Ugandas, eriti Buganda kuningriigis, on banaanivein (tonto või lubisi) ja banaanigin (waragi) traditsioonilised joogid, mis valmistatakse küpsetest matooke banaanidest. Need on osa igapäevaelust, pulmadest ja rituaalide kultuurist.

Tonto on kohustuslik pulmades, surnu rituaalidel ja kabaka tseremooniatel Kasubi haudades – tontot pakutakse esivanematele ja klanniliikmetele sümboliseerimaks ühtsust. Samuti kasutatakse tontot küla koosolekutel, kus vanemad joovad tonto nõuannete saatel. Waragi on see eest meeste jook turgudel ja pidutsemisel. Banaanid on üldse viljakuse sümbol, seega kõik rituaalid algavad preestrite õnnistustega.

Banaaniõlu on Buganda kuningriigi pulmades kohustuslik rituaalijook, mis sümboliseerib ühtsust, heldust ja viljakust. Peigmehe pere toob pruudiperele kingitusi – veiseid, kangast ja suure koguse tontot, mis serveeritakse külalistele ja vanematele. See näitab pere jõukust ja valmisolekut uueks alguseks. Pärast nõusolekut algab mitmetunnine tantsu- ja trummipidu, kus tonto voolab vabalt – see on rõõmu ja ühenduse sümbol, kus peigmees ja pruut joovad koos esimest korda. Külavanemad joovad tonto’t spetsiaalsest kausist, õnnistades noorpere. Tontost keeldumine oleks suur solvang. Vana traditsiooni kohaselt on tontol tänaseni väga oluline roll baganda pulmas, kuigi sinna kõrvale on ilmunud ka kaasaegne õlu.

Tonto valmistatakse ühiselt klanni banaanidest, rõhutades perekondade sidet. Naised on alati need, kes tontot valmistavad, kuid mehed serveerivad – see järgib baganda soorolle. Turistidele mõeldud kohtades näete te ainult mehi tontot valmistamas ning serveerimas turistidele. Tihti on sellised joogid täna ka turismisuveniirid ja turistidena saate külastada “Banana man’i”. Need kogemused jäävad tavaliselt 3-5 USD vahele inimese kohta. Mõni neist on rohkem või vähem turistikam. Meie külastasime ühte sellist turistidele mõeldud, kuid väikest banaaniõlle tegijat enne Kibale rahvusparki minekut. Kes siis ikka kaine peaga šimpansitega jalutama läheb 🙂

Kusjuures pere, kes valmistab tontot ei hoiusta tontot. Selleks viiakse väärt kraam teise pere juurde. Meil oli grupis põhimõtteliselt sama. Ühe pere poeg pressis mahla ning teise pere mehed ostsid džinni kaasa 🙂

Banaaniõlu sisaldab vitamiine, mineraale, kiudaineid ja antioksüdante banaanidest, kuid käärimisel ja alkoholil on ka riskid. Kasuteguriks on see, et annab kiire energia füüsiliseks tööks, toetab närvisüsteemi ja südametööd. Traditsiooniliselt kasutatakse väsimuse ja seedimisprobleemide leevendamiseks. Looduslikud kiudained ja ensüümid aitavad seedimist, leevendavad kõhukinnisust ja soolestiku põletikke.

Nüüd ka natuke banaaniõlle riskidest. 5–12% alkoholisisaldus võib põhjustada sõltuvust, maksakahjustusi ja dehüdratsiooni. Samuti võib traditsiooniline valmistamine ilma hügieenita kaasa tuua bakterid, seeni või metanooli – eriti banaanidžinni puhul. Samuti ei sobi see mao- või neeruprobleemidega inimestele. Eelista alkoholi kontrollitud tingimustes, sest kaasaegsed pastöriseeritud versioonid on ohutumad.

Kuidas baananiõlut ja -džinni valmistatakse:

Banaanivein (tonto):

• Korjatakse küpsed, magusad matooke banaanid (25–40 kg), kooritakse ja purustatakse puust tüvega puidust kausis.
• Lisatakse vesi ja küpsetatakse 2–4 päeva käärimisel, kus looduslikud pärmid muudavad suhkrud alkoholiks (5–12%).
• Filtreeritakse ja serveeritakse värskelt – see vahutab ja on magusam kui Euroopa õlu.​

Banaani džinn (waragi):

• Tonto destilleeritakse lihtsas kolvis (metall- või savikondensaatris) puutulel, saades tugevat viina (30–50%).
• Protsess kestab 1–2 päeva ja toimub sageli maal külades; maitse on vürtsikas ja karamelline.

Meil oli kogu protsess hästi tore. Grupi noorima panime banaanimahla tegema. Me saime maitsta värsket mahla, mis maistes nagu siirup. Veega lahjendatud mahl oli juba meeldivam juua. Banaaniõlu oli joodav, kuid mitte midagi erilist. Minu jaoks oli banaanidžinn täiesti joodamatu asi 🙂

Kuigi banaaniõlu ja -džinn on Uganda traditsioonis väga oluline, siis minu hinnangul on banaanipuu isegi olulisem. Banaanipuu on maailma vanimaid ja olulisemaid kultuurtaimi, mis ei ole tegelikult puu, vaid hiiglaslik ürt. Maailma suurim rohttaim, mille võsa võib ulatuda 10 meetri kõrgusele.​ Banaanipuu pärineb Kagu-Aasia troopilistest piirkondadest (India, Malaisia, Filipiinid), kust see levis umbes 3000 eKr Aafrikasse ja hiljem üle maailma. Tänapäeval kasvatatakse seda peamiselt troopilistes riikides nagu näiteks Uganda ja on keskseks toiduks ja joogiks Buganda kultuuris.

Banaanitaim annab vaid üks korda vilja. Banaanitaim kannab kobaral 50-200 banaani, mis küpsevad 3-4 kuuga. Banaanikobara eemaldades võetakse maha banaanitaim. Banaanitaim annab vaid ühe varre ning ühe varre otsa tekib vaid üks kobar. Pärast viljakandmist sureb emataim, kuid tütartaimed jätkavad, mis tihti ümber istutatakse. Banaanitaime lehed on kuni 3 m pikad ja 50 cm laiad, moodustades tiheda võsa. Lehti kasutatakse toidu mähkimiseks ja katusematerjaliks Ugandas.

Meie “Banana Man” rääkis toreda rituaali. Banaanipuu on viljakuse ja pere jätku sümbol. Uue ema toitmiseks valmistatakse kohe matooke ja tonto banaaniveini, et anda jõudu ja tähistada uut elu. Vastsündinu mähitakse tihti banaanilehtedesse. Iga klannil on oma banaaniaed ning uue lapse sünni puhul istutatakse sageli tütartaim pere aeda, sümboliseerides pere laienemist. See ei ole formaalne rituaal, vaid levinud komme. See komme on rohkem kohaliku pere traditsioon, sest ametlikus Buganda kultuuris (nt Kasubi rituaalides) pole seda otse mainitud. Kui külastad Ugandat, küsi kohalikult giidilt – traditsioonid varieeruvad külade vahel! Järgmine talv on mul plaanis Rwanda külastamine ning ka seal saab banaaniõlut ära proovida.