EV 108. aasta sünnipäeva võtsime me vastu Aafrika safari ametliku algusega. Ärkasime hommikul vara, sõime hommikusööki ning pakkisime end safari jeepidesse. Meid ootas ees pikk sõit Murchison Kose rahvusparki. Teele aga jäi meile palju huvitavat. Kõige pealt pidime Entebbest läbi Kampala eeslinna maantee peale saama. Seal olid aga teetööd ning saime kohe väga meeleoluka sõidu läbi slummi. Meie juht palus mobiilid autos sees hoida, sest muidu võime neist ilma jääda.

Kampala on umbes 60% elanikkonnast slummides, mis teevad sellest Ida-Aafrika suurima slumipiirkonna. Maailma suurim slumm Aafrikas on Nairobis, Keenias. Peamised slummid Kampala lähedal:

1. Kisenyi (Mengo vanalinnas, kesklinna lähedal). Seda nimetatakse ka “Väike Mogadišu” – somaali ja etiooplaste kvartaal (ca 20 000). Slumm on üleujutatud, prostitutsioon, narkootikumid, röövimised, kitsad tänavad, ajutised majad.​​

2. Namuwongo (Makindye tööstuspiirkonnas, lõunas). Seal on 30–40 000 elanikku, suurim slummide seas. Üleujutused, malaaria, Põhja-Uganda ja Kongo pagulased.

3. Bwaise (Kawempe, loodeosas). Üks vanimaid ja suurimaid; üleujutatud (Nakivubo jõgi), ca 20 000 elanikku. Prostitutsioon ja varastamine.

4. Kamwokya (Nakawa, kesklinnas). Kunagi suurim slumm Ugandas. Nüüd on segunenud korterelamutega, rändajate kogukonnad.​

5. Kikubamutwe / Kisenyi II (Makindye). Tööstuslähedane ja väga räpane. Sinna on koondunud illegaalsed sisserändajad.

6. Kasokoso (Kireka, idas). Kiiresti kasvav slumm, Mandela staadioni lähedal. Ümberasustamised maanteetööde tõttu.​

7. Katanga (Wandegeya, ülikooli lähedal). See on üliõpilaste ja migrantide ala, mis on väga ülerahvastatud.​

Slummides elab kokku ca 1,5 miljonit Kampala elanikku. Suurimateks probleemideks on saastunud vesi, kanalisatsiooni ja elektri puudumine, koolide puudumine või raskesti kättesaadavad. Meie läbisõit seal tekitas inimestes uudishimu, sest ega tavalised turistiautod sealt läbi ei sõida. Meie saime sealt unustamatu kogemus ning selle tõttu venis ka meie päev pikemaks enne kui maanteele tagasi saime. See oli seda kõike väärt.

Meie esimene suurem peatuspaik oli Ziwa Rhino Sanctuary, mis on Uganda ainus laimokk ninasarvikute kaitseala. Ziwa asub kuskil 180km Kampalast ning nad reklaamivad ennast kui ainus koht, kus Ugandas saab näha vabas looduses laimokk ninasarvikuid. Ma ei ütleks, et nad on seal täiesti vabas looduses. Tegemist on siiski piiratud ja kaitsud alaga, mida ma võiksin öelda, et on pool-vaba keskkond ninasarvikutele. 70 km2 ala on kuskil 2m eletriaiaga ümbritsetud.

Projektiga alustati 2005. aastal, kus algselt 6 ninasarvikut (4 Keeniast ja 2 USAst) toodi Ugandasse. Ugandas olid viimased laimokk ninasarvikud välja surnud röövküttimise tõttu 1980ndatel. 2024. aasta seisuga on pargis kuskil 50 ninasarvikut ning 3 põlvkonda ninasarvikuid. Ziwa missioon on taastada ninarvikute populatsioon Ugandas ja viia tagasi rahvusparkidesse.

Jalgsi ekskursioon algas väikese briifinguga ning siis jätkasime autodega ninasarvikutele lähemale. Sealt alustasime oma jalgsimatka. Me saime tõesti vaid paari meetri kaugusele ninasarvikutest. Väga huvitav oli vaadata neid nende looduslikus keskkonnas. Ninasarviku matk kestab kokku kuskil paar tundi. Jalutamise osa ise on võib olla nii 45 minutit koos ninasarvikute vaatlusega. Kui keegi teist soovib kindlasti teha risti oma “Big 5” täitumise osas Ugandas, siis Niwa peab olema teie reisiplaanis. Täna on Niwa ainus koht Ugandas, kus on võimalik näha ninasarvikuid.

