Jaanuari kuus oli mul paaripäevane tööots Bakuus. Tellisin endale lennupileti FlyDubaiga, sest selle ajad olid lihtsalt parimad, mitte et ma oleks kuidagi FlyDubai fänn. Mulle kohe üldse ei meeldi Terminal 2, kuigi see on pisike ning aega peaks vähem kuluma.

Ma lendasin käsipagasiga, seega ma ei planeerinud varajast lennujaama saabumist. Mitte, et ma kunagi vara lennujaama jõuaksin 🙂 Dubais elamise valu on meeletud ummikud. Mida aasta edasi, seda ebameeldivamaks liiklemine Dubais muutub. Nad küll ehitavad teesid, rajavad uusi sildu ja tunneleid, üritavad laste kooliaega muuta, aga samas nad lasevad riiki ka aina rohkem ja rohkem inimesi. Nii ei olegi mingi ime, et tööpäeval kell 16:00 sõidad sa paarikümment kilomeetrit üle tunni aja.

Jõudsin lennujaama kuskil tund enne lendu ning ebameeldiva üllatusena sain teada, et ma ei saagi otse passikontrolli minna. FlyDubai on teinud nüüd ühe leti, kus kõik online pardakaardi teinud inimesed peavad oma dokumenti valideerima. Mis on online check-ini eelis? Kui ma pean nii kui nii järjekorras seisma, siis ma võiksin ka tavalisse check-in letti minna. Selline info peaks FlyDubai poolt olema edastatud. Ilmselgelt, kes reisivad käsipagasiga ning online pardakaart käes, nad ei lähe 2h varem lennujaama.

Mina aga ootasin, sest paar süürlast minu ees olid teel Saudi Araabiasse ning neil oli mitu kinnitust, mida kontrollima pidi. Sinna juurde käis ka araabiapärane shitchat. Minu lennu pardale minek oli juba algamas. Ma küsisin eesseisvatelt meestelt, et kas nad soovivad ma tellin neile kohvi ja küpsiseid, kui nad plaanivad jääda minu ette pikemalt jutustama? Imekombel hakkasid mehed ees kiiremini toimetama 🙂

Lend ise möödus sujuvalt. Endise NL bloki riikidele omaselt hakkasid kohalikud maandudes plaksutama. Mõni välismaalane oli kohe väga ehmunud, kui plaksutamine lahti läks. Üks väike õnnetu India mees lausa võpatas mu kõrval. Passkontroll läks samuti sujuvalt. Erinevalt eelmisest korrast ei küsitud isegi viisat näha, vaid piisas passist. Viisat tahetakse näha enne lennukile minekut. Mina Emiraatide elanikuna ei pidanud online check-ini tehes viisa andmeid sisestama, sest me saame osta viisa ka piirilt. Eesti kodanikud vajavad e-viisat ning klientidele online check-ini tehes pidin ka nende viisaandmed lennufirma süsteemi sisestama. Vähemalt LOT nõudis seda.

Mina jõudsin hotelli klientidest varem. Sain voodisse juba kella 11 ajal õhtul. Kliendid pidid maanduma kell 6 hommikul. Lumeolude tõttu nende lend hilines lausa 2 tundi. Minu suurim hirm oli, et lend üldse ei välju, sest see lennuk seisis hoovõturajal ca 1.5h. Klientide sõnul oli probleem lennukite jäätumine. Õnneks sai lennuk siiski minema ning isegi Iraani õhuruumi sulgemine ei takistanud minu klientide lendu. Aserbaidžaan jääb Iraanist põhja.

Hommikul magamata alustasime oma reisipäeva Bakuus. Käisime lõunal, kus meile lihtsalt veeti sellises koguses toitu ette, mida keegi süüa ei jaksanud. Toit oli väga maitsev, aga meie hommikusöök oli hiline ning me olime kõik magamata. Esimene kurb uudis oli, et restoran ei pakkunud alkoholi. Peale lõunasööki tegime vanalinnas ühe konjaki peatuse ning sealt liikusime edasi vaibamuuseumisse. Kohalikud ise on oma vaibamuuseumi üle väga uhked. Kuigi ma panin südamele kohalikule giidile, et me teeme seal kiiresti, siis ta siiski leidis seal oma kutsumuse. Ma käisin teda paar korda taga utsitamas, et meil on meestegrupp ning vaibad ei ole see teema, mida nad pikalt kuulata tahavad. Me saime giidi lõpuks kuidagi sealt muuseumist ka välja 🙂

