Nii nagu alati, siis lendamine ja reisid tulevad ju ootamatult. Ma olin enne arvestanud, et Omaani lennu päev tuleb mõnus. Viin ühe grupi varahommikul lennujaama ning siis saan terve päeva puhata ning alles hilisõhtul lähen lennujaama. Lihtne ja loogiline plaan! Ja kes siis ikka enda elu keeruliseks elab, kui mitte sina ise. Kogu eelmise nädala olin klientidega ning klientide vahele sain veel võtta mõned kliendid ning oma vaba päeva enne lendu sain samuti täita Abu Dhabi ekskursiooniga.

Nii ma jõudsin koju pool tundi enne, kui pidin juba lennujaama poole teele asuma. Kiire koeraga õues käimine, koti pakkimine ja juba taksoga teel lennujaama. Kuna ma ärkasin hommikul kell 5 ning terve päeva olin nagu orav rattal, siis vähemalt taksosõitu lennujaama soovisin ma vaikselt rahus nautida. Kuid ei! Ma ei tea, kas ma olin nii usaldava näoga või mehe fustratsioon sai temast võitu, aga ta leidis, et peab mulle taksojuhtide kurba elu kurtma. Katsusin olla viisakas, kuid mu peas kisendas ainult “SHUT UP”. Murelikuks tegi ka asjaolu, et maanteel oli ummik. Võtsin natuke närviliselt google mapi lahti ning nägin, et ringiga minnes on kiirem tee. Ma juhtisin taksojuhile tähelepanu, aga tema sisenes enesekindlalt ummikusse, kus ei olnud ka enam muid väljasõite.

Ma ütlesin juhile, et ta võiks kaarti kasutada, sest ta just sisenes totaalsesse ummikusse. Taksojuht vastas selle peale, et tema on tubli moslemimees ning tema muretseb selle pärast, et tema klientidel ei läheks taksoarve väga suureks. Väga armas. Mina selle peale, et see taksoarve on kõige väiksem mure, kui klient õigeks ajaks lennujaama ei jõua 🙂 Tubli moslemimees, aga hoiab paar eurot taksosõidu pealt kokku, et saaksin lennujaamas paarsada eurot uue pileti eest maksta 🙂

Ma veel täitsa paanikas ei olnud, sest ma lendasin käsipagasiga ning online check-in oli tehtud. Ma pidin lihtsalt 30 min enne lennu väljumist väravasse jõudma, mida ma ka tegin. Oman Air lend oli pooltühi ning nii ma üle 3 rea end pikali viskasin. Silmad tegin lahti alles siis, kui mul paluti viisakalt lennukist lahkuda 🙂

Minu ja klientide lennu saabumine oli vaid ca 1h ning ma jäin neid lennujaama ootama. Masqati lennujaama saabumise saalis teisel korrusel olev Food Court on korralik pommiauk. Nii ma end kohvik Neros mõnusalt sisse seadsin. Öösel kuskil kell 3 jõudsin hotelli ja nii ma olingi 22h tunnise tööpäeva seljatanud. Turismis töötades sa ju ainult puhkad 🙂

Päeval alustasime Masqati linnaekskursiooniga. See oli ainus koht, kus ma ka kohaliku giidi palkasin. Omaanis on karmid reeglid, kuigi kõikides Pärsia lahe riikides peab sul olema riiklik giidilitsents, et tuure läbi viia. Litsentsi saamiseks pead sa olema selle riigi ametlik elanik koos kohaliku ID-kaardiga. Minul ilmselgelt Omaani elamisluba ei ole. Omaani turismiministeerium on võtnud ka vastu seaduse, et araabia- ja inglisekeelseid ekskursioone võivad läbi viia ainult Omaani kodanikud. Nii, et kui keegi Eestis lubab teile eestikeelseid giide, siis nad ei ole keegi ametlikud Omaani giidid, kaasaarvatud mina. See muidugi ei tähenda, et sellel eestikeelsel reisisaatjal (mitteametlikul giidil) ei võiks olla suuremaid teadmisi.

Meie giidil olid ka teatud “helged” hetked, kuid ta oli väga sõbralik, abivalmis ning väga meeldiva iseloomuga. Oma riigi armastust oli temas tunda. Hästi armas oli seik, kus ta väitis, et kuna Omaani inimestele meeldib nii väga autodega sõita ja peredes on mitu autot, siis selle pärast ei ole neil ühistransporti vaja. Tema mõttekäik ei liikunud kordagi selles suunas, et kuna ühistransport on puudulik, siis auto on esmatarbe vajadus. Samuti oli ta väga uhke, et Omaan pakub kõigile õpilastele tasuta riiklikku haridust. See vastab tõele. Riiklikud Omaani koolid on kõigile tasuta kuni 12. klassini, aga välismaalane peab arvestama, et tema laps peab suutma läbida araabiakeelse kooli. Välismaalaste laps ei saa omandada tasuta haridust näiteks urdu või inglise keeles.