Niwa park pakub turistidele majutusvõimalusi ning ka söögipeatust. Meiegi nautisime oma lõunasööki Niwas, kus taamal hullasid tüügassead mudalobis. Pargis on ka kaelkirjakuid, kuid nende jaoks peab minema hommikul. Mõnikord jääb turistidel mulje, et loomad oleksid nagu neile ette aetud. See ei vasta tõele. Näiteks iga ninasarviku pere peale on pargivaht, kes nende liikumist jälgib ning nendega kogu päeva koos veedab. Ekskursioonijuhid suhtlevad pargivahtidega ning nemad annavad koordinaadid, kuhu me peaksime minema. Selline praktika on pea kõikides Uganda rahvusparkides. Samuti teavad pargivahid, millised loomad ei ole inimese osas arglikud või agressiivsed. Samuti on laimokk ninasarvik oma loobult leebem kui teravmokk ninasarvik (must ninasarvik). Teravmokk ninasarvik Ugandas ei ela, aga kui me peaks nendega kohtuma, siis oleksime me kõik ülihelikiirusel puu latvades 🙂

Mida soovitatakse teha kõikides rahvusparkides, aga eriti Niwas ja Bwindis, kus ninasarvikud ja mägigorillad on väljasuremise ohus? Palun võtke pildistamise ajaks maha GPS. Kui te postitate pildid koos koordinaatidega sotsiaalmeediasse, siis me teeme salaküttide töö eriti lihtsaks.

Peale lõunasööki jätkasime me teekonda Murchisoni rahvusparki. Ma ise tahtsin jõuda enne päikeseloojangut lodge, et nautida korraldatud Vabariigi õhtusööki imelise päikeseloojangu saatel. See kahjuks või õnneks ei õnnestunud. Peale Murchisoni väravatest sisse minemist oleks võtnud meil veel 1h45min, et jõuda lodge’i. Kohe peavärava juures hakkasid teel silma erinevad primaadid. Paavianid ja Colobuse ahvid olid peamised, kes meile etendust maantee ääres andsid. Victoria Niilust ületades nägime kohe jõehobusid ning vesiantiloope.

Meie juht sai info, et ühe puu all olevat nähtud 2 lõvi. Ta teadis, et minu soov oli teha pidulik Vabariigi õhtusöök, aga me oleme tulnud Aafrikasse. Igas versioonis on lõvi näitamine klientidele tähtsam kui piruka söömine Vana Tallinnaga 🙂 Ütlesin juhile, et me läheme lõvijahile 🙂

Uganda andis meile väärilise Vabariigi aastapäeva kingituse. 24.02 ja 25.02 olid päevad, millal me nägime kõige rohkem loomi ning tegime kalendrisse risti, et meie Big 5 oli täidetud. Sellega oli ka muidugi kogu meie reisi latt juba väga kõrgele seatud. Kohe kui keerasime peateelt maha hakkasime nägema elevante, kaelkirjakuid, impaalasid. Jõudsime ka puu juurde, mille all 2 emast lõvi pikutasid. Nad olid küll distantsil, kuid siiski märgatavad.

Päikeseloojangu aega jäi veel tore elevandi emme, kes oma väikese pojaga teed ületas. Elevandi poeg pidi üle valli astuma. Emme andis oma londiga väikese “hopp” ning nii nad juba oma teed edasi läksid. Natuke edasi minnes peesitasid hüaanid tee peal. Neid meie kohaolu üldse ei häirinud. Hüaanid lesisid mõnusalt teel ning meie lihtsalt imestasime. Lõpuks otsustas härra teelt ära minna ning meie saime oma teekonnaga jätkata.

Päike oli juba peaaegu täiesti loojunud, kui silmapiirile ilmus suur kaelkirjakute kari. Nad olid lihtsalt imelised loojuva päikese taustal. Ja korraga oligi juba väljas pime. Sõitsime edasi oma lodge’i. Saime kätte toad ning läksime kohe õhtust sööma.

Murchison Falls rahvuspark on Uganda suurim park, asudes Victoria Niiluse kallastel. See loodi 1926. aastal ja sai nime Šoti uurija Samuel Bakeri poolt 1864. avastatud kose järgi. Murchison kosest surutakse 300 m³/s vett läbi 7 m laiusesse kuristiku, luues maailma jõulisema kose.​ Pargis elab 76 liiki imetajaid, 451 linnuliiki, krokodillid, jõehobud jne. Kuna park on suur ning pakub erinavaid tegevusi, siis peate arvestama seal vähemalt 2-3 päevaga. Meie nautisime seal safarit autoga, tegime läbi Victoria Niiluse paadireisi, matkasime Murchison kose juurde ning peatusime Alberti järve kaldal.