Hommikul nautisime oma hotelli ning lõunaks liikusime Praslini sadamasse, kus ootas meid meie viimane saarepuhkus. Plaanisin olla La Digue saarel 3 päeva – 2 ööd. Sadamas andsime ära oma auto ning siis läksime praami järjekorda. Enamus inimesi tuli Praslini saarel maha. Meie 15-minutiline praamisõit La Digue saarele oli pooltühjas praamis. 

Samal päeval oli La Digue saarele jõudnud Aida kruiis. Väikesed oranžid paadikesed liikusid kruiisilaeva ja saare vahel. Saar oli väga ülerahvastatud, aga järgmiseks päevaks saabus vaikus, sest Aida lahkus vaateväljast. 

La Digue sadamas puudub sadama hoone. Praamilt välja tulles saad kailt kätte oma kohvri ning sa oled free to go. Saar on peaaegu autovaba. Mõned allikad väidavad, et kogu La Digue saar on autovaba, aga see ei vasta tõele. Saarel on isegi üks bensiinijaam. Autod on piiratud. Bensiinikütusel liigub seal kiirabi, politsei, tuletõrje ning mõned üksikud saare taksod. Rentida autot ei ole võimalik. Sadamast eemal olevatel hotellidel on ka elektrisõidukid, millega turiste mööda saart liigutatakse. 

Meie chalet oli võetud paari minuti jalutuskäigu kaugusele sadamast. Vinnasime kohvrid enda järgi mööda kruusateed oma majutusse. Meie chalet omanik oli rattaga lausa meile sadamasse vastu sõitnud. Ta oli väga armas vanem meesterahvas. Vanemad mehed on mulle alati meeldinud 🙂

Ilm ei olnud hea meie La Digue päevadel. Iga päev sadas vihma ning seda tuli väga palju. Kindlasti mõjutas ka ilm minu üldist hinnangut saarest. La Digue on Seišellide kolmanda rahvastikuga saar, pindalaga umbes 10 km² ning rahvaarvuga 2800 inimest. Saare läänerannikul asuvad peamised külad La Passe ja Anse Réunion. La Digue avastati 1742. aastal prantsuse navigatsioonisti Lazare Picault’i poolt, kuid nimetati alles 1768. aastal Marc-Joseph Marion du Fresne’i laeva järgi. Esimesed asulased saabusid 1789. aastal koos orjadega, hiljem lisandusid vabanenud orjad ja Aasia immigrandid. Saare peamised vaatamisväärsused on:

• Anse Source d’Argent – maailmakuulus rand pildiliste graniitrotside ja kristallselge veega.
• Veuve looduskaitseala – musta paradiisilinnukeste kaitseala (umbes 100 isendit).
• L’Union Estate – ajalooline istandus vanade hoonetega ja muuseumiga.
• Nid d’Aigle (Kotka pesa) – saare kõrgeim tipp 333 m merepinnast

Me rentisime chalet’s  rattad, sest see oli kõige mugavam viis mööda saart liigelda. Võimalus on rentida tavaline ratas või elektriratas. Elektriratta rent oli 3-4 korda kallim, kui tavaline ratas. Kui te olete sportlik, siis tavaline ratas on ok. Kui te ei jaksa mäest ülesse vändata või ei soovi ratas käekõrval mäest ülesse jalutada, siis elektriratas on kõige mugavam lahendus. Meie otsustasime olla sportlikud ning ega ma ei teadnud sellel hetkel, milliseid tõuse me rattaga peame ette võtma. Saare peamised tegevused on sukeldumine, snorgeldamine, jalgratta-, paadi- ja jalgsi ekskursioonid. Ümbruskonnas leidub rohelisi merekilpkonnasid, haisid ja palju troopilist mereelu.

