Kui ma alguses arvasin, et sõidan autoga sadamasse, otsin sealt paadi ning ostan ekskursiooni saarele, siis ma suutsin selle idee maha matta. Ma hakkasin mõtlema, et kas ma leian ikka kergesti rannast ekskursiooni pakkujad? Kas ma ajastan oma aja õigesti? Kui palju ma nende teenindusekvaliteeti usaldada saan? Kokkuvõttes läksin hotelli retseptsiooni ning võtsin ekskursiooni nende käest. Ma võtsin natuke kallima paketi, mis oli terve päevane ning sisaldas ka õhtusööki. See oli väga hea otsus ning murevaba.

Hommikul tuldi meile hotelli minibussiga järgi ning viidi Anse Volbert randa. Paadid väljuvad kohe Pizzeria du Beraya eest. Sinna oli koondunud mitmed turistid ja erinevad paadifirmad. Kuna restoran oli hommikul veel suletud, siis saime istuda nende laudade taga kuni meid paatidesse komplekteeriti. Meie lähedal istus üks naisterahvas, kes paistis ärevil ning natuke isegi õnnetu. Kuuldes tema ning meie ekskursioonijuhi vestlus, siis ta oli juba vist ennegi käinud maad uurimas. Ta oli ostnud ekskursiooni, aga ta ei leidnud seal kedagi, kes ta peale võtaks. Meie ekskursioonijuht ütles natuke kärsitul toonil, et ta ei tea teiste firmade kohta ning ta ei saa aidata. Ta saab ta meiega kaasa võtta, aga siis ta peab maksma ekskursiooni eest. Sel hetkel meenus mulle meie hotelli neiu hoiatus, et suvalistelt inimestelt ekskursiooni ostes ei saa garanteerida, et sind ei peteta. Samuti võib tekkida olukord, kus illegaalsed teenuse pakkujad võivad raha juurde küsida, et teid saarelt tagasi tuua. Ma lõpuks ei teagi, kas see naine leidis oma ekskursioonipakkuja või mitte, aga meist ta sinna randa maha jäi.

Meie ekskursioon hõlmas Curieruse saare ekskursiooni ning snorgeldamist St. Pierre saare juures. Curieuse saar ja St. Pierre saar asuvad Praslinist põhja pool ning kuuluvad populaarsete ekskursioonikohtade hulka, kus saab nautida loodust, mereelu ja ajalugu. Curieuse on väike graniit saar (umbes 2,9 km²), kus elavad vabalt looduses Aldabra kilpkonnad – neid leidub sadu. Saarel randusime kaunil liivarannal, kus anti meile peaaegu tund, et nautida päikest, merd ja valget liiva. Me ka ootasime kuni saarele jõudis tädi, kellele maksta 300 SCR. See tasu on rahvuspargi tasu, sest kogu saar on määratletud rahvuspargina. Tädile sai maksta ka kaardiga, mis oli soodsam kui maksta eurodes või dollarites.

Kui olime kohustuslikud maksed teinud nägime ka ühte väga põikpäist isast kilpkonna – Obama. Nimelt on tema otsustanud, et ta ei soovi teiste kilpkonnadega koos elada ning võtab 2 nädalase teekonna, et tulla just Anse St. Jose randa ning läheb tagasi oma koloonia juurde vaid paaritumiseks. Saare töötajad on teda mitmel korral tagasi viinud, aga Obama tuleb alati ise Anse St. Jose randa tagasi. Nüüd on nad tema tagasi viimisest loobunud ning lasevad poisil elada seal, kus ta end kõige paremini tunneb.

Anse St. Jose rannast võtsime tunnise matka läbi saare mangroovisalu, et jõuda Anse Papaiesse, kus on ka kilpkonnade kaitseala. Teekonnal läbi mangroovisalu nägime suuri krabisid ning tegime ka pildi sinna ehitatud veealusest seinast.

Curieuse saare vee all olev sein ehitati Baie Laraie lahte 1909–1910. aastal, et luua umbes 40-aakri suurune tiik Hawksbill kilpkonnade aretamiseks ja kaubanduseks. Sein sulges mangroovi ala, võimaldades kasvatusfarmi – esimest akvakultuuri projekti Šeisellidel, kus plaaniti eksportida kilpkonnasid peamiselt nende kilpide pärast. Projekti juhtis Briti koloniaalvalitsus, kuid enamik kilpkonnasid haigestusid 1914. aastaks ja surid, mistõttu see hüljati. Hiljem remonditi seina ja seda kasutati külastajate jalutusteena Baie Laraie ja Anse Jose vahel. 2004. aasta India ookeani tsunami hävitas suure osa seintest, jättes alles vaid osad ning madala veeala, kus saab snorgeldada. Tänaseks on sein osa Curieuse rahvuspargist, pakkudes vaateid ja ajaloolist konteksti ekskursioonidel.

