Niswa vanalinna jõudsime hilisõhtul, kui väljas oli juba pime. Peale selle, et oli neljapäeva õhtu, mis on nädalalõpp Omaanis nagu meil reede, olid ka veel pühad. Nizwa turu esine oli paksult rahvast täis ning politsei suunas autosid eemale. Nii läks meil ka aega, et parkimiskoht leida. Rahvas oli kogunenud parklasse, kus lennutati igasugust värvilist pahna autoakendest välja ja sisse ning turul oli väga vilgas elu.
Niswa turg on kuulus oma hõbeehete poolest ning nii me ka neid uudistasime ning mõnegi endaga kaasa ostsime. Pärast väikest poodlemist läksime turu tagumisse ossa, kuhu tavaliselt paljud turistid ei jõua. Seal on kohvikud ja restoranid ning pidupäeva puhul oli ka see piirkond rahvast täis. Kohalikud Omaani inimesed olid silmnähtavalt end üles löönud ning, kes oli ise end lipuvärvidesse ehtinud või kes lehvitas uhkelt Omaani lippu tänaval kõndides.
Tagasi parklasse suunasin ma meid mööda pimedaid väikeseid tänavaid. Ma ei olnud 100% kindel, kas ma võtsin õige tee, sest ega ma ka Nizwasse rohkem kui paar korda aastas ei jõua, aga kohale me jõudsime. Lubasin ma ju oma reisikaaslastele “kohalikku” kogemust.
Hilisõhtul jõudsime hotelli ning minul ikka nende invatubadega veab. Niswa hotell andis mulle invatoa, mis väga palju tavatoast ei erinenud, kui vaid tugipuud vannitoas ja punane häirenöör, mida oleksin saanud WC-potil istudes tõmmata. Mitte miski ei ole veel üle trumbanud invatuba Ammanis, kus ma reaalselt pidin põlvitama, et ulatuda kraanukausi juurde hambaid pesema 🙂
Nizwas läksin ma vara magama, sest ootamas oli reede hommik, kus ootas kuulus Nizwa loomaturg. Kuna enamus turiste plaanivad Nizwa külastuse loomaturu ajaks, siis Nizwa on alati välja müüdud neljapäevast reedeni. Ja mitte ainult, et hotellid on täis, vaid ka hotellides on hommikuti korralik mäsu. Kõik ärkavad ja stardivad samal ajal, et saada osa unikaalselt turukogemusest. Siinkohal tahan kohe teha konstruktiivset kriitikat hotellidele. Kui te teate, et reedeti algab loomaturg kell 06:00, miks te alustate hommikusööki 06:30? Samuti hotellid ju teavad, et kogu rahvas hotellis jookseb sööma täpselt kell 06:30, et võimalikult vara turule jõuda. Ehk nüüd on ka kogu rüselud ja võitlus selle paari võileiva ja kohvi pärast 🙂 Isegi kui minna sööma 06:30, siis turule jõudes on kaamelituru aeg juba läbi ning turistid näevad kitse- ja lehmakauplemist. Üks võimalus on muidugi minna kell 06:00 turule ning pärast tulla hotelli hommikust sööma, aga see kõik sõltub hotelli asukohast ning järgnevast päevaplaanist. Mitte alati ei ole see logistiliselt mõistlik.
Meie jõudsime turule, kui ringis olid juba kitsed ning veised ootasid oma järjekorda. Nii mõnedki turistid olid roninud varikatuste katustele, kus nad said kogu seda melu paremini jäädvustada. Me nautisime turu meelelolu hommikul ning edasi jalutasime juba Nizwa kindlusesse. Kindluses saime omale sappa ühe kiisu, kes meid pea kogu kindluses oleku ajal saatis. Kindluse siseõues nautisime ka Omaani traditsoonilist laulu ja tantsu. Omaan on tuntud mitmekesiste meeste rahvatantsude ja laulutraditsioonide poolest, mida näeb pidustustel, pulmade ajal ja rahvapidudel kogu riigis. Peamised meestetantsud on:
- Razha on sõjatants, kus mehed seisavad kahes reas, laulavad vastulauluna poeetilisi tekste ja vehivad mõõkade või püssidega, rõhutades vaprust ja au.
- Al Bar’ah on eriti levinud Dhofari mägipiirkonnas: mehed moodustavad poolkaare, laulavad, plaksutavad ning kaks tantsijat hüppavad ja liiguvad ringis, käes kumer nuga ehk khanjar.
- Al Ayala on meeste rühmatants, kus kaks paralleelset rida liiguvad ühtses rütmis, hoides vahel käes keppi või relva ning lauldes laule au, armastuse ja kogukonna kohta.
Al Ayala ja Razha on levinud tantsu- ja lauluvormid ka Araabia Ühendemiraatides. Meile Nizwas tutvustati just razhad.
Traditsioonilised laulud on sageli poeetilised dialoogid, kus ridadena vastatakse üksteisele, rõhutades kangelaslikkust, külalislahkust ja armastust. Muusikaline saade põhineb trummidel, flaute tüüpi pillil ja mõnikord ka laulul ilma instrumentaalsaateeta, mis on eriti levinud beduiinide seas.