Me veetsime oma esimese pärastlõuna L’Union Estate’s. See oli kuskil 10 minutit jalgarattaga sõita meie majutusest. L’Union Estate on La Digue saare ajalooline istandus, mis pakub sügavat aimu koloniaalajastu pärandist. See asub saare lõunaosas La Réunion küla lähedal ning on peamine sissepääs maailmakuulsale Anse Source d’Argent randadele. See on näide prantsuse koloniaalarhitektuurist, kus vana istanduse maja ehitati väärtuslikust puidust ja kaeti palmi lehtedega. See oli Mauritiusest pärit rikka perekonna kodu ning filmi “Goodbye Emmanuelle” võttepaik. Kohapeal on säilinud vanilliistandus ja vana ajaooline surnuaed. L’Union Estate’ peamised vaatamisväärsused on 700 miljoni aasta vanune 40 m kõrgune monoliitne kalju, kilpkonnad liiguvad vabalt ringi, suveniiripood, rummi degusteerimismajake ning muidugi kõige kuulsam vaatamisväärsus on Anse Source d’Argent: piltilusad liivarannad hiiglaslike graniitkaljude ja türkiissinise mere vahel. Sissepääs maksab umbes 150 SCR (ca 10eur), ning parim viis saabuda on jalgrattaga.

Tagasiteel käisime supermarketis, mis oli saare suurim. Sealt ostsime kaasa toidu mitmeks päevaks ning otsisime meile lemmikuks muutunud limonaadi ja aeglase kilpkonnna siidrit. Rattad jätsime maja seina najale ning võtsime oma õhtu rahulikult. Vihma sadas vaheldumisi terve öö. 

La Digue saarele oli meil planeeritud vaid üks pikk päev. Selle sisustasime ära tervele saarele ringi peale sõites. Alustasime varahommikul kohe kui suurem sadu oli lakanud. Alustasime saare põhjaosast. Möödusime värvilisest surnuaiast ning sõitsime möödarannikut kuskil pool tundi asfalttee lõpuni. Seal, kus lõppes asfalt, algas matkarada. Jätsime rattad kivide najale ning alustasime oma matka. 

Matkaraja lõpus ootas meid kohvik, kuid teekond sinna oli omaette katsumus. Matkaraja nimi on kaardi märgitud Marcus Trail, mis lõppeb Caimani rannabaariga. Liikusime mööda rannikuäärt üle suurte kivide. Kivide vahele olid ehitatud trepid ja sillad. Mõnest kohast pidi end ka kivide vahelt läbi pressima. Üks osa teekonnast oli natuke laugem läbi metsatuka. Seal nägime mitmeid tigusid ning endeemilist lindu, mida on kõige parem kohata Veuve rahvuspargis – Seychelles Paradise Flycatcher. Kuna me nägime selle iluduse juba seal ära, siis me eraldi Veuve rahvusparki minema ei hakanud. Tegemist on Seišellide endeemilise linnuga, kes elab peamiselt La Digue saarel. Emased on punakaspruunid ja isased on läikivad mustad sinaka läikega, pikkade saba sulgedega. Lind eelistab La Digue tihedaid metsi, eriti Veuve looduskaitsealal, kuid leidub ka aedades ja teistel saartel. Populatsioon on umbes 350–500 täiskasvanut lindu. Nende liigi haavatavus seisneb kindlasti selles, et nad on monogaamsed linnud ning nad hauduvad välja tavaliselt ainult ühe muna 🙂

Pärast tunnist matka jõudsime ka Caimani rannabaarini. Baaril oli oma pisike privaatrand, aga see ei olnud üldse koht, kus ujuda oleks tahtnud. Lained olid suured ja metsikud. Enamus randu La Digue saarel ei ole üldse head ujumisrannad. Emale ma muidugi ei ütelnud, milline kannatuste rada meid seal ootas. Ta paistis, et see füüsiline pingutus ei ole fun. Tagasi hakkasime me natuke kiiremini minema, sest suured vihmapilved olid koondunud ning ma lootsin, et saame kivide pealt ära enne kui vihmapahmaka kaela saame. Õnneks oli meie ajastus selles osas hea. 