Selleks, et saada aru Curieuse saarest tuleks natuke ka vaadata saare ajalugu. Curieuse saare ajalugu ulatub 18. sajandini, kui see anti algselt nimetuse “Ile Rouge” punase pinnase tõttu ning prantslased hõivasid selle 1768. aastal, nimetades saare uurija Marc-Joseph Marion du Fresne’i laeva “La Curieuse” järgi. Saarel elasid algselt hiiglaslikud merekilpkonnad, kuid need hävitati kiiresti inimtegevuse tõttu pärast avastamist. 19. sajandi alguses muutus Curieuse isoleerituks, kui seal asutati 1829. aastal pidalitõbikoloonia, mis funktsioneeris kuni 1965. aastani ning kaitses ökosüsteemi inimeste eest. Koloonia ajal elas seal kuni 100 patsienti ning ehitati hooneid, sealhulgas arsti residents (nüüd muuseum Anse St. Josephis). See periood säilitas saare loodusliku ilu, kus kasvab haruldane coco de mer palmi ja elab sadu taastatud Aldabra kilpkonnasid. Rahuspargiks muudeti saar 1979. aastal.

Kilpkonnad oli tõesti toredad. Nad liikusid seal vabalt ringi ning kõik me tahtsime neid lethtedega sööta. Mõni häbelikum hoidis rohkem metsatukka, et neid ei segataks. Mõni neist oli aga väga uudishimulik. Ma istusin ranna ääres pingil ning korraga tundsin, et miski puudutab mu jalga. Üks kilkonn oli otsustanud, et ta peab just selle pingi alt läbi kõndima. Tõstsin jalad ülesse ning lasin sellel ägedal tegelasel oma teed minna.

Kui meie poisid lõunasäägi valmis said oli juba kõigil kõhud tühjad. Toit oli väga maitsev ning nad olid meile kaasa võtnud ka õlled. Mind see eriti ei eruta, sest kui miski on veel hullem kui viin, siis see on minu jaoks õlu 😉 Peale lõunasööki oli meil veel natuke aega, kuni poisid asjad kokku pakkisid ning seda aega saime veel veeta kas kilpkonnadega pildistamiseks või ujumiseks. Randa tulid väikesed sidrunhaid ning nendega oli päris tore ujuda. Isegi minu ema, kes sõna “hai” peale pöördesse läheb, suutis leida entusiasmi nendega ujumiseks.

Curieuse saarel leidub rohkesti sidrunhaisid, kes on saare mangroovi- ja rannikuvetega tihedalt seotud. Noored haid ujuvad Curieuse’i vetes aastaringselt, kasutades mangroovi metsi beebide kasvatamiseks ja toidupaigana, mis on üks viimaseid terved mangroovisüsteeme Seisellide sisesaartel. Emased haid saabuvad siia sünnitama septembrist detsembrini, ja kuna saar on rahvuspark, siis see kaitseb ka nende liiki beebide kasvamisel.

Curieuse saarelt lahkudes ootas meid veel snorgeldamispeatus St. Pierre saare juures. St Pierre on tilluke, asustamata saar, mis on tuntud graniidiformatsioonide, kookospalmide ja kristallselge vee poolest. See on ideaalne snorgeldamiseks ja sukeldumiseks, kus näeb kirevaid koralle, troopilisi kalu, merekilpkonnasid ning vahel ka raisid – vee selgus ulatub kuni 30 meetrini. Kõige ohutum on seal snorgeldada hommikuti, sest siis ei ole suuri laineid. Pealelõunal muutuvad lained suuremaks ning vette minnes peab olema ettevaatlik, et kaljudele liiga lähedale ei uju. Suured lained võivad sind vastu kaljuseina paisata ning siis võib väga haiget saada. Mina kilpkonnasid ega raisid ei näinud, aga vilgas mereelu väikeste ja suuremate troopiliste kaladega olin korallide vahelt näha.

Kui randa tagasi jõudsime olid sinna jõudnud ka ekskursioonipakkujad. Palmide alla olid ilmunud ekskursioonide hinnakirjad. Hotellist tellides oli ekskursioon vaid 15 USD kallim, aga kindlasti mugavus ning kindlustunne suurem.