Bakuu Rahvuslik Vaibamuuseum on Kaspia mere ääres Bakuus asuv kultuurimuuseum, mille hoone ise on hiiglasliku rullis vaiba kujuline. Sees jutustavad eri piirkondadest pärit Aserbaidžaani vaibad oma mustrite ja värvide kaudu lugusid maa ajaloost, mütoloogiast ja käsitöötraditsioonidest, mida täiendavad tekstiilid, rahvarõivad, tööriistad ja elavad vaibakudumise demonstratsioonid. Muuseum on nende uhkus, aga mulle ei ole see kunagi suurt muljet avaldanud. Kui olete Bakuus ning aega on laialt käes, siis minge. Kui te olete piiratud ajaga, siis on kindlasti huvitavamaid kohti, mida külastada 🙂

Edasi ootas meid funikulöör Bakuu kõrgmäe parki, mis on Bakuu kõrgeim punkt ning kus avanevad ilusad vaated üle Bakuu. Me ootasime oma rongi päris kaua, sest seal oli harjumuspäratult pikk järjekord. Mägismaa pargis tegin giidile kohe selgeks, et teeme kaunid pildid panoraamvaatest, kuid me ei lähe nende memoriaali juurde. Ma ei ole kunagi olnud seal nii, et kohalik giid ei räägiks südanlõhestavaid lugusid “nende aja kangelastest”. Nad tihti ei suuda seda ka väga kiiresti ning lihtsasti seeditavalt teha. Viimane kord oli kohalik giid väga jännis, kui ma küsisin, et miks hauaplaatide peal on inimeste näod, kui islamis on inimese kujutamine pildina keelatud – eriti seda veel hauaplatsil? Eelmine aasta minu giid ei osanud seda mulle selgitada, aga küsisin seda ka selle aasta giidilt ning tema selgitas seda kui nõukogude aegsest pärandit, kus religioon ei olnud nii kriitiliselt jälgitav. Kuigi enamus elanikest on ka täna moslemid, ei ole Aserbaisžaan islamiriik. Tegemist on ametlikult ilmaliku riigiga.

Päikese loojudes jalutasime Bakuu vanalinnas ringi, tegime veel ühe “kohvipausi” ning jalutasime läbi Nizam tänava meie õhtusöögi restorani. Toit oli väga maitsev ning portsud suured. Veetsime seal mitu tundi ning hilisõhtul jõudsime hotelli. Mõnedki grupist läksid veel pidu edasi panema.

Hommikul ootas meid hamam ning suuremad pidulised, kes hamami ei jõudnud, neile läksin pärast hotelli järgi, et koos kogu grupiga lõunasöögile minna. Lõunasöögi restoran oli väga turistikas, kuid asus Aleyevi keskuse vastas. Tegime siin ka väikese pettumuse giidile, kui ütlesime, et me ei soovi sisse minna. Peale lõunasööki jalutasime Aleyevi keskuse juures. Voolava, lainesarnase valge hoone siluett erineb täielikult linna nõukogudeaegsest ja ajaloolisest arhitektuurist ning sümboliseerib modernset, tulevikku suunatud Aserbaidžaani. Sees asub mitu korrust näitusepindu, kontserdi- ja konverentsisaalid ning muuseum.

Tegime pildid imelisest Zaha Hadidi arhitektuurist ning sõitsime edasi Yanardag juurde. Yanar tähendab tuld ja dag on mägi. Õnneks kuna me olime seal turismivälisel ajal, siis seal ei olnud pikki järjekordasid. Tegemist on loodusliku gaasilekkega, mis hoiab liivakivisel nõlval pidevalt põlevaid leeke, mistõttu Aserbaidžaani kutsutakse ka Tulede Maaks. Leegid põlevad umbes 10 meetri pikkusel lõigul ja näevad eriti efektsed välja pimedas. Tulel on tõesti looduslik päritolu: mäenõlva poorse kivimi vahelt lekib maagaas, mis on süttinud ja põleb pidevalt, kuid leegid ise ei ole “müstiline ime”, vaid geoloogiline nähtus. Kohapealne lugu, et tuli süttis juhuslikult lambakarjuse tikust ja põleb „tuhandeid aastaid“, on pigem legend – tulepuhangute ajalugu on piirkonnas pikk, kuid konkreetse praeguse leegirea täpne algus pole teada. Antud asukoht, kui turismiatraktsioon on natuke ülehinnatud, sest vaatad reaalselt 10m pikkust gaasilekke seina. Seega tasub ootused hoida realistlikud ja kombineerida see teiste peatustega nagu Ateshgah tuletempel või Qala.

Kuigi see võib olla ülehinnatud turismiatraktsioon, siis see on siiski, mida tuleks Bakuusse reisides külastada. Täpselt nii nagu seda on Eiffeli torn Pariisis või Burj Khalifa Dubais. Kas riigi parimad elamused? Kindlasti mitte, kuid siiski kohad, kuhu inimesed tahavad kalendrisse risti panna.

