Okatse kanjon on üks Gruusia silmapaistvamaid loodusimesid ning populaarne sihtkoht nii loodussõpradele kui adrenaliinijahtijatele. Okatse üks tuntumaid vaatamisväärsusi on peaaegu km pikkune rippsild, kus külastajad saavad kõndida terasest jalutusrada pidi otse kanjoni kohal ja nautida vaateid. Tee viib läbi Dadianide ajaloolise metsa ning lõppeb kõrge vaateplatvormiga, kust avaneb panoraamvaade kogu kanjonile. Kanjoni külastamiseks tuleb arvestada ca 2–3 km jalgsiteega läbi metsa, mille jooksul võib näha ka 18. sajandi Dadianide palee varemeid. Tagasitee on ülesmäge, seega tasuks kanda mugavaid jalanõusid ja võtta kaasa piisavalt vett. Viimased 2-3 km saab ka vähendada, kui tellida endale vastu auto. Oma autoga või reisifirmad oma bussidega sinna järgi tulla ei tohi. Okatse kanjon külastus on ideaalne siduda Prometheuse koopa külastamisega.

Meie olime seal hommikul, kui veel väga palju inimesi ei olnud näha. Väga tore oli vaikselt linnulaulu saatel läbida need paar kilomeetrit, kuid tagasi üles tulek tundus selleks liiga kurnav. Seega meie tellisime autod endale järgi 🙂 Mööda rippsilda oli kohati päris kõhe liikuda ning see viimane panoraamvaate osa oli lihtsalt wow. Seal oli ka turvamees, kes kontrollis, et liiga palju inimesi korraga seal otsa peal ei oleks. Viimane suurem punnistus oli treppidest üles minek ning siis oli juba mahlaputka, kus sai end turgutada. Puhkasime natuke ning edasi ootas vaid mõnisada meetrit mõõdukat tõusu ning spordipäev oli lõppenud. Saime autodele ning meid viidi tagasi parklasse, kus juba meie buss meid ootas.

Peale sportlikku hommikut olime välja teeninud korraliku lõunasöögi. Lõunasöögi restoran oli kohe Prometheuse koopa juures. See oli väga armas kompleks, kus sai tellida omale öömaja või siis käia söömas. Meil öömaja ei olnud vaja, aga lõunasöögist me ära ei öelnud 🙂 Selle söögikoha kõige meeldejäävam osa peale maitsva toidu oli kitsetall, kes meie käest käis toitu nurumas. Lõpuks tema pidu sai läbirinto, sest perenaine tuli ja pani ta rihma otsa. Kitsekene ei tahtnud üldse meie lauast lahkuda.

Peale lõunasööki olime valmis meie päeva teiseks pooleks – Prometheuse koopaks. Kogu Gruusia reisi jooksul võin öelda, et see on üks tõeliselt wow-elamus väga sita organisatoorse tööga 🙂

Prometheuse koobas on Gruusia suurim ja üks kõige tuntumaid karstikoopaid, mis asub umbes 20 km kaugusel Kutaisist. Koobas avastati 1983. aastal ja avati külastajatele alles 2011. aastal. Selle looduslik pikkus on ligi 22 km, kuid turistidele on ligipääsetav umbes 1,4 km pikkune rada, mis viib läbi kuue suure saali ning lõppeb võimalusega sõita paadiga maa-alusel jõel. Paadi sõit sõltub suuresti veetasemest.

Koobas on umbes 60–70 miljonit aastat vana. Kuus avatud saali – Argonaudi saal, Kolohhise saal, Medea saal, Armastuse saal, Prometheuse ja Ibeeria saal – on valgustatud värviliste tuledega, mis rõhutavad stalaktiitide, stalagmiitide ja “petrofeerunud jugade” ning muude looduslike vormide suursugusust. Kogu kõnnitee on hästi valgustatud ning mõnes saalis kõlab ka klassikaline muusika.

Koopas valitseb aastaringselt jahe kliima, umbes 14–15 °C, mistõttu on soovitatav riietuda soojemalt. Koobas ise on tähtis loodusmälestis – siit on leitud koopakarude, meritähtede, molluskite ja teiste loomade fossiile. Selle rikkalik elustik hõlmab ligi 19 erinevat veetaimeliiki ja kuni 40 erinevat putukate ja selgrootute liiki. Prometheuse koobas on nime saanud Kreeka mütoloogia kangelase Prometheuse järgi, keda legendi kohaselt karistati jumalate tule kinkimise pärast inimkonnale ning ta aheldati kaljusse. Gruusia vastavas pärimuses on samasugune tegelane Amirani, kelle lugu on samuti seotud koobastega Kaukaasia mägedes. Lõpp-punktis ootab külastajaid tasuta väike buss, mis viib tagasi külastuskeskusesse.

Ja nüüd, mis oli selles siis nii sitta organisatoorset asjaajamist? Prometheuse koobas on üks enimkülastatavaid turismiatraktsioone Gruusias. Nad komplekteerivad grupid nii suured, et ühes grupis on vabalt üle 100 inimese. Reisifirmade giidid ei tohi sees ekskursioone teha ning kõik peaksid kuulama nö majagiidi. Kui sul on grupp üle saja inimese, kes käivad üksteise järel kitsast teed pidi, siis ei ole mitte mingit võimalust, et tagumised kuuleksid giidi juttu. Ja kui viimased järgmisesse saali jõuavad, hakkab majagiid juba ees minema, sest tema on oma jutu lõpetanud. Grupis oli kuulda päris palju pahameelt selle osas. Meid see ei härinud, sest meie giid rääkis kogu jutu enne koopasse minekut ära. Silmas aga tuleb pidada, et mitte kõik ei reisi Gruusias ringi oma giidiga! Meie võtsime selle tõttu ka teadlikult grupi tahaossa, et nautida vaateid ning et saaksime segamatult pildistada.

Viimases kõige suuremas saalis mängis klassikaline muusika ning seal tehti väikene valgusshow koopaseintele. Kuna grupp oli nii suur, siis tagumised ei mahutunud isegi sinna saali, vaid inimesed ootasid käigurajal. Meie tulime viimastena ning meile tuli kohe peale järgmine grupp. Sealne giid ütles, et me peame edasi liikuma, mida me ignoreerisime. Kui me oleksime teda kuulanud, oleksime ilma jäänud valgusetendusest. Ja siit kohe minu professionaalne kretitsism – miks teha grupp nii suur, et pooled neist ei saa täisväärtuslikku kogemust? Kokkuvõttes maksavad kõik sama piletihinna olenemata, kas nad on grupi ees või tagaosas!