Eesti asub Aafrikas

DSC_0169

Neljapäeva pärastlõunal alustasin oma teekonda Omaani. Sõber tuli autoga Saudi Araabiast ning asusime läbi Dibba ja Fujeirah Muscati poole teele. Proovisime Kalba piiripunkti, kuna seal ei ole turiste tavaliselt.
Enne kui sain Emiraatide piiri ületatud mõistsin, et see nädalalõpp ei kujune mulle lihtsaks. Ma olen vist tõesti muutunud siin inimeste vaenulikuks. Mees soovis teha kõikidest kohaviitadest, liiklusmärkidest pilte. See muidugi tähendas omakorda seda, et iga märgi juures aeglustasime kiirust. Ma küll mõtlesin vahepeal, et äkki pakun ise neid märke pildistama, aga siis ütles kohe kaine mõistusehääl mulle EI. Ma ju tean, kui palju märke teele jääb ja sellega oleksin ma end kuradile maha müünud 🙂 Las pildistab neid ise edasi…

Piiripunkti jõudes läks meil pea tund aega. Tema pidi autole kindlustuse ostma ja siis hakkas teema viisadega. Mina UAE elanikuna ei pea viisat ostma, kuid pean maksma 30 AED emiraatidest lahkudes. Sõber oli Saudi Araabia elanik ning tal oli vaja viisat. Seletasime siis, et mina ei vaja viisat ja tema vajab ning siis korraga küsiti, et mis meid üldse seob. Ütlesime, et oleme abielus. Kohe küsiti abielu lepingut. Ma väitsin, et ma ei kanna seda endaga kaasas. Korraga üks mees säras ning ütles, et tema arvab, et Eesti asub Aafrikas. Ma kinnitasin, et Eesti asub Nigeeria ja Mali vahel 😛

DSC_0168

Kui jõudsime viimase kadalipuni, siis tore Omaani mees ütles mu sõbrale araabia keeles, et ta peab ettevaatlikult sõitma. Kui nii ilus naine on autos, siis tuleb teda hoida. Nemad elavad kõrbes ja neil selliseid võimalusi sellist naist saada ei ole :D. Selle peale ütlesin sõbrale, et vaata aga. Peale selle, et sa oled üleöö abielus, oled sa ka saanud veel Aafrika naise omale 😀

Kogu tee Kalbast Muscatisse oli tee remondis. See väike teelõik oli kõigest ca 250 km. Õhtul jõudsime ka hotelli. Käisime Muscat Grand Mallis söömas ja siis läksime tagasi hotelli. Kuna ma olen selles hotellis enne ööbinud, siis poisid olid kõik tuttavad ja tervitasid nimepidi. Mu kaaslane ei saanud küll asjast sotti, aga see ei ole tema asi :P. Hotellis olin ma surnud. Kuna olen ka natuke tõbine ning ravim, mida võtan tebe uniseks, siis vajusin kiiresti unne. Järgmisel päeval hakkasin siis kaaslasele Muscatit näitama. Kohe pea sai selgeks, et liiklusmärgid on vaatamisväärsustest tähtsamad.

Sultan Qaboosi mošee, mis on Muscati tõeline landmark oli täiesti mõttetu onn tema jaoks. Selle jaoks ei peatatud isegi autot kinni. Kui jõudsime Muscat Royal Opera House ette, siis tuli üle huulte, et väga ilus aga kaamera sähvatus käis kohaviidale, mis märkis Matrah´t :P. Jõudsime vanasse Muscatisse, mille tõeline pärl on turg. Väravate ette jõudes hakkasin juba autost välja minema, kui sain aru, et me peatume vaid pildistamise jaoks. Mul oli, et whatever. Kuna ma olin kõikides nendes kohtades käinud, siis midagi südamele ei jäänud. Rääkisin talle natuke ajaloost ja kindlusest ja sultani paleest. Ta küll kuulas, kuid ma usun, et see oli rohkem esinemine minule endale.

Minu viimane piisk tuli siis, kui mees palus endast pilti teha kindluse taustal. Ei tundu midagi eriskummalist? Pilt pidi olema tehtud nii, et tema vinge punane Ford Mustang jääks pildile. See pani viimase piisa minu karikasse. Sellest hetkest sain aru, et ega mul ei ole temaga ka palju jututeemasid. Sõitsime veel mõned kohad läbi ja siis võtsime suuna al Aini – tagasi Emiraatidesse.

DSC_0170

Lisamärkusena pean mainima, et kogu tripp läks mulle Omaani maksma 0 raha :D. Ta oli küll viisakas ja hästi ülalpeetud kaaslane, kuid me elame ilmselgelt väga erinevates maailmates. Tema jaoks oli tähis punktist A punkti B liikumine ja oma IPhonega märkimine FaceBooki, kus ta on käinud ja kus olnud. Sisuline pool ei olnud talle nii oluline.

Al Aini jõudes tegin ettepaneku, et viigu mind bussijaama. Esiteks ma ei viitsinud enam temaga autos koos olla ning teiseks olid mul juba teised mehed Dubais ootamas :D. Võtsin bussi Dubaisse ja sealt liikusin Naveediga edasi Sharjah Motor Show´le. Autod ja mootorrattad olid vinged. Kui Naveed pildid mulle oma Iphonest edasi saadab, siis kindlasti jagan ka teiega.

Show´lt tulime ära nii kell 11 õhtul ja nagu traditsiooniks on kujunenud läksime järjekordsesse Pakistani restorani sööma. Naveedi sõber on eriline nuhtlus koos Naveediga. Mõlemad on teinud oma eesmärgiks lugeda mu suutäisi. Nimelt nemad arvavad, et ma ei söö normaalselt. Nad ei saa aru, et pakistanlased söövad lihtsalt liiga palju. Ja siis nad üritavad mind sööma panna näppudega. Tasapisi hakkan juba harjuma sellega 😀

Peale õhtusööki läksime edasi kohvikusse, kus pidin järjekordse lahingus Ludos maha pidama. Öösel kella 2 paiku hakkasime Dubaist liikuma ja kella 3ks olin juba kodus teki all. Kusjuures täna öösel oli selline udu, et nähtavus oli vaevalt 10-15m. Kuna ka siin on paljud teed remondis, siis oli tõsine tegu leida exit. Ühes kohas oleksime autoga lihtsalt posti sõitnud, sest teetööde tõttu oli tehtud ümbersõit ja exit tuli meile liiga ruttu. Kui jõudsin koju, siis olin õnnelil, kuid samas ka mures. Nimelt  Naveed pidi nüüd sellise uduga üksinda tagasi sõitma. Natuke enne kella 4 sain ka temalt sms, et ta on elusalt ja tervelt koju jõudnud.

Mina magasin 4 tundi ja olin valmis täna juba tööle minema. See on see, kui nädalalõpp on ainult 1 päev, siis tuleb alati selline tihe programm endale tekitada 😀

Järgmine nädal on kavas Ras al Khaimah ja kino. Vaatame, kuidas see kulgeb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s