Tbililis oli meil pikk ekskursioonipäev, kus külastasime Gruusia kroonikaid, Kolmainsuse katedraali ning Tbilisi vanalinna. Päeva lõpetasime kohalikus söögikohas, kus nautisime kohalikku tansu ja muusikat.

Gruusia kroonika monument on Tbilisi lähistel asuv hiiglaslik skulpturaalne kompleks, mis kujutab Gruusia riigi ja kristluse ajalugu ning on üks kaasaegse Gruusia sümbolitest.​ Monument ehitati aastatel 1985–2003 tuntud Gruusia skulptori Zurab Tsereteli projekti järgi, kuid jäi lõpuni viimistlemata pärast Nõukogude Liidu lagunemist.​ Tegu on 16 massiivse pronks- ja kivisambaga, mis on üles seatud Tbilisi mere (tehisjärv) ääres mäetipul, kust avaneb vaade ümbruskonnale.​ Iga sammas on kaunistatud reljeefidega, mis kujutavad Gruusia kristliku ja ilmaliku ajaloo tähtsündmusi, kuningaid, poeete, sõdalasi ning igapäevaelu stseene.​ Alumine osa kujutab stseene Uuest Testamendist, ülemised osad aga olulisi Gruusia riigi tegelasi ja kultuurihetki.​ Monument on tuntud ka kui “Gruusia Stonehenge” ning peetakse üheks suurimaks kaasaegseks Gruusia ajaloo ja identiteedi kunstiliseks väljenduseks.​ Monument valmis Gruusia riigi 3000 aasta ja kristluse 2000 aasta juubeli tähistamiseks.​

Kõige vähem erutas mind Tbilisi suurim kirik, mis on Püha Kolmainsuse katedraal ehk Sameba katedraal. Sameba katedraali ehitus algas 1995. aastal ja pühitseti sisse 2004. aastal.​ Kirik ehitati Gruusia õigeusu kiriku taassünni märgina pärast Nõukogude perioodi, mil religioon oli riigis tugevalt piiratud.​ Katedraal asub Tbilisi kesklinnas Elia mäel ning on oma 84 meetriga üks kõrgemaid kirikuid maailmas ning suurim Gruusias. Kompleksi kuuluvad lisaks kirikule ka baptisteerium, patriarhi residents ja seminar.​ Katedraali territooriumile pääseb tasuta ning tegu on populaarse sihtkohaga nii palveränduritele kui turistidele.

Enne vanalinna minekut, kus kogu Tbilisi alguse sai nautisime lõunasööki ning vaatasime ära ka täistunnil oleva kellamängu Gabriadze kellatornis. Gabriadze kellatorn on viltune ning see on seotud Gabriadze nukuteatri ajalooga. See on tihedalt seotud kuulsa Gruusia kunstniku, kirjaniku ja lavastaja Rezo Gabriadzega, kes rajas nukuteatri 1981. aastal ning ehitas fantaasiaküllase kellatorni selle kõrvale 2010. aastal.​ Gabriadze nukuteater oli esimene omataoline Gruusias ja sellest sai kiiresti nii kohaliku kui rahvusvahelise tuntusega loovkeskus, kus etendatakse nukunäidendeid Gabriadze enda käsitööna valminud karakteritega.

Päeva tipphetk oli Tbilisi vanalinn, mis on ajalooline linnaosa, mis paikneb Kura jõe kallastel ning peegeldab Gruusia mitmekesist kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu.​ Vanalinna kujunemine algas juba 5. sajandil kuningas Vahtang Gorgasali ajal, kui rajati esimene kindlus ja kuninglik residents.​ Läbi oma pika ajaloo on piirkond olnud mitmete vallutuste, rahvaste ja kultuuride kohtumispaik – siin on kujunenud erinevate ajastute ehitused: vanad kirikud, mošeed, sünagoogid, puitbalkonidega majad ning kitsad munakiviteed.​ Tänapäeval on vanalinn tuntud kui Tbilisi turismi süda, kus asuvad kuulsad väävlivannid ja ajaloolised väljakud; paljusid vanu maju on restaureeritud, kuid säilinud on ka autentseid ja ajast kulunud hooneid.​

Meidan Bazaar rajati ajalooliselt Kura jõe äärde, kus kaubeldi siiditee aegadel – siin kohtusid kaupmehed Lähis-Idast, Aasiast ja Euroopast.​ Tänapäeva Meidan Bazaar on moderniseeritud versioon ajaloolisest turust, pakkudes kohalikke suveniire, veine, vürtsidega toite ja käsitööd Tbilisi vanalinna südames.​ Tbilisi vanalinn ja Meidan Bazaar on seega olulised ajaloopärandi, arhitektuuri ja elava kauplemistraditsiooni kandjad, mis annavad Tbilisi linnale omapärase ilme ja rikkaliku kultuurielamuse.

Enne vanalinnas jalutamist võtsime köisraudtee Gruusia Ema monumendi juurde. Ma kogemata vääratasin ning mainisin hommikul kohalikule giidile kogemata “Armeenia ema” ning sellest sai meie inside joke. Giid kogu aeg mainis “Armeenia ema” ning me kõik saime korralikult naerda 🙂 Gruusia ema monument (Kartlis Deda) on Tbilisi kuulus skulptuur, mis sümboliseerib Gruusia rahva külalislahkust ja kaitsvat vaimu.​ Monument püstitati 1958. aastal ja see kujutab naist, kes hoiab ühes käes mõõka ja teises veinikannu. Mõõk sümboliseerib vajadust kaitsta oma rahvast, veinikann aga külalislahkust ja külalistele pakkumist.​ Kartlis Deda asub Narikala kindluse mäel, kust avaneb vaade kogu linnale.​

Peale ekskursiooni saime hotellis natuke puhata ning õhtul ootas meid väga meeleolukas õhtusöök koos kohaliku muusika ja tantsuga. Meie hotelliks oli Heritage Hotel & Suites ajalooline butiikhotell. Hotell asub Tbilisi ajaloolises keskuses ja ühendab vanaaegse arhitektuuri tänapäevase mugavusega.​ Hotelli hoone on üle 120 aasta vana. Restaureerimisprotsessi käigus on lisatud moodsad ja minimalistlikud sisustuslahendused ning täiesti uus katusekorrus on väga modernne. Hotelli on juurde ehitatud lift, mis on kummaliselt kahelt küljelt avanev. Lift on väga pisike. Kohe saabumise päeval me jäime lifti kinni. See meid ei heidutanud. Meil oli sellest väga tore 🙂

Samuti õhtusöök oli väga meeldiv. Toit oli vapustavalt hea ning kohalik traditsiooniline tants tegi õhtu veelgi meeldejäädavamaks. Tbilisis pakuti meile ka õhtusöögi kõrvale veini. Mina suur veini fänn seal ei olnud, aga aprikoosimahl oli super. Kõige parem aprikoosimahl oli meil viimasel õhtul Kutaisis.