Šeisellide saarte vahel opereerib paar praamifirmat, millest kindlasti kõige tuntum on Cat Coco praamid. Mahe sadam on pisike, kuid mida oli näha, et pajud ei teadnud, oli kohvrite ära andmine. Paljud turistid jäid oma kohvritega praami järjekorda. Tegelikult on sadamas väike Cat Cocos esindus, kuhu peab oma suurema pagasi jätma. Nad kaaluvad selle ära ning saad nii nagu lennujaamas triipkoodi oma pagasi kohta.

Pileteid saab osta kas economy, island hopper või Business Class. Mina ostsin Island Hopperi pileteid. Need olid vaid paar eurot kallimad kui economy omad. Erinevus piletidel on vaid see, et Island Hopper klass on nö päikesetekil, kus naudite praamisõitu ning kauneid vaateid väljas. Praamisõit Mahelt Praslini saarele kestab ca 75min. Praam ise on mõnus ning sama praam liigub Praslini saarelt pärast edasi La Digue saarele.

Meie tulime Praslini saarel maha. Ema oli mul juba õnnelik, et autorendi õudud oli selja taha jäänud. Nii kui randusime, sain teda kohe üllatada, et ma olin ka eelmise päeva õhtul Praslini saarel auto rentinud. See auto oli eriti väike ja vana Hyndai. Ma isgei kahtlesin, et kas auto suudab kõrged tõusud ja käänakud vastu pidada, aga meie vana pill teenis meid järgmised 4 päeva hästi.

Praslini saar on kordades väiksem kui Mahe ning ka teid ei olnud seal nii palju. Praslini saar on loodusparadiis, kus asub UNESCO kaitse all olev Vallée de Mai ürgmets 200-aastaste Coco de Mer palmidega, mis on ka saare sümbol. Kuulsad Anse Lazio ja Anse Georgette on maailma kauneimad valgerannad. Samuti saab Praslini saarelt võtta erinevaid päevaseid saaretuure. Kogu saarel elab kuskil 8000 inimest.

Kus teevad paljud turistid minu hinnangul reisi planeerides vea? Nad võtavad oma peapuhkuse Mahele ning tihti piirduvad vaid päevase Praslini külastusega. Minu hinnangul on 4 päeva minimaalne, mida veeta Praslinil. Kui soovite teha päevatuure La Digue saarele ning mitte seal ööbida, siis minimaalne 5 päeva Praslinil.

Praslini sadamas ootas meid autorendi esindaja, kes andis meile auto üle. Panen kaardi tööle ning olime meie hotellis alla 10 minuti. Hotell oli lihtsalt super. Kindlasti hotell, kuhu ma viiksin oma kliendid, kui ma plaanin teha sinna ringreise. Hotellil oma rand, väga hea restoran, unikaalsed toad ning lummavad vaated merele. Hotell ei olnud suur, kuid see jättiski väga intiimse ning romantilise õhkkonna.

Meie esimene päev oligi planeeritud võtta rahulikult. Nautisime basseini ja randa, lõõgastusime oma väikeses chalet’s ning nautisime imelist õhtusööki hotelli restoranis. Kogu Šeisellide puhkuse jooksul oli see kindlasti kõige maitsvam toidukogemus. Mangosalat ning suitsukala mangoga viisid lihtsalt keele alla. Hommikusöök hotellis oli samuti võrratu – pooleldi rootsilaud ning sink, omlett, munad tulid köögist tellimuse järgi.

Ühel oma Praslini päevadest veetsime me Curieuse saarel, aga sellest kirjutan ma eraldi. Mida Praslini saarel avastada? Kõik kiidavad Valle de Mai ürgmetsa, aga mina otsustasin minna hoopis Fond Ferdinandi. Seal kasvavad samalaadsed endeemilised taimed ning seal avanevad ka ilusad vaated üle saare. Suureks plussiks on see, et seal ei käi nii palju turiste ning saate nautida vaikust ning privaatsust. Meie hotell asub Fond Ferdinandist 5 minuti autosõidu kaugusel. Me olime seal esimesed turistid. Pargist välja tulles oli rajale läinud peale meid vaid 5 inimest.

Fond Ferdinand Praslini saarel on 122 hektari suurune looduskaitseala saare lõunaosas. Matkaraja läbimiseks arvestage kuskil 2 tunniga ning üle 700 trepiastme 🙂 Meile anti kätte kaart ning soovitati minna vastu liikumissuunda. Seega me alustasime sealt, kus oleksime kaardi järgi pidanud laskuma ning see toimis. Nii oli kindlasti rada märgatavalt lihtsam läbida. Esimene tõus oli järsk aga minu jaoks lihtsam. Kõige raskem tõus oli minu jaoks tõus vaateplatvormile. See osa matkatajast on suures osas lauspäikese all ning väga oluline, et teil oleks kaasa piisavalt vett. See osa oli tõesti raske just palavuse ja päikese tõttu.

Vaateplatvormilt alla laskudes jõudsime oma esmasele matkarajale tagasi. Seal on teil võimalus valida paari erineva raja vahel. Meie võtsime muidugi kõige raskema ja pikema. Mingi hetk oli ka meie vesi otsa saanud. Kaart, mis meile anti, näitas, et kuskil peaks olema mingi vesi. Jõudsimegi kohani, kus bambustorust nirises alla vett. Me täitsime oma pudelid ning kastsime enda kuumad pead ka vee alla. Me küll arutasime, et kui puhas on see vesi, sest ma ei võtnud oma brita filtriga veepudelit kaasa, aga kokkuvõttes kui must see vesi ikka olla saab. Ütlesin, et pärast ostame lihtsalt cocat ning loputame oma sisikonna selle keemiaga ära ning mis meiega ikka juhtub 🙂 Ja nagu näha, siis midagi ei juhtunudki.

Kui me arvasime, et Mahe saarel oli teed kitsad, siis Praslini saarel olid need isegi kitsamad. Õnneks oli seal ka autosid liikumas palju vähem. Väga järske tõuse ja langusi, aga jätkus Praslinile ohtralt. Me käisime saare suurimas külas ning seal ei olnud mitte midagi teha. Paar poodi ja supermaketit ning toiduvalik oli isegi kasinam kui seda oli Mahe saarel.

See-eest on saarel minu hinnangul maailma kaunimad rannad. Tee Anse Georgette randa oli huvitav. Korraga tuli meile ette saare ainuke valgusfoor. Ma ei saanud alguses aru, et miks sellise koha peale on pandud valgusfoor? Selle saime kohe selgeks. Nimelt autotee läks üle lennujaama hoovõtu raja. Pidime laskma väikesel lennukil maanduda ning siis muutus ka meie foorituli roheliseks ning saime oma teekonnaga jätkata 🙂

Anse Georgette randa ei saa autoga ning natuke teeb keeruliseks ka asjaolu, et see rand asub golfiresort territooriumil. Me parkisime auto hotelli värava taha ning turvamees andis meile suuna kätte, kuidas randa jõuda. Randa jõudmiseks pidime jalutama läbi golfiraja. Meile rõhutati, et golfiautosid saavad kasutada ainult hotelli kliendid. Seega me tegime korraliku spordipäeva, et rana jõuda.