasi hotelli. Õnneks oli hotell alla mäge ning need viimased 1km oli nagu piinalaager. Tuppa jõudes võtsin jalast valged tennised, mis olid õhtuks hallid ning ka mu jalad olid tumehallid tolmust ja liivast Kuwaidi tänavatelt. Mu ühe jala varvas oli verevalumist punane ja teine oli natuke sinakaks tõmbunud. Läksin vanni ning pesin Kuwaidi 35km oma kehalt ja jalgadelt.

Uni oli väga magus. Hommikul ärgates ei suutnud ma jalgade peal hästi seista ning mõte oma jalad samadesse tennistesse panna ei olnud just ahvatlev, Mis valik mul oli? Ma ei võtnud ju endale kaasa teisi jalanõusid. Mõtlesin, et eks kõndimisega tulev rütm sisse ja pärast ei saa arugi, et jalad valutavad 🙂