Kui me rataste juurde tagasi jõudsime, siis meile sõitis vastu veel paar turisti, kes arvatavasti samale rajale läksid. Teekonnal tagasi oli üks suur kilpkonn teele nii lähedale tulnud, et ma suurest elevusest kukkusin lausa rattalt maha 🙂 Tagasiteele jäi veel mõned kilpkonnad ning palju krabisid. Mitmed krabid olid autodega surnuks sõidetud. Ja teel tagasi saime oma nahal tunda õiget troopilist paduvihma. Vihma kallas nii, et ega me isegi ei näinud hästi teed. Meil ei olnud mitte ühtegi kuiva riideeset, kui oma majutusse sisse astusime. Kuna ilm oli soe ning vihm oli ka soe, siis ega see paduvihmas sõitmine ei olnud üldse ebameeldiv kogemus. 

Kuivatasime end ära ning puhkasime oma hommikusest rattasõidust nint matkast. Pealelõunal oli plaan minna saare teise piirkonda, kus asub suur rand Grand Anse Beach.

See pealelõunane kogemus oli väga meeleolukas. Kogu teekond randa oli kuskil 5km ning seal oli ka kõige suurem tõus ja langus, mida saarel rattaga läbisime. Meil oli jäänud rannani kuskil 1km, kui mul tuli rattal kett nii õnnetult maha, et see jäi raami vahele kinni. Meist just möödus saare ainuke tuletõrjeauto. Küsimata abi, mees peatas auto ning proovis mind aidata. Kahjuks ta ei suutnud mind aidata ning soovitas helistada, kellelt ma ratta sain, et nad tuleksid mulle appi. Meil oli juba suurem osa läbitud ning kaardi järgi tundus, et see viimane km on peamiselt laskumine. Ma ütlesin emale, et me läheme randa. Kokkuvõttes mul rattal ju pidurid töötasid ning alla mäge tuhisedes ma väntama nii kui nii ei pidanud. Sellise suure langusega sain kätte nii suure hoo, et sõitsin selle hooga rannani välja. Rannarestoranis palusin ühel mehel mind aidata. Peale pusimist saime keti kätte. Mu kleit ja käed olid tavotti täis. Andsime mehele väikese jootraha abistamise eest ning läksin koos kleidiga vette, et end puhtaks pesta. 

Rand oli ilus, kuid mitte supelrand. Lained tekivad seal suured ning see rand sobib rohkem surfajatele, kuid kindlasti on see ohtlik suplejatele. Jõime rannas ära ühe aeglase kilpkonna, nautisime vihmavaba pärastlõunat ning siis hakkasime tagasi sõitma. Esimene hetk, kui ma ratta peale istusin ning väntama hakkasin, siis rattakett murdus. Ma saatsin meie papile whatsappi sõnumi, kuid ta ei vastanud sellele. Mis seal ikka! Mind ootas 5km jalgratas käe kõrval läbi saare vantsimist. Kohe alguses oli suur tõus, kus enamus inimesi ei jaksanud rattaga üles sõita. Selles suhtes oli fine, et nii kui rühkisime rattad käekõrval tõusust ülesse. Edasi tuli laskumine. Ma kasutasin ära kõiki laskumisi, et rattaga võimalikult kiire hoog sisse saada, et siis võimalikult kaugele sõita. Nii ma vähendasin oma jalavaeva märgatavalt. 

Kui midagi valesti läheb, siis tavaliselt ikka suurte tulede ja viledega. Mul läks ka plätu katki. Proovisin parandada, aga see ei õnnestunud. Viskasin oma plätud rattakorvi ning jätkasin paljajalu. Vaatepilt oli ilus – katkise rattaga, tavotise kleidi ning paljajalgne naine kõndimas läbi La Digue saare. 

