Murchison rahvuspargist lahkudes ootas meid terve päevateekond Fort Portali. Sellesse päeva ei olnudki midagi muud planeeritud kui vaid kohale jõudmine. Hommikul lodge’st lahkudes võttis meil juba paar tundi aega, et Murchisoni rahvuspargi territooriumilt välja saada. Sõitsime läbi külade ning nautisime kohalikku külaelu autoaknast.

Ühe tee ristumispaigal nägime naist, kes seisis käes roheline ja punane lipuke. Antud piirkonnas ei olnud teetöid. Seega jõudsime järeldusele, et teede ristumiskohale oli ülesse pandud manuaalne valgusfoor 🙂 Üldse oli autost näha palju naisi, kes oli kaasatud füüsiliselt väga rasketesse tööotsadesse, aga sellest lähemalt millalgi hiljem.

Vahemaa Pakuba safari lodge’st Kluges Guest Farmi oli 350km. Ainult puhast sõiduaega kuskil 7-8 tundi – vastavalt teeoludele. Sinna vahele tegime veel jalasirutuspeatusi ning lõunasöögi pausi. Ma tutvustasin oma grupis olevatele reisisellidele Tangawizit – tegemist on Coca Cola Co poolt toodetava ingveri limonaadiga, mis on Ida-Aafrikas väga populaarne. Paistis, et ka meie grupis läks see inimestele peale. Me kasutasime bensiinijaama peatusid ka jäätise ostmiseks. Need peatused kujunesidki välja jäätise ja tangawizi peatusteks. Ma suutsin ka ühest bensiinijaamast saada kooritud soolatud kõrvitsaseemneid. Need muutusid meie autos hittiks, kuid kahjuks me kooritud kujul neil rohkem üheski poes ei näinudki.

Pealelõunal jõudsime Fort Portali linna. Seal me pikalt peatume ei jäänud. Mina pidin vaid tegema kiire apteegi peatuse, sest ma unustasin Dubaisse laua peale Imetajate ja Aafrika lindude indexi, binokli ning hügineenilised maskid. Miks meil läks Ugandas hügieenlisi maske vaja? Ei. Me ei olnud nagu Meghan Markle, kes Aafrika lastele kummikindad käed komme jagas.

Fort Portal on Ugandas lääneosas asuv linn, mida tuntakse kui “turismilinnana” Rwenzori mägede ja Mufumbiro vulkaanide vahel. Linn on asutatud 1893. aastal Sir Gerald Portali auks, et kaitsta Tooro kuningriiki Bunyoro kuninga Kabalega rünnakute eest. Linn sai linna staatuse alles 2020. aastal. Tooro on bantu rahva kuningriik, mille keskuses on Karuzika palee Kabarole mäel. Palee on ilus ning mäejalamil on sissepääsu värava juures ilusad lõvi kujud. Praegune kuningas on Oyo nyima Iguru I, kes järgib oma kuningriigi traditsioone alates 1800. aastatest. Liibüa endine kindral Gaddafi külastas 2001. aastal Karuzika paleed ning saatis raha selle taastamiseks. Eelmise Uganda presidendi Idi Amini ajal see hävitati. Gaddafi helde annetuse taga on legend, et Gaddafil olevat olnud armuafäär kuninga emaga. Sellele ei ole mingit kinnitust, pigem võib Gaddafi annetust pidada diplomaatiliseks žestiks.​

Apteeki minnes tekitas minust elevust linnaväljakul olev lõvi skulptuur, millele oli väga visuaalselt välja toodud lõvi erektsioon. Lõvi on Tooro kuningriigi sümbol ning lõvi erektsioon pidavat olema Tooro kuningriigi jõu ning viljakuse sümbol, mis on välja toodud isegi kuningriigi vapil.

Uganda territooriumil on praegu ametlikult tunnustatud viis traditsioonilist kuningriiki, mis säilitavad kultuurilist autonoomiat vabariigi raames.​ Need bantukuningriigid said 1993. aastal Obote ja Amin’i valitsuste pärast taastatud staatuse. Ühelgi neist pole poliitilist võimu, vaid nad kannavad edasi kultuurilist ja tseremoniaalset rolli.

