Ganges – meie “Püha Lehm” :)

_DSC3303-1Eelviimane päev Varanasis oli meil täielikult pühendatud Gangese jõele. Me olime juba eelmistel päevadel natuke piilumas käinud, kuid 03.11 olime me Gangese jõel igas võimalikus versioonis. Varahommikul kella 6 paiku ajasime end hotelli vastuvõttu, kus jäime ootama päikesetõusu paadisõitu.

Mina naiivselt eeldasin, et meid viiakse jõe äärde kas autoga, Tuk-tukiga või rikšaga. Üksi pakutud sõiduvahenditest ei osutunud õigeks. Mees tuli oma ilusa triibulise särgiga meile järgi ning siis me hakkasime jala jõe äärde minema. Ta keeras mingitesse väga väikestesse kõrvaltänavatesse ja sammus oli hoog sees. Mul oli tõsiselt probleeme, et tempos püsida 🙂

Meie Varanasi reisi lõpuks saime ka teada, et mööda neid imepisikesi tänavaid oli hotell Gangese jõest ca 5 min kaugusel. Miks minna otse kui saab ringiga 🙂

_DSC3191-1Paadike ootas meid ning alustasime oma püha teekonda päikesetõusu poole. Paadimees üritas meile näidata erinevaid templeid ning rääkida natuke juurde, kuid ilmselgelt meie kommunikatsioon oli limiteeritud. Lisainfoks, et hommik oli väga jahe. Pika varrukaga jakk oleks kindlasti teretulnud kaasa võtta.

_DSC3256-1Nii me seal seilasime ja vaatasime, kuidas Varanasi ärkas. Inimesed tulid jõe äärde ennast ning riideid pesema. Jõe peal olid agarad müügimehed, kes müüsid lootuseõites küünlaid, et need Gangesele ulpima lasta. Meie saime ka endale ilusad vanikud kätte. Mees küsis meilt 150 INR iga küünla eest, kuid andsime talle 10 INR 🙂

_DSC3098-1Paadisõit kulges meil praktiliselt Assi Gati juurest kuni suure põletus gatini ning tagasi. Tagasi tulles nägime ka päikest tõusmas paksu sudu seest. Erapaat läks meil maksma 250 INR inimese kohta. Kindlasti saab ka soodsamalt, kuid kuna me võtsime teenuse hotellist, siis ilmselgelt tahavad ka nemad teenida ning me olime nõus mugavuse eest tasuma rohkem, mis oli vähem kui 2 eurot 🙂

Oma Gati juurde tagasi jõudes tõi paadimees meid hotelli ilusti tagasi. Puhkasime natuke ja siis läksime uuele ringile. Ma üritasin hotelli tagasi tulles meelde jätta kõik kurvid ja pürgihunnikud, et lõunal kasutada sama otseteed. Mõtlesin endamisi, et kui keegi peaks nüüd teed ära puhastama ning prügi ja sita kokku korjama, siis ma enam ei tea, kus ja kuhu pöörata 🙂

Õnneks olid teed sama mustad kui enne ning saime kenasti lõuna ajal uuesti Gangese juurde. Keskpäeval oli kogu elu ja olu Gattide juures väga rahulik. Pesu oli juba päikese käes ära kuivanud ning inimesed korjasid oma riideid ja voodipesu kokku. Paadimehed pakkusid agaralt oma teenuseid,pühad mehed palvetasid ning niisama mehed tegid oma lõunauinakut 🙂

_DSC3199-5Kõndisime ka põletus gatist mööda. Sinna oli just asetatud uus surnukeha, mis oli värvilisse sarisse mässitud. Jäime pingi peale istuma ning vaatama. Kaamerat selles kohas ei maksa välja võtta, kui üleiigset ärevust ning pahameelt ei soovi tekitada. Samas on see ka elementaarne austus surnu ja tema lähedaste suhtes. Nii me seal istusime. See tundus ebareaalne, nagu nende linade sees ei olekski lihast ja luust inimene. Kui tuli hakkas oma tööd tegema ning jalg tuli nähtavale, oli meil aeg lahkuda. Nii kaua kuni ma ei näinud inimest seal all, tundus kõik teoreetiline, kuid me ei soovinud jääda sinna, et reaalsus nii karmilt kohale jõuaks 🙂

