Eelmine aasta olid sõbrannad mul külas ning eelmine aasta avati ka Kalba Hanging Gardens. Ma mõtlesin, et võiks sinna sõita. Käiks enne ära Hattas ning sealt edasi Kalbasse on juba lihtne. Millega ma ei arvestanud oli see, et sellele nädalalõpule langes ka riigipüha. See tegi algse lihtsa plaani märgatavalt keerulisemaks.

Tee Hattasse oli muretu, aga nii kui me Hatta linna sisenesime oli näha, et pool riiki oli sinna kokku jooksnud. Hatta tammi juurde ma isegi ei üritanud jõuda, vaid võtsin suuna Hatta Honey poole. Hatta Honey on Hatta mägede vahel tegutsev mesindusettevõte, mis toodab looduslikku, töötlemata mett ning pakub külastajatele elamuspõhiseid mesindustuure ja maitsemiskogemusi. Millega ma muidugi ei arvestanud oli see, et üks mu sõbrannadest on mesilaste vastu allergiline. Tore, kui sa selliseid asju meeles ei pea 🙂 Tema jäi meid kohvikusse ootama. Meie tõmbasime Liisiga endale kollased tunked selga ning meie olime mesindustuuriks valmis. Saime palju huvitavat infot, hoidsime käes kärge ning lõpetuseks ootas meid magus degusteerimine. Saime maitsta erinevaid Hatta mee sorte. Võimalus oli valida oma lemmik ning saad selle kohe kaasa osta – ideaalne meeldejääv maitsemälestus Hattast.

Edasi liikusime Hatta Wadi Hubi, mis oli ka ülerahvastatut ning kui kõik see mulle veel alarmi põlema ei löönud, siis sain selle valusalt teada teel Kalba Hanging Gardeni juurde. Ummik algas juba tund enne parki. Ma veel naiivselt lootsin, et saan auto ära parkida. Seal ma tekitasin lausa äreva olukorra, kus oli reaalne oht autode vahele blokki jääda. Sain sealt kitsikusest välja ning edasi ootas veel 1,5 tundi agooniat. Nüüd ma olin sellisel teelõigul, kus ei olnud mingit muud väljateed. Sõitsime ummikus ca 1,5 tundi pargile ringi peale. Mul oli närvid täitsa läbi. Tüdrukud üritasid mind rahustada ning tuju üleva hoida. Kui me lõpuks jõudsime kohani, kus parki oli ka näha mäenõlva oli mul ainult üks kommentaar: “See on see f@@ng Kalba Hanging Garden”.

Ma ei läinud sinna parki peaaegu terve aasta, sest mu emotsioonid olid veel väga eredad. Alles eelmise aasta lõpus otsustasin, et viin ema ja meie peretuttava sinna parki. Ma valisin välja ekstra nädalasisese päeva, kontrollisin kalendrist üle, et ei oleks mingi riigipüha ning läksin sinna võimalikult vara, et isegi tööpäevad ei ole veel läbi 🙂 Seekord sujus kõik kenasti. Tee pargini oli autovaba. Parkla oli autodest tühi. Pargis olid vaid üksikud inimesed. Super. Täpselt nii nagu ma seda aasta tagasi lootsin 🙂

Peale pargi külastust sõitsime Kalba linna. Külastasime vanalinna ala, kohalikku keskturgu ning läksime ujuma. Mina vette minna ei viitsinud, aga uurisin, mida kalamehed rannas teevad. Nii palju, kui mina nägin, siis tuli randa anda. Meestel olid labidad kaasas ning nad tegid iga natukese vahemaa taha väikese augu, kuhu kallati sisse surnud kalad või kalade jäägid ning siis kaeti liivaga. Need augud olid suhteliselt veepiiri lähedal, mille alusel ma eeldan, et õhtuse tõusuga jäävad nad vee alla.

Ma proovisin oma targalt AI-lt küsida, miks kalurid selliseid auke kaevavad, sest ma ei leidnud Google-st vastust. AI andis mulle järgmise seletuse:

Kalurid Kalbas ei “kaeva” kala tegelikult aukudesse, vaid püüavad põhjalähedasi kalu kohtadest, kus nad niigi varju ja toitu otsivad – kivide, pragude ja looduslike “aukude” ümbrusest. Põhjapüük on püügivorm, kus kalurid lasevad raskusega varustatud sööda merepõhja, nii et see jääb kivide, karide ja looduslike süvendite juurde, kus elavad näiteks põhjakalad (nt hammour, sherri). Kalad kogunevad aukude, kivide, riffide ja muude struktuuride ümbrusse, sest seal on kaitse kiskjate eest ja rohkem toitu, seega annab nende kohtade sihtimine parema saagi. Kalba rannik ja laguuni­alad pakuvad looduslikke elupaiku (nt mangroovid, mererohi), mistõttu kohalikud kalurid on oma püügiviisid kohandanud just nende põhjalähedaste “peidupaikade” kasutamiseks.

Seletus on loogiline, aga ma ei näinud seal mingeid võrke ega püüniseid. Samuti ei tundunud keset randa kaevatud augud kuidagi olevat looduslikult struktuursed vormid, mille juurde kalad saaksid varjuda. Kui keegi teist teab, miks niimoodi tehakse, siis valgustage mind. Kui peaksin ise uuesti neile peale sattuma, siis kindlasti suurest huvist lähen ja küsin järgi 🙂