Viisat uuesti vahetamas

Selleks, et uude töökohta minna, tuleb esialgne viisa endise tööandja juures tühistada ning siis hakata põhimõtteliselt kogu paberimajandusega otsast peale. Läksin siis Dhaidi oma viisat tühistama. Muidugi ei olnud omanikku kohal, kelle allkiri oli vajalik. Kokkuvõttes ta tütar võltsis allkirja ning sain oma tühistamispaberid kätte. Tühistamine maksis ca 50 eur, mis seadusega peaks olema firma kulu, aga kuna minu motivatsioon oli kõrgem, siis ei hakanud ma sel teemal ka nendega vaidlema.

Uues töökohas andsin vajalikud dokumendid sisse, et ka tekkinud töökeeld eemaldada. Paari nädalaga tuli vastus, et sorry, kuid me ei anna Ajmanis välja uusi viisasid naistele. Nimelt Filipiinidelt, Marokost ning meie vendlusvabariikidest on palju prostituute ning naistele on viisade väljastamine peatatud. Ma igas teises olukorras oleksin natuke mures olnud, aga see aasta siin on mind õpetanud, et kunagi ära usu eitavat vastust, sest siinne seadus on auklik kui sõelapõhi ning leiab alati mingid nüanssid, mida väänata. Natuke maadlemist ning  võeti viisa töösse. Järgmine mure tekkis ametinimetusega. Nimelt nende süsteem on sama vana kui UAE ning uusi nimetusi ei ole suudetud süsteemi sisestada. Mul on poogen, kes ma viisa peal märgitud olen, sest kokkuvõttes loeb tööleping firmaga. Kogu selle jama peale sai ka mu lubatud 30 päeva täis ning viibisin riigis illegaalselt. Sain oma viisapaberi kätte ning võtsin kohe järgmiseks päevaks lennupileti Omaani. Tegin ühele seal elavale tuttavale kõne, et rivistagu end lennujaamas ülesse ma tulen üheks päevaks.

Sõitsin autoga, mille sain oma tuttavalt kasutada, Sharjah lennujaama 03.augustil. Mina, kes ma alati lennujaama viimasel minutil lähen, võtsin seekord teekonna ette 3h enne lennu väljumist. Sisetunne ja eelnevad kogumused ütlesid, et Sharjah lennujaam, see ei tõota head…..

Jõudsin autoga lennujaama parklasse. Automaatvärav, kus peaks nuppu vajutama, et siis vastav pilet saada – see muidugi ei töötanud. Siin elades olen aru saanud, et kui asi tundub kahtlane, siis vajuta ikka, sest ega sa neid hulle tea. Igaljuhul asi ikka ei toiminud. Värav oli lahti ning seega ma sõitsin sisse. Auto pargitud, läksin teiste autode esiklaaside juurde luurele, kas neil on seal mingid piletid. Nägin käsitsi kirjtatud rebitud lehte kuupäeva ja kellaajaga. Natuke veel patseerimist leidsin ka putka, kus üks päris õnnetu kohalik sees istus ja mulle juba lahkelt pastakaga kirjutatud sedeli ulatas. Vantsisin kogu tee tagasi ja panin ka siis selle üllitise armatuurlauale.

Lennujaamas sain ma jälle Air Arabia lennujaama teenindust nautida. Kuna sealt läks välja samal ajal lend Moskvasse, siis kõik töötajad üritasid mind nende check in lükata. Küll ma selgitasin, et ma tõesti ei sõida Venemaale. Olles juba hea paarkümmend minutit järjekorras seisnud, tuli tore onu ja ütles, et seal posti taga on VIP check in ning mingu ma sinna. Silmad lõid särama, et saan asja ruttu kaelast, kuid tutkit. Minu ees oli kaks araabia peret oma sadakond kohvriga. Ja siis tuli aeg nende check in ja pardakaartide väljastamiseks. Check inis oli vaid kaks mees ja nende naispere koos lastega kaugustes istumas ja jalga puhkamas. Check in teenindaja võttis passi ja hakkas küsima, kes on kes. See oli minu jaoks humoorikas. Kui kõik 4 naist oli üleni musta kaetud ning ainult silmad näha, siis oli see lennujaamatöötaja puhul suht ülearune tegevus.