Enne surnukeha põletamist kastetakse ta veel viimast korda vette, et saada Ema Gangese õnnistus. Lapsi ning rasedaid ei põletata. Nemad lastakse aluste peal jõele, kus nad siis mingi hetk vee alla vajuvad. Puit, millega surnukeha põletatakse on ka tulus äri. Kõige kallima puit on sandlipuu ning mõni kogub selle jaoks terve elu raha. Puidu hind sõltub sellest, kui kiiresti soovitakse põletatud saada. Odava puiduga võib see võtta igaviku.

_DSC3355-1Hotelli tagasi jõudes jäime hotelli omanikule ette. Vot see mees on 100% minu ettekujutus India “väikesest inimesest”, kes vallutab maailma. Tüüpiline India mees, kes on endast vägal hea arvamusel ja ego on kõrgem kui Everest. Kuna ta kutsus meid hotelli restorani dringile ja õhtul välja restorani sööma, siis tasuta toidust me ju ära ei ütle 🙂 India meest arvestades peab naisel ikka rahakott kaasas olema, sest kurat sa neid tead. Lõpuks maksad veel enda ja mehe toidu kinni 🙂

Ma ei mäleta hotelli omaniku nime, aga suure tõenäosusega ma isegi ei küsinud seda. Igaljuhul pidavat tal olema hea ameerika sõber, kelle ta lahkelt kaasa kutsus. Õhtune plaan paika pandud läksime tuppa, et puhata enne meie õhtust paadisõitu. Õhtul oli meil plaanis Arti tseremoonia, kus tänatakse Ema Gangest.

_DSC3422-1Õhtuse sõidu ajal oli rohkem paadikesi jõel ning meie paadimees sõitis suhteliselt vara kohale, et parim koht tseremoonia vaatamiseks välja valida. Tseremooniat saab vaadata ka kaldalt, kuid jõe poolt avaneb ilusam ja huvitavam vaatepilt.

Paadid sidusid end üksteise külge kinni ja positiivne oli, et kõik austasid teineteist ning ei olnud üle paatide ronimist. Inimesed jäid oma paatidesse. Kuna meil oli erapaat, siis tundus see ruumi raiskamisena. Meie paat oli praktiliselt tühi. Omas paadis istumine oli oluline juba selle pärast, et pärast tseremoonia lõppu üritasid kõik paadimehed kibekiiresti sellest mäsust välja saada. Kui keegi olekski läinud valesse paati, siis suure tõenäosusega poleks ta enam oma paadini jõudnud.

_DSC3475-1Gangese jõgi oli nagu meie “Püha Lehm”, mida igast küljest vaatasime ja tundma õppisime. 🙂

Hotelli ette tagasi jõudes istus üks suhteliselt kõhetu tüüp ja küsis kas me oleme Rameli või mis iganes, sõbrad. Meie esimene rekatsioon oli, et kes kurat tema on ja kelle sõbrad me peame olema. Saime lõpuks aru, et see oligi see ameerika sõber, kes meiega kaasa kutsuti. Hästi tore noormees Ameerikast, kes reisis Indias paar kuud üksinda ringi. “Hea sõber Ameerikast” tähendas, et ta oli samasugune hotelli klient, kes oli lihtsalt meist pool nädalat kauem hotellis elanud 🙂 Welcome to India 🙂

_DSC3183-1Läksime ühte hotelli baari. Ilmselgelt ei olnud see koht, kus saaks einestada. Järjekordne kinnitus, et ära usu meest Indiast 🙂 Lõpuks tellis kanakoivad ning tema tuju muutus kurvaks, kui ma ei soovinud alkoholi juua 🙂 Veel rohkem häiris teda see, et meil klikkis tema “Ameerika sõbraga” rohkem kui temaga ning keegi meist ei jaganud tema maailmavaadet , et on chill ning poogen, mis sinu ümber toimub. Ta oli selline tüüpiline väike inimene, kes vaadates holliwoodi filme üritas end näidata ultra modernse ja vaba hingena. Ta unustas, et meie lääneliku vabaduse juures on siiski ka hoolivus. Fakt, et jah me võiksime reisida lõputult ilma plaanideta, kuid põhjus koju tagasi naasta on inimesed meid seal ootamas. Mitte iseg niivõrd, et nemad meid ootavad, vaid et meie soovime neid näha. Mõnes mõttes oli mul temast kahju. See näitas kui üksik inimene ta on ning et ta elus ei ole kedagi kes teda tagasi hoiaks või koju tagasi tooks.

