Armeenia köök on tuntud oma rikkalike ja maitsvate roogade poolest, kus peamisteks tooraineteks on lambaliha, baklažaan ja lavash. Traditsiooniliselt kasutatakse ka palju liha, eriti šašlõkki ning erinevaid grillroogasid. Armeenia köögile on iseloomulikud suured portsjonid ja mahlased, vürtsikad road, kus lisaks lihale on tihti ka aurutatud köögiviljad ja värsked salatid. Lavaši valmistamine on oluline osa Armeenia toidukultuurist ning see on ka UNESCO pärandkultuuris kajastatud. Armeenia menüüs võivad olla ka erinevad pirukad ja magustoidud nagu baklava.​

Gruusia köök on sarnane, kuid samas eristuv oma omapäraste roogadega. Kõige tuntumad Gruusia toidud on khachapuri (juustutäidisega leib), khinkali (pelmeenid), pilaff, grusiinide supid ja hautised. Gruusia köök kasutab mitmeid kohalikke ürte ja vürtse ning on tuntud ka oma veinide ja muude kohalike jookide poolest. Köögivilju süüakse palju ning esinevad erinevad viinamarjaleherullid (dolmad), pähklitäidised ja baklažaanist road.

Erinevus Armeenia ja Gruusia toidukordade vahel oli see, et Armeenias pakuti meile alati magustoitu ja kohvi ning teed. Huvitaval kombel Gruusias seda tavaks ei olnud. Heal juhul pakuti natuke puuvilju, kuid sellist magustoidu kultuuri nagu Armeenias me Gruusias ei kohanud. Armeenias oli ka rohkem lavaši, kus Gruusias oli kogu aeg sai juustu või mõne muu lisandiga.

Toidud olid meil igal pool head. Kõige vähem maitses meile lõunasöök Garbni piirkonnas. Igas piirkonnas oli mingi toit, mis kerkis teistest esile. Ma olin selle ka oma kohalikele partneritele südamele pannud, et soovime saada just kohalikku toitu ning seda nii erinevas vormis kui võimalik.

Nii Armeenia kui ka Gruusia peale kokku maitses meile kõige rohkem Jerevanis pakutud hautatud liha kõrvitsas. Väga head maitseelamust saatis ka kohalik Armeenia muusika. Nad laulsid väga hästi. Trupis oli üks naine, kes mängis kandlilaadselt pillil ilma igasuguse emotsioonita. Ta oleks hästi sobinud minu Istanbuli lennujaama “marati meeskonda”.

Selle imelise Armeenia roa nimi on Ghapama. See koosneb täidetud ja ahjus küpsetatud kõrvitsast. Selle nimi tähendab tõlkes “kaetud potti keedetud” ning see on oluline pidulik toit, mida serveeritakse tavaliselt uusaasta ja armeenia jõulude ajal. Ghapama on sügavalt juurdunud Armeenia kultuuritraditsioonides, mis sümboliseerib küllust ja külalislahkust. Traditsiooniliselt valmistatakse see sügisese kõrvitsa põhjal, kuhu täidiseks pannakse osaliselt keedetud riis, kuivatatud puuviljad, pähklid, kaneel, mesi või suhkur, liha. See oli väga effektne roog nii visuaalselt kui ka maitselt.

Vardziast tulles maitses mulle kõige rohkem lõunalauas pakutud savipotis hautatud sealiha. See on traditsiooniline toit, mida sageli nimetatakse Chanakhiks. Praad valmib aeglaselt savipotis, kus sealiha koos kartulite, porgandite ja teiste köögiviljadega ehk maitseainete ja küüslauguga küpseb. Traditsiooniline savipotis küpsetamine rõhutab toidu loomulikku maitset ja annab sellele kerge suitsuse alatooni.​

Mitmetel kanaroogadel oli juures küüslaugu kaste, mis oli väga hea. Sellist küüslaugu kastet saime me Borjomis ning Singhagis. Üks parimaid kanasalateid, mis ma kunagi saanud olen, oli Kutaisis.

Igal toidukorral oli meil 7-8 käiguline “peolaud” ning me saime tõesti oma reisi jooksul läbi proovida vist kõik peamised Armeenia ja Gruusia toidud. Nimesid ma muidugi ei mäleta ning esile tõstsin meie kõige erilisemad toiduelamused, kuigi kõik road oli maitsvad.

Jookidena pakuti kõrvale alati limonaadi, mahla ja vett. Aprikoosimahl Kutaisis oli parim, mida ma olen eales saanud. Gruusia veinid mulle peale ei läinud. Vähemalt mitte need, mida meie tarbisime. Võimalik, et tegin lihtsalt valed veinivalikud. Parimad valged veinid jäid Armeeniasse, kuigi ma hindan Moldova veine isegi kõrgemalt. Maitse asi!