Hommikul sõitsime pargis ringi ning nägime küll loomi, kuid sellist paraadesinemist nagu meil 24.02 oli, seda me ei näinud. Jälgisime õhte hüääni, kelle puhul lootsime, et läheb saaki ründama. Samuti saime teate leopardist. Sinna hakkasime me ka ülikiirusel sõitma. Kõigist Big 5 loomadest on kindlasti kõige haruldasem näha ninasarvikut ja leopardi. Me hakkasime nii kiiresti kihutama, et mingil hetkel tundus targa otsusena, et hommikul väga palju ei söönud 🙂 Ühe põõsa tagant hüppas meile teele impaala. See oli vaid sekundite küsimus, et me ei oleks talle otsa sõitnud.

Lõpuks jõudsime piirkonda, kus oli leopardi nähtud. Me sõitsime aeglaselt ning ma korraga nägin midagi ebatavalist puu otsas. Palusin juhil peatuda. See oli üks hirvelise korjus, mille oli lepoard puu otsa vedanud. Korjusel pead enam ei olnud, aga paistis, et liha oli veel, mida lõvide eest kaitsta. Meile oli see hea uudis. Fakt, et puu otsas on värske lõunasöök, tähendas ka seda, et leopard pidi läheduses olema. Teises autos märkasid inimesed leopardi teisel pool teed muru sees kõndimas. Nähes, et mingid imelikud autod on tee tema toiduni ära blokeerinud, istus leopard mõtlikult maha ja vaatas seda ilmailmet. Paitis, et ta oli endale välja mõelnud plaani. Ta jätkas vaikselt muru sees liikumist ning läks suurema ringiga meie autode tagant üle tee. Me ei näinud teda puu otsa minemas, aga see kogemus oli ka juba omaette super. Sellega oli meie Big 5 teisel safaripäeva hommikul täidetud.

Leopardid on tänaseks punases nimekirjas haavatavad tänu elupaikade kadumisele, inimkonfliktidele ja salaküttimisele.​ Ugandas ohustavad neid metsaraiumised ja karjakasvatused. Parim aeg vaatamiseks on kuivaperiood: juuni–september ja detsember–veebruar. Ugandas on mitmeid rahvusparke, kus võib neid kohata. Parim võimalus neid näha on võttes öösafari.

Tagasiteel lodge’i tegime väikese peatuse Alberti järve kaldal. Vett jooma tulnud tüügassead vaatasid meid väga kahtlustavalt, aga minema ma meie juurest ei jooksnud. Nad elavad rühmades, kuhu kuuluvad 1–3 emist koos põrsastega. Kuldid hoiavad eraldi. Tegutsevad päeval ning öö veedavad urus, kuhu täiskasvanud sisenevad tagurpidi, sulgedes uruava oma suure tüükalise peaga. Nad sigivad aasta läbi, kuigi enim poegi on vihmaperioodil. Jooksuajal teevad isased mootoripodinat meenutavat häält ja katsuvad rammu, surudes teineteist teelt, laubad vastamisi. Emane sünnitab urus 3–4 vöötideta põrsast.

Populaarne müüt väidab, et tüügaste lühiajaline mälu kestab vaid 8 sekundit, mistõttu nad unustavad röövlooma ja hakkavad sööma – kuid see on liialdus ja mitte teaduslikult kinnitatud.​​ Vaatlused näitavad vastupidist: nad mäletavad ohtlikke alasid ja inimesi minutitest tundideni, kasutades ruumilist mälu ellujäämiseks savannis.​​ See tekitas minus jälle olemuslikku dilemmat. Ühest küljest väidetakse, et tüügassiga on nii loll loom, et ohu korral paneb jooksu, jätab oma põrsad maha ning 8 minutit hiljem ta isegi ei mäleta, miks ta jooksis, kuhu ta jooksis ning kas tal üldse olid pojad? Tänu sellele pidid nad olema ka kerge saak kiskijatele. Teisest küljest me räägime terminist “Tüügassea mälu”, mis on ajutreeningu tehnika, kus inimene keskendub intensiivselt visualiseerimisele või meelespidamisele 8 minuti jooksul, matkides looma teravat tähelepanu ja ohu mäletamist.