_DSC3506-2Õhtul hotelli tagasi sõites nägime inimesi kogunemas ja keset teed tehti lõket. Sellel öösel oli Šiia moslemite püha, mis on läänemaailma tähelepanu saanud julmade enesepiinamistega, kus mehed peksavad end kuni veri väljas ja tihti on ka ette tulnud kaklused. Eriti jõhkrad iga-aastased pidustused on tavaliselt Pakistanis.

Meil ei soovitatud õhtul hotellist välja minna, mida me muidugi ei kuulanud. Organiseerisime ameeriklasega endaga kaasa ning kolm valget läksime maailma avastama ja adrenaliini otsima. Peamine üritus toimus kohe meie hotelli vastas. Politsei oli nuiadega tänavale kogunenud ning rahvast tuli aina juurde. Lõpuks saime loa minna ühe eramaja rõdule. Seal tundsime end ohutumalt ning maja peremees pakkus meile isegi teed.

_DSC3534-2Tänaval ei läinudki löömaks ning see vaatepilt, mida ma lootsin sealt näha, jäi ära. Aeg oli hiline ning järgmine päev ootas meid ülipikk kulgemine Sri Lankale. Läksime öösel tagasi hotelli. Viimasel päeval suutsin ma veel ka meie toas hiirt näha.

Kutsusime hotellipoisi tuppa. Mees tuli ning kutsus hiirt nagu mina kutsun oma koera. No ei tulnud väike hiireke kutsumise peale välja. Mees kehitas õlgu ning tegi minekut 🙂 See oli ju kõigest väike hiir ning hotelli retseptsioon oli ka kindel, et eks ta on juba selleks ajaks ära läinud 🙂

_DSC3523-1Hommikul registreerisime end välja. Kontrollisime üle meile esitatud arve, mida ma lasin paar korda parandada, sest ilmselgelt oli mehel matemaatikaga probleeme ning võtsime oma viimase aukliku teekonna Varanasi lennujaama.

Varanasi lennujaam on imepisike ning lennujaama töötajate lillad särgid olid seljas nii ära pleekinud, et nende riided olid laigulised. Varanasi lennujaamas ei ole mitte kui midagi peale hakata: 5 poodi ja 2 toiduputkat – mitte isegi korraliku kohvikut.

Saades lennupileti avastasime jälle, et kaks linna on lennuga ühendatud, kuid õnneks oli New Delhi esimene peatuspunkt 🙂  Lennul Varanasi – New Delhi kasutasime SpiceJet teenust,mis ületas kordades AirIndia kvaliteedi. Lennukid on uuemad ja puhtamad.

Delhi lennujaamas pidime vahetama terminali, sest siselennud, mis on kasutatud erafirmadega, maaduvad teises terminalis. Ainult AirIndia siselennud maanduvad rahvusvahelises terminalis. See ei olnud probleem, sest kahe terminali vahel sõitis iga 20 min tagant tasuta buss. Sõit teise terminali kestis ca 10 min. Tasuta buss ei tähenda, et näed bussi ja jooksed sellele. Vastavas letis tuleb ette näidata, et sul on jätkulend, siis siis antakse sulle tasuta bussipilet.

Delhi lennujaamas sisustasime aega Duty Free poodides. See oli koht, kus leidsime selliseid suveniire ja ehteid, mida soovisime osta. Ise mõtlesime, et miks selliseid poode me linnades üldse ei kohanud.

India osa sai meil 04,11 Delhi lennujaamas otsa. Me ei suutnud viimastel päevadel enam Sri Lankat ära oodata. Tundus, et alles Sri Lankal algab meie tõeline puhkus.

Namaste India!

_DSC2664-5

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s