Kohalik giid üritas meile rääkida Aserbaidžaanist kui demokraatlikust riigist. Isegi kui tal olid teised vaated, siis ta ei saanud neid avalikult esitada. Mõnigi mees sai giidiga jutu peale ning siis räägiti ka natuke reaalsemat juttu 🙂 Alijevite võimu ei saa kuidagi teisiti nimetada kui dünastia, mis algas 1993. aastaga, kui Heydar Alijev haaras võimu kukutanud presidenti Abülfez Elçibeyd asemel, stabiliseerides riigi kaose järel Nõukogude Liidu lagunemise ja Mägi-Karabahhi sõja ning kasutades ära naftabuumi majanduse tõstmiseks. Tema poeg Ilham Alijev võttis presidendiameti üle 2003. aastal, kui isa suri, ning on alates sellest viis korda „vabad“ valimistel võitnud, saades 2024. aastal viienda ametiaja. Valimisi kritiseeritakse kui formaalseid, kuna opositsioon on nõrk ja meedia kontrollitud. Alijevtite dünastiat on süüdistatud pikaajalise isamaalise režiimi ülesehitamises – korruptsioon on laialdane, erakonna „Uus Aserbaidžaan“ kaudu kontrollitakse parlamenti ja kohtuid ning kriitikud vangistatakse või sunnitakse pagemisse. Naftatulu on rahastanud luksusprojekte nagu Heydar Alijevi keskus ja Bakuu moderniseerimine, kuid enamus rahvast elab vaesuses ning raha ebaühtlane jaotus on süvendanud sotsiaalset lõhet.​ Alijevite valitsus on hoidnud tihedaid sidemeid Venemaa, Türgi ja Iraaniga ning taastanud 2020. ja 2023. aastal kontrolli Mägi-Karabahhi üle. See on toonud ka inimõiguste rikkumiste süüdistusi. Kuigi dünaamika on taganud stabiilsuse ja majanduskasvu, peetakse seda Lääne poolt autoritaarseks ning demokraatia areng on peaaegu olematu. Nii palju siis vabast Aserbaidžaanist. Meie läksime ome elu ja programmiga edasi.

Õhtul tegime veel põgusa hüpermarketi ja turu külastuse ning edasi suundusime õhtusöögile. Me olime kinni pannud meile eraldi ruumi ning kohalik partner oli kingitusena tellinud ka muusikud, kes meie tuju üleval hoidsid. Nad suutsid oma kohalikel pillidel lausa Eesti hümni maha mängida. Kätte oligi jõudnud viimane öö Bakuus. Mõned läksid veel peole, kuid panin südamele, et nad lennujaama sõidu ajaks hotelli tagasi jõuaksid 🙂

Aserbaidžaan nõuab lennujaamast lahkudes kõikide dokukentide kontrollimist check-in letis. Seega ei ole ka seal sisulist vahet, kas teed ära check-ini või mitte, sest pead nii kui nii samas järjekorras seisma. Bakuu lennujaamas on väga mõnusalt check-in letid ja passikontrollid A ja B tsooniks loodud. See kohe hajutab inimesi, sest kõik ei seisa ühes suures järjekorras. Check-ini tehes olid kaks emirati noort meest, kes proovisid järjekorrast ette minna. Tegin kohe meestele selgeks, et nad lähevad järjekorra lõppu. Üks meestest siiski veel üritas, aga teine sõber ütles talle araabia keeles, et las lasevad vähemalt minul enne minna, sest see naine võib saada kurjaks 🙂

Käsipagasi kontrollis võeti mind täiendavasse kontrolli, kus paluti mul kampsun seljast võtta ning metallidetektor tuvastas metalli mu rinnahoidjates. Ma naeratasin tõsisele ning võib öelda, et lausa kurjale, lennujaama naistöötajale ning küsisin, et kas ma olen esimene naine, kes lennujaama rinnahoidjas tuli? 🙂 Peale passikontrolli olin mul vaja üles leida apteek, mida Bakuu lennujaamas ei ole. Seal oli nö automaat, kus sai tellida tablette ning hügieenitarbeid, kuid see ei töötanud. Naised, kes vajavad hügieenitarbeid on seal kurvas seisus. Mina pidin lendama tagasi Dubaisse, kus alles Dubai lennujaamas sain, mida vajasin. Naised, olge ettevalmistatud!

Dubai lennujaamast sain välja kiiresti ning isegi autorent läks vähem kui 30 min. Kuna Toyotal ei paista üldse kiiret olema, siis Dubaisse tagasi tulles ei olnud nad veel isegi hindamise lõpuni viinud. Rääkimata veel kindlustuse kinnitusest või auto remonti suunamisest või mahakandmise otsusest. Kindlustusfirma pakub lahkelt 7 päeva asendusautot, aga Toyota ei ole suuteline isegi 7 päevaga veel isegi autot üle vaatama 🙂