Masqat ise on alati tore. Mulle meeldib Omaani araabiapärasus, loodus ning elutempo, mis on kordades aeglasem kui näiteks Dubais. Meie saabusime Omaani just paar päeva enne riiklikke pühi. Kõigepealt tähistasid nad Sultan Qaboosi sünniaastapäeva ning teiseks olid nad ka uhked portugallaste välja ajamise puhul 17. sajandil. Nii oli Qurumi lahele isegi sõjalaevastik paraadiks üles seatud.

Programmis oli meil ka Masqati kuningliku ooperimaja külastus. Ooperimajas sees tehakse koos majagiidiga lühike ekskursioon. Majagiidiks oli väga karmikäeline Omaani naine. Ma usun, et isegi kõige suurem lõuapoolik ei teeks piuksu, kui see naine räägib 🙂 Ta oli väga konkreetne, natuke karmi hoiakuga, kuid selle kõige juures siiski väga meeldiv ning professionaalne. Nüüd jaanuari esimestel päevadel 1-3. jaanuar on Masqati ooperimajas “Tuhkatriinu jääl” etendus.

Masqatist lahkudes külastasime veel Sultan Qaboosi mošeed, mis on riigi suurim. Edasi sõitsime Al Quriyat kalurikülasse, et teha kauneid pilte. Seal meie juht juba seikles ning ei tundunud, et ta teaks sinna kõige otsemat teed. Edasi läksime Bimmah kokku kukkunud karstikoopa juurde. Seal elavad väikesed “spakalakesed”, kellel lasksime ära teha pediküüri. Päeva tipphetk oli Wadi Shab ja sealsed looduslikud basseinid.

Õhtuks jõudsime Suri, kus saime ühe väga maitsva ning soodsa õhtusöögi. Restorani toidud olid head ning seal oli väga rahvusvaheline menüü, millest oli võimalik välja noppida ka kohalikku omaanipärast toitu. Toit oli tõeliselt maitsev. Hilisõhtuks jõudsime Ras Al Jinzi.

Ras Al Jinz on Omaanis asuv looduskaitseala, kuhu tulevad mitmesajakilosed kilpkonnad munema. Talv ei ole munemise kõrghooaeg, aga meil oli õnne. Kliendid ööbisid Ras Al Jinzi reservuaari alal olevas hotellis. Neil on seal tavatoad ning siis Eco Luxury telgid, mis asuvad buggy autoga natuke sõita kahe väikese mäekese vahel. Ma nägin ühte telki, milles oli maailma kõige viltusem riidekapi uks, mida ma kunagi olen näinud. Samas ma olin kõiki ette hoiatanud, et tegemist on kõrbetelgiga 🙂

Kui sa ööbid reservuaaris olevas hotellis, siis kliendid ei pea eraldi maksma kilpkonna vaatluse eest. Hotelli kliendina saad sa garanteeritult esimese grupiga sisse ning hotelli klient saab minna ka varahommikul kella 5 kilpkonnasid vaatama. Kui arvestada, et inimese kohta maksab kilkonnade vaatamine ca 30 EUR, siis seal hotellis ööbides saate juba 60 eur väärtuses kilpkonnavaatlusi.

Minule endale meeldib hommikune vaatlus rohkem ning samuti meeldis see mu klientidele. Peale vaatlust antakse ka võimalus randa päikesetõusu nautima jääda. Hommikuse vaatluse miinuspunktid on varajane ärkamine. Selle tõttu olen selle tavaliselt oma klientidele jätnud vabaks valikuks. Juhul kui ei soovita nii vara ärgata. Teine miinus on muidugi neile, kes ööbivad Suri linnas. Sealt on juba ca 40 min bussisõitu, mis tähendaks ülivarast ärkamist klientidele. Ja kui sinna otsa peaks tulema ka pikk ekskursioonipäev, siis on see päev kurnav. Selle tõttu ongi kõige rohkem rahvast just õhtustel vaatlustel.

Minu kliendid olid õnnelikud, sest nad nägin kilpkonnasid nii õhtul kui varahommikul. Ette on tulnud ka olukordi, kus inimesed pole ühtegi kilpkonna näinud. Õnneks on mul endal nii palju vedanud, et ükski minu klient ei ole pidanud veel pettumusega Ras Al Jinzist lahkuma.

Mina ise võtsin öömaja paarsada meetrit eemal ühes külalistemajas. Seal oli retseptsioonis üks vana Omaani mees. Selline naeratav ja muhe nägu – ehtne vanaisa. Tema soojus ja lahkus oli meeldejääv. Ma sain oma toa kätte ja läksin magama. Hommikul oli vanamees jälle platsis ning siis me juba muljetasime hommikusöögi lauas. Ta tahtis mind reservuaari lausa autoga ära viia, aga kuna sinna oli tõesti vaid paarsada meetrit, siis ma eelistasin seda teed hommikul vaikuses kõndida.