Tüügassead näitavad intelligentsust ka sotsiaalses käitumises; nad kasutavad abivahendeid nagu näiteks oksad, teise kriimustamiseks. Samuti kohastumine tagurdada urgu selg ees, et sulgeda urg oma suure peaga. Tüügassigade kognitsioon on keskendunud praktilisele ellujäämisele, mitte abstraktsetele ülesannetele. Seega, kes see tüügassiga siis on? Loll nagu lammas või tark nagu rebane? 🙂

Lõunasöögi ajaks tulime tagasi lodge’i. Nautisime lõunasööki ning pealelõunal ootas meod Victoria Niiluse paadreis ning Murchisoni kosk. Meie lodge’st oli paadi peale sõita kuskil 30 minutit. Olime tellinud enda grupile väikse erapaadi. Väikese paadi eelis on see, et saame rohkem kalda ääres sõita ning loomi ja linde lähemalt jälgida. Victoria Niilusel ootas meid 3 tunnine paadisõit.

Victoria Niilus on Niiluse ülemjooks, mis voolab Victoria järvest läbi Kyoga järve ja langeb alla Murchisoni kosest, jõudes lõpuks Alberti järve. See 350 km pikkune lõik on Niiluse kõige dramaatilisem osa, kus jõgi läbib koskesid, kuristikke ja savanne ning moodustab Murchisoni kose – ühe maailma jõulisema kose.​ Ekskursioon kulgeb savanni, metsade ja papüürussoode vahel, pakkudes lähedasi vaateid loomadele ning lindudele ja lõppeb võimsa Murchisoni kosega. Paadil on varikatus peal ning päikesepistet te paadireisil kartma ei pea, kuigi kuum aafrika päike külgedelt tunda annab.

Levinud loomadest näete kindlasti jõehobusid Nilusel suurtes rühmades ja Niiluse krokodille liivarannal. Elevandid, antiloobid, ja veised joovad jõe ääres. Samuti on näha ahve ja tüügassigu jõe ääres. Lindudest võite kohata Koljati haigurit, kalakotkast, mesilasepesa-rändpütti, kormorane, haigureid jne.

Minu jaoks kõige eksootilisem oli Afrika kolmküüniskilpkonna poeg (Trionyx triunguis). Täiskasvanuna on nad suured kiskjad kuni 90 cm pikkused ja 40–45 kg raskused. Nad roomavad aeglaselt ning nad tihti peidavad end liivases vees, kus nad jahivad kalu ja konni. Nende pehme ja veniv kilp aitab hüdrofoobselt ujuda. Paadireisidel Murchisoni kose juurde näeb neid üldjuhul harva, kuid meil õnnestus üks pisike siiski ära näha. Nad on samutoi ohustatud liik, sest me hävitame ja reostame nende elupaiku ning püüavad liiga palju kala – vähendades nende toidulauda.

Kosele lähemale jõudes oli müra juba hirmuäratav. Vee vool oli samuti väga võimsaks muutunud. Nautisime imelisi vaateid ning saime tunda, kui võimas on loodus. Paadiga saime minna kuskil 200m kaugusele kosest, sest edasi oleks olnud see liiga ohtlik. Vee võimsus on nii tugev, et kõrvus kostub nagu äikesemüra ning kose kohale tekivad kaunid vikerkaared. Vanasti mindi paadiga kuni Baker’s Pointini, aga nüüd on valitus selle ära keelanud. Sinna minna on lihtsalt meeletult ohtlik.

Selle tõttu sõitsime paadiga tunnikese tagasi sadamasse ning tegime üle tunnise autosõidu, et jõuda kose juurde. Ohutus eelkõige!

Samuel Baker nimetas kose Murchisoni koseks 1864. aastal geoloogi Sir Roderick Murchisoni auks. Tehniliselt on seal kaks koske Murchison ja Uhuru. Uhuru tähendab vabadust või iseseisvust. Uhuruks on nimetatud ka Afrika kõrgeim mäetipp Kilimanjarol. Uhuru kosk tekkis 1962. aastal Uganda iseseisvumise ajal, mil paduvihmad lõid Niiluse lisavoolu Murchisoni kosest paar sada meetrit eemal. Sellest ka kose “Vabaduse” nimi. Kaugus Murchison kosest on ca 600 m, mistõttu on valitsus kaalunud hüdroelektrijaamaprojekti, mida pole veel siiani kinnitatud.

