Meie autojuht Omaanis oli kohalik mees. Ta oli igati viisakas, meeldiv ning punktuaalne. Ainuke miinus oli, et ta ei teadnud teid väga hästi. Ja ma ei saanud lõpuni aru, et miks ta näiteks google mapi ei kasutanud? Igaljuhul oli meil mitmeid huvitavaid seikasid.

Õhtupimeduses sõitsime me Ras Al Jinzi teelõigust mööda, aga saime õnneks kohe tagasipöörde tehtud. Seda ka tänu sellele, et meie seda talle ütlesime. Mees ütles mulle täitsa südamerahuga, et maanteel ei olnud teeviita, et ta oleks pidanud sinna keerama 🙂

Järgmise päeva hommik algas hästi. Ta teadis täpselt, kuidas meid viia Suri majakat pildistama ning Suri paaditehasesse. Asi läks lappesse, kui meie järgmine koht oli Wadi Bani Khalid. Ta keeras minu jaoks täiesti arusaamatus kohas maanteelt maha. Ma alguses kohe ei teinud lärmi, sest eks mees teab, kuhu ta läheb! Natukese aja pärast sai selgeks, et vist ikka ei tea 🙂 Kaardi järgi ongi sinna keeruline minna, sest Wadi bani Khalid on suur ala ning looduslikud basseinid jäävad suhteliselt kaugele. Samas turismis töötades ja turiste sõidutades võiks seda ju teada. Väike vihje oli ka see, et tegemist on wadiga, mis võiks eeldada mägesid, mille vahel wadid asuvad. Kui sa lõpetad keset põldu, siis võiks arvata, et see tee ei vii õigesse kohta.

Saime lõpuks kokkuleppele, et ta vist ikka ei tea teed ning mingu tagasi maanteele ning jätkame nii nagu mina teed sinna mäletan. Ma ei käi Omaanis tihti. Võib olla 3-4 korda aastas, aga paistas, et ma tean teid paremini.

Lõpuks jõudsime sinna kohale. Minu jaoks oli ees ootav natuke pettumust valmistav. Kuigi basseinide juures olid sildid, et naised peavad olema ujudes kaetud – särgid ja lühikesed püksid, siis enamus naisi lippas seal ringi poolpaljalt bikiinides. Samuti oli vana restoran maha lammutatud ning suure kopad olid maase löödud. Paistab, et sinna on plaanitud tulevikus ilusad kohvikud ja puhkealad, mis teeb asjast järgmise turismilõksu ning see looduslik võlu asja juurest kaob.

Samuti on nad teinud sinna betoonist matkaraja, mille pikkust on ca 1km ning selle kulminatsioonipunkt on Muqal koobas. Teekonnal Muqal koopasse jäävad teele veel väikesed looduslikud basseinid, kuid need ei ole nii suured ja pikad nagu Wadi Bani Khalidi peabassein.

Peale väikest suplust ootas meid teekond Nizwasse. Kuna me olime juba päeval seigelnud, siis me kaotasime päris palju aega ning me jõudsime Nizwasse hilisõhtul, mis oli väga hea asjade kokkulangevus, sest nii me nägime Omaani pühademelu turul, aga sellest hiljem. Autojuht oli aga selle päeva enda jaoks väga pikaks sõitnud.

Meie viimane päev Omaanis hõlmas Al Hamra küla külastust, kus läksime Bait al Safa majamuuseumisse. Esimese pildistamispeatuse juures oli suur turismibuss. Hea asja juures oli see, et nad pidid juba sealt jalutama hakkama, sest suur buss ei mahu külateedele liiklema. Meie aga sõitsime Toyota Hiacega ning palusin autojuhil meid viia palmisalu algusesse. Jätsime bussi külavahe teele seisma ning jalutasime läbi palmioaasi vanasse ajaloolisesse Al Hamrasse. Mul oli sel hetkel vaid üks eesmärk – jõuda muuseumisse enne seda suurt gruppi ja seda me ka tegime. Meie saime oma majatuuri väga valutult ära teha ning suur grupp pidi ootama, millal me järgmisesse ruumi edasi liikusime 🙂

Peale Al Hamrat ma lõunapeatust ei planeerinud, aga palusin juhil meid viia supermarketisse, et osta bussi kaasa snäkid. Ma tahtsin võimalikult kiiresti jõuda Al Aini piiripunkti. Ma küsisin juhi käest, et kas ta kindlalt teab teed piiripunkti, sest mul on ajaliselt Emiraatide buss sinna vastu tellitud ning on väga oluline, et me enam mööda Omaani loodust ringi ei seikleks? Vastus mehelt oli väga resoluutne: “Man is never lost”. Seda vastust ma ei oodanud. Ma ei osanud isegi talle midagi vastata, sest alates esimesest päevast tundus mulle, et see mees oli ikka väga eksinud 🙂