• Buganda: Suurim ja mõjukaim, asub keskosas Kampala ümber.
• Bunyoro: Põhja-läänes, ajalooline võim.
• Tooro: Läänes Rwenzori mägede juures Fort Portaliga.
• Busoga: Idaosas Niiluse ääres.
• Rwenzururu: Kuningriik Rwenzori mägipiirkonnas, hiljem tunnustatud.

Enne Tooro kuningriiki me sõitsime mööda ka Bunyoro kuninga paleest. Need oli nagu öö ja päev. Bunyoro kuningapalee oli nagu mahajäetud hoone. Aed ning aiatagune oli hoolitsemata ning maja ise paistis ka lagunemisohtu. Vaata milline rikkus tuleb sinu õuele, kui üks Aafrika kuninga ema suudab ühe rikka araablase ära võluda 🙂

Pealelõunal puhkasime oma lodge’s. Tegime väikese jalutuskäigu lodge’le kuuluvas metsas ning nautisime öist lõket ning väga head õhtusööki. Lodge’dest kirjutan ka hiljem pikemalt. Fort Portali juurde jäime ööbima vaid üheks ööks. Meil oli vaja mõnusat ööbimiskohta, et jätkata järgmisel päeval matkaga šimpansite juurde.

Tee Kibale rahvusparki kestis ca 1,5 tundi. Tegime pildistamispeatuse ühe kraatrijärve juures, mis on kujutatud ka Uganda rahatähel. Seal oli võimalik osta ka vaniljekaunu, kuid me leidsime, et need hinnad on liiga mzungu 🙂 Ugandas on üle 50 kraatrijärve, mis tekkisid vulkaanilise tegevuse tulemusel Albertine Rift Valley piirkonnas läänes. Meie turistilõks oli Fort Portal lähedal Kibale rahvuspargi ääres, kus asuvad Nt Kyaninga, Nkuruba, Nyabikere, Nyinambuga järved. Samuti nägime hiljem kraatrijärvesid Rubirizi rajoonis. Üks nendest oli Nt Nkugute, mis on Aafrika kujuline. Need järved on ümbritsetud metsade, teepõldude ja küngastega, pakudes rahulikku loodust, linnuvaatlusi ja kultuurielamusi. Mõned neist on mageveega, teised soolased.

Edasi ootas meid “Banana man” oma banaaniõlle ja – džinniga ning siis olime šimpansiteks valmis. Jõudsime rahvusparki õigel ajal. Me registreerisime ennast ning jäime oma pargivahti ja püssimeest ootama. Pargivahiks osutus hästi tore naine. Püss õlal andis meile instruktsioonid ning küsis, et kas meil kõigil on olemas maskid? Šimpansivaatluste ajal tuleb kanda maski, et vältida inimeste haiguste (nt külmetus, gripp) ülekandumist šimpansidele, kes jagavad meiega 98% geenidest ning on väga haavatavad. Šimpansid ei saa hakkama inimeste viirustega, mis võivad olla neile surmavaks. Maskid on kohustuslikud 10 m raadiuses, lisaks ei tohi süüa ega juua. Sama reegel kehtib ka mägigorillade juures. Kuna nemad on väga ohustatud, siis kui oled tõbine, siis sind ei pruugita lubada isegi rajale.

Meie olime kõik terved ning täis tahet šimpanseid vabas looduses näha. Hakkasime uljalt astuma kuni pargivaht sai kõne. Tuli välja, et šimpansid, keda meie näha tahtsime olid meist kaugel ning matkamine oleks võtnud liiga kaua aega. Pöörasime otsa ringi ning läksime autodesse. Sõitsime autodega Kibale rahvuspargi teise sissepääsu juurde. Me ei saanud seal ka väga lähedale, sest suur puu oli tee peale kukkunud.

Tulime autodest välja. Ronisime üle puu ning läksime edasi jala. Me jalutasime võib olla kõige rohkem 20-30 minutit, kui nägime juba esimesi šimpanseid. Mõned olid rahulikud ning teised rohkem mängutujulised. Paistis, et nad olid inimestega harjunud. Kuigi reeglitekohaselt oleksime pidanud hoidma 8m distantsi, siis need väikesed põrgulised olid tihti ise meie külje all märgatavalt lähemal.