Ühel hetkel lõppes ära asfalttee. Edasi läks porine kruusatee, mida mööda oli valus kõndida. Emal hakkas lapsest kahju. Leppisime kokku, et läheme kuni supermarketini koos. Seal teeme viimased sisseostud, mina sõidan ema rattaga ning toidukottidega paljajalu koju ning tema tuleb minu rattaga järgi. Selleks ajaks oli jäänud võib olla 1km tulla.

Chalet omanik nägi minu sõnumit alles siis, kui me olime juba tagasi. Ta vabandas ette ja taha ning ta ei küsinud selle päeva eest rattarendi eest tasu. See oli väga meeldiv ning armas temast. Viimasel päeval me rattaid ei vajanud. Pealelõunal oli meie praam tagasi Mahe saarele ning hommikupooliku otsustasime veeta La Passe’s. 

Külastasime seal suveniiripoode, mis on päris kasinad. Terve saare peale leidsime me vaid ühe poe, kus oli tõeliselt hea suveniirivalik. Nende poodide lahtiolekuajad olid kummalised. Enne kella 10 ei olnud ükski pood lahti. Me tegime on shoppingu ära ning tegime varase lõunasöögi pausi sadama juures olevas restoranis. Peale lõunasööki oli kell saanud juba kell 12 ja selleks ajaks oli uuesti enamus poode kinni. Ja kui päike loojub, siis on uuesti poed kinni. Poeomanikud ei paistnud seal olevat väga produktiivsed. 

Kuna saar on pisike, siis kogu saare keskus jääbki sadama ümbrusesse. Sinna on koondunud bensiinijaam, postkontor, politsei jaoskond ning tuletõrje. Ainult haigla oli natuke eemal L’Union Estate alguses. Saarel oli mitmeid ATM ning kaardiga sai enamus kohtades maksta. Kuna saar on turistikas, siis hinnad olid päris kallid. Mulle tundusid hinnad kallimad kui Mahe või Praslini saarel. 

La Digue – paradiisisaar! Kõik räägivad La Digue saarest kui paradiisisaarest maailma kaunimate randadega. Mina ei ole sellega nõus. Ainukesed kaunid rannad jäid L’Union Estate aladele ning meie majutuse juurde. Need olid ka ainukesed rannad, kus ei tekkinud ohtlikke laineid ning hoovuseid. Kõikides teistes randades olid üleval hoiatavad sildid, et lained ja hoovused on ohtlikud. 

Isegi L’Union Estate rannad olid madala veega ning põhi oli kivine ja koralline. Paljajalu oli päris valus vette minna. Rannad ise on maalilised läbi graniitformatsioonide, aga ujumiseks need minu hinnangul ilusad ei olnud. Mitte ükski rand La Digue saarel ei ületanud Anse Georgette’i ja Anse Lazio randa Praslini saael. 

Kui valite majutust, siis mina võtaksin villa/hotelli sadama lähedusse. Teistes piirkondades saate ilusa majutuse, kus aknast avaneb ilus vaade, aga ujuda te ikka seal eriti ei saa. Minul oli ka enne tellitud majutus ühte analoogsesse piirkonda. Sviit oli nii eriline, kus ööbimine oleks olnud õues varikatuse all ning mäekünkalt oleksid avanenud imelised vaated. Kui vaadata, milliseks ilm pöördus, siis ma olin õnnelik, et viimasel minutil tegin hotellivahetuse. Troopilise paduvihmaga ei oleks sellises unikaalses kohas ööbimine olnud kindlasti wow-elamus, kuigi hotell oli pea 3 korda kallim, mille vastu ma selle ümber vahetasin. 

Kas La Digue on väärt, et seal ööbida mitu ööd? Kui te soovite läbida erinevaid matkaradu, võtta aeg maha ning lihtsalt olla, siis kindlasti. Kui soovite näha ära La Digue peamised vaatamisväärsused, siis minu hinnangul piisab ka ühest päevast. Lisage see lisa öö või ööd Praslini saarele ning võtke päevane praamireis La Digue’i.