Kose matkaraja juures võttis meid vastu kohalik pargivaht. Ma ei saaks öelda, et ta ei oleks olnud viisakas. Ta oli lihtsalt väga pugejalikult tüütu. Tema aktsent. Ma ise muidu arvan, et peale 14. aastat Emiraatides suudan ma ruttu ära harjuda iga aktsendiga, aga tema puhul oli see väga keeruline. Lihtsamaks ei teinud situatsiooni ka asjaolu, et talle meeldis palju rääkida. Jalutasime vaateplatvormile, et saada parimad vaated kahest kosest. Nimelt kui oled paadiga all jõe peal, siis silmale on näha ainult Murchisoni kosk. Uhuru kosk jääb silmale peidetuks. Selle tõttu on vaateplavorm imeline koht, kus avaneb vaade mõlemale kosele ning Victoria Niilusele. Vaateplavormil palusin tal meist teha grupipildi. Grupipilt tuli nii võimas, et pildi peale oli jäetud kogu meie grupp, aga mitte kumbagi koske 🙂

Nüüd pidime üles mäge sama teed tagasi tulema, et minna järmisele vaateplatvormile. Seal oli märg, sest vett pritsis üle platvormi. Kellele ei meeldi märjaks saada, siis võtke kaasa vihmakeebid, aga meie nautisime seda looduslikku värskendust kuumale päevale. Tagasi ülesse autode juurde tulles olid meie juhid ette valmistanud meile ananassid. Siinkohal võin julgelt väita, et Uganda anananass on maailma parimad!

See ei ole öeldud vaid selle pärast, et Ugandat kuidagi promoda. Uganda ananassid on maailma parimate hulgas, sest need on tuntud oma magusa maitse, suure mahlasisalduse ja kuldse viljaliha poolest. Eriti Cayenne ja Sugarloaf sordid on need kõige paremad.​ Uganda toodab aastas üle 150 000 tonni ananasse, mis moodustavad suure osa ekspordist Euroopasse. Kõige olulisem Uganda ananassi puhul on see et neid kasvatatakse bioloogiliselt puhtalt, ilma GMO-ta.

Päikeseloojudes liikusime tagasi meie lodge’i. Viimane õhtu Murchisonis ning edasi ootas meid juba pikema autosõit ühest rahvuspargist teise.

Mind ennast pani seekord Ugandas olles mõtlema, et miks peetakse Niiluse jõe algust Victoria järveks? Ma ei olnud selle peale kunagi enne mõelnud. Egiptuses näiteks reisides sa ei mõtle selle peale, sest Niilus tuleb sisse Sudaanist ning suundub Vahemerre ühe lakkamatu jõena. Ugandas geograafiat uurides ei tundu see enam aga sugugi loogiline.

Mul tekkis kohe mõte. Kui Victoria Niilus saab alguse Victoria järvest ning suubub Kyoga järve; Kyoga järvest suubub Alberti järve jne. Miks me nimetame Niilust algusega Victoria järvest, kui loogilisena tundub nagu oleks seal erinevad jõed erinevate järvede vahel? Ma hakkasin seda uurima, sest see ei andnud mulle rahu.

Kõige lihtsam selgitus minu küsimusele on, et Niiluse jõge peetakse üheks pidevaks jõeks,  sest kogu süsteem moodustab ühtse, katkematuta voolava veeteede ahela, mis suubub Vahemere suunas. Valge Niilus algab Victoria järvest Victoria Niilusena, voolab Kyoga ja Alberti järve kaudu, seejärel muutudes Albert Niiluseks teel Sudaani. Seal kohtab see Etioopiast algavat Sinise Niilusega muutudes peajõeks ehk Niiluseks, mis jätkub Egiptuses katkematult Vahemereni. Targad inimesed väidavad, et järved toimivad laiendustena, mitte katkestustena, säilitades hüdraulilise pidevuse. See tagab, et järved ei eralda jõge eraldi osadeks, vaid laiendavad seda, säilitades ühtse voolusuuna ja hüdrodünaamilise tasakaalu. Vesi liigub gravitatsiooni ja kalde mõjul pidevalt edasi, ilma et süsteem katkeb.​ Niiluse puhul tähendab see, et Victoria järvest algav vool jätkub Kyoga ja Alberti järve kaudu peajõena, kuna järved toimivad veehoidlatena, mitte barjääridena.

Reisimise võlu seisneb selles, et sa õpid iga kord midagi uut. Isegi kui sa käid samas riigis mitmeid kordi, siis alati tekib kas kohalikega või klientidega dialoog, mis toob esile uued küsimused. Iga kord oled sa mingis uues situatsioonis, mis paneb sind juurdlema mingi uue teema kohta. Igas rahvuspargis on sul alati uus inimene, kes suudab sulle alati anda edasi mingi uue fakti ning infokillu, mida sa ennem ei teadnud. Ja see teebki reisimise nii põnevaks. Sa tunnistad endale juba eos, et sa ei tea mitte midagi.