Tuli kätte minu kord. Naine küsis, kas lähen viisat vahetama. Ma ütlesin, et jah, kuid ma lahkun ka lennujaamast ja olen päeva Omaanis. Igaljuhul ma ei saanud pardakaarti, sest pidin minema teisele poole lennujaama, et oma viisa sinna anda. Nimelt ei tohi töötaja originaalviisat enda käes hoida, vaid ta peab selle saama lennujaamast. See oli minu ettevaatamatus ja mitte asja uurimine. Kuid millal ma enne olen asju põhjalikult vaaginud….Suure ringiga sain uuesti sama naise juurde ja pardakaardi kätte. Enne passikontrolli on üks selline putka, kus saad maksta trahvi kui oled olnud üle viisa kehtivusaja. Jäin ka sinna tummalt seisma. Muidugi oli see boks inimtühi. Turvamees ütles, et mingu ma passikontrolli. Mis mul siis üle jäi. Ootasin  ka seal oma paarkümmend minutit ja kui jõudsin kena ja ilusa tädini, siis see lõi mu passi lahti ja ütles, et sa oled ju üle viisa aja ning mine maksa trahvi suunates sinna tühja boksi, kus ma just enne nukra näoga olin oodanud. Mis seal ikka. Läksin sinna tagasi ja küsisin ka turvamehelt, et kas on lootust sinna ka kedagi toimetada. Ootasin seal oma 30 min, enne kui üks nägus kohalik mees tuli. Tal oli kõige jaoks aega. Sel hetkel muutusin ma ka juba natuke sarkastiliseks ning ütlesin, et võtku nii palju aega kui vaja. Mu lend läheb alles 20 min pärast. Sain trahviks 450 AED, mis on ca 100 eur ning suundusin uuesti passikontrolli. Kena mees veel ütles, et miks sa siis olid üle viisa kehtivusaja. Ma ei suutnud oma teravmeelsust tagasihoida ning naljatades ütlesin, et kui te siin ei liigitaks igat valget naist Ida – Euroopa Mašaks, siis ei oleks ma ka praegu lennujaamas trahvi maksmas ning riigist lahkumas.

Lennuki peal olid kõik kamraadid Indiast ja Pakistanist. Muscati lennujaama jõudes ütles stjuuradess, et need, kes on lennukis viisavahetuse pärast, nemad ei pea lennukist lahkuma. Vot milline teenindus. Ootad, kuni uued seltsimehed peale tulevad ja sõidad koju kohe tagasi. Mina olin juba plaanid teinud ning seega ma ei saanud seda mugavat viisavahetusteenust kasutada. Lennujaama passikontroll oli turismisektoris tühi, sest ma olin nö lennuki ainuke turist. Ülejäänud olid Omaani usinad töömesilased.

Muidugi millega ma ei arvestanud oli see, et kui Omaan on muidu hästi rahulik koht, siis ramadani ajal on see riik täiesti välja surnud. Seega veetsin sisutühja päeva Omaanis ja tulin õhtuse lennukiga tagasi. Lennujaama bussis olles ei üllatanud, et kogu see hindude meestevägi mulle istet ei pakkunud. Korraga üks vanem Pakistani mees pani tähele, et ma seisan ja hakkas tungivalt mulle istet pakkuma. Korraga tärkas ka teisest istuvates meestes au ja õigluse tunne ning pool bussi pakkus kordamööda mulle istet kuni lennukini jõudsime.

Lennukisse minnes hakkasin huviga vaatama, kus on mu istekoht. Oh õnnetust. Mind oli pandud kahe näljase hindu vahele. Üks juba nosin mingit kahtlast võileiba ja teine ei olnud vist paar aastat naist näinud. Igaljuhul ma istusin paar rida ette poole, kus oli kogu rida tühi. Korraga tuli lennukisse mees, kelle koha ma olin hõivanud. Ma ütlesin stjuuardessile, et mu koht on seal. Käega sinna poole viidates pöördus stjuuradess minust eemale ning palus mehel valida mõni teine iste. Ilmselgelt sai ta aru, et minu õigele kohale asetamine oleks võinud kaasa tuua probleeme või ta empaatia võime oli lihtsalt nii suur ja ei hakanud mind häirima.

Sharjasse tagasi jõudes laabus kõik kenasti. Viisa sain ruttu kätte ja läksin jälle silmi skänneerima. Need mehed ei saa minu silmadest pilti. Ei tea kas mu silmad on väikesed või milles probleem, kuid kokkuvõttes mängisin öökulli ja sõrmedega tegin silmad nii suureks kui sain. Võib öelda, et need on need vähesed korrad, mil ma olen piinlikust tundnud.

Lennujaamast väljudes nägin uuesti seda kena meest, kes minult 450 aed sisse kasseeris. Ta möödus minust, tervitas ja naeratas. Minu päev oli jälle korda läindud. Jõudsin õhtul koju ja kerisin magama. Nüüd ootan, et saan jälle tõestada, et ma ei ole HIV positiivne, mu kopsud on korras ning anda kõigi sõrmede ja peopesa digitaalpildid. Süsteem ei säilita ju muidugi infot, mis on 7 kuud tagasi läbi tehtud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s