Meil tekkis ka seal üks väike intsident, kus 2 isast vist emase pärast bravuuritsesid. Korraga hakkas hull madin ning üks isane šimpans tormas meie vahelt läbi. Toimus hüpe ning kuuldavale tuli väike karjatus. Pargivaht ütles, et tuleb olla rahulikult, aga eks keda ei oleks ehmatanud selja tagant välja tormav šimpans. Ma ise antud situatsiooni otseselt ei näinud. Ma filmisid just ühte tegelast, kes minu juures rahulikult kõndis. Selle karjatuse ja madina peale ehmatasin ka mina, sest ma ei teadnud, kuidas see šimpans minu ees reageerib? Õnneks tema võttis kogu seda bravuuritsemist rahulikult. Tormijooksu teinud šimpans tuhises minust vasakult mööda ning jäi ka kaamerasse. Joostes haaras ta ühest kuivanust puust ning tõmbas terve puu endaga kaasa. Kõik me hingasime 3 korda rahulikult ning jätkasime oma šimpansivaatlust. Šimpansitega lubatakse olla maksimaalselt 60 minutit grupi kohta. See on igati arusaadav. Me ei tohiks üheski versioonis neile stressi tekitada.

Šimpansid elavad mitmetes rahvusparkides Ugandas, aga meie valisime Kibale rahvuspargi, mis on Ugandas lääneosas asuv troopilise vihmametsa kaitseala. Kibale on tuntud ka kui Aafrika primaatide paradiis, eriti šimpanside poolest.​ Pargis elab üle 1500 šimpansi, 13 primaadi liiki nagu näiteks punane Colobuse ahv või L’Hoesti ahv. Meie nägime seal ainult šimpanseid. Viimastel andmetel on šimpansid Kibale rahvuspargis kasvav populatsioon. Varsti kindlasti muudetakse infot, et kui palju neid siis kokku seal elab?

Uganda šimpansid on Ida-Aafrika alaliik, keda leidub peamiselt Kibale ja Queen Elizabeth rahvusparkides ning Budongo metsas. Ugandas elab umbes 5000 šimpansi troopilistes metsades. Nad on ohustatud elupaikade kadumise ja salaküttimise tõttu. Šimpansid on väga sotsiaalsed ja intelligentsed primaadid, kelle eluviise ja käitumist on uuritud peamiselt Ugandas Kibale rahvuspargis. Nad elavad rühmades (20–150 isendit), kus isased domineerivad territooriumi kaitsel ja emased kasvatavad poegi. Nad kasutavad tööriistu (nt pulki termiitide jaoks), turnivad puudel ja suhtlevad keeruliste häälitsuste ning žestidega.​ Jahivad kollektiivselt ahve ja putukaid, näidates koostööd ning hierarhiat – liidrid lahendavad konflikte.​ Kuigi šimpansid on 70% taimtoidulised, siis 30% neile maitsteb hea liha – eriti colobuse ahvi liha. Looduses elavad nad 40–50 aastat. Poegi imetatakse 4–5 aastat ning emased šimpansid sünnitavad iga 5–6 aasta järel 1–2 poega.​

Šimpansid suhtlevad aktiivselt žestide ja kehakeelega, kasutades üle 60 tahtliku liigutuse ja asendi, et edastada emotsioone, soove ja hoiatusi.​ Näiteks avatud peopesa tähendab “ära ründa” või “rahu”. Kallistused see-eest näitavad sidet ja leppimist. Naer (hambad paljastatuna) tähistab rõõmu või mängu. Karje ja kulmud kortsus viitab hirmule või vihale. Püstiolemine ja rinnalöömine demonstreerib domineerimist, kuid maapidi kummardamine alistumist.​

Peale šimpansivaatlust anti meile pidulikult üle šertifikaadid ning nautsime hommikul lodge’st kaasa võetud piknikulõunat. Tegime seal mõned suveniiriostud ning edasi ootas meid ekvaatoriületus ja Queen Elisabethi rahvuspark.