Kutaisi on üks Gruusia vanimaid ja tähtsamaid linnu, mille ajalugu ulatub üle 3500 aasta taha. Tegemist on Imereti piirkonna pealinnaga, mis on tuntud nii oma ajaloolise tähtsuse kui ka ilusa looduse poolest. Keskajal oli Kutaisi Gruusia kuningriigi pealinnaks 10.–12. sajandil ning linn mängis olulist rolli poliitikas, kultuuris ja religioonis.

Üks Kutaisi sümbolitest on Bagrati katedraal, mis ehitati 11. sajandil kuningas Bagrat III poolt. See oli kunagi UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud, olles arhitektuuriline meistriteos ja ühendamise sümbol. Kuigi hilisemad taastamistööd mõjutasid selle staatust, on katedraal endiselt tähtis ajalooline ja kultuuriline objekt. Ja selle katedraali taastamisega tehti teadlik poliitiline valik – kas säilitada UNESCO maailmapärandi nimistu või meelitada juurde turiste? Turistid osutusid tähtsamaks. Samas ma saan aru, miks see katedraal UNESCO nimistust eemaldati. See kole lift, mis katedraali ehitati on lihtsalt jube.

Kutaisi vaatamisväärsuste hulka kuuluvad veel Motsameta klooster, Geguti lossirajatised, Colchise purskkaev keskväljakul, mitmed muuseumid, Valge sild, kohalik turg ning kaunis botaanikaaed ja muidugi nende kaunis vanalinn.

Valge sild on üks Kutaisi kõige tuntumaid ja armastatumaid vaatamisväärsusi, mis asub Rioni jõe kohal linna vanalinna südames. Silla ehitust alustati 1850. aastal militaarinsener Vite poolt ning see valmis 1852. aastal. Kuigi algselt oli silla konstruktsioon puidust, hävis see 1860. aastal üleujutuse tõttu. Silla metallraam ja käsipuud taastati ja maaliti valgeks 1870. aastatel, mis andis sillale selle nime. Sillaga on seotud mitmeid kohalikke legende ja traditsioone, sealhulgas julgete noormeeste jõkke hüppamise traditsioon oma tõelise armastuse tõestamiseks. Sillal asub ka kuulus pronkskuju „Picasso poiss“, mis on inspireeritud Eldar Shengelaja filmist „Erakordne näitus“. Kuju kujutab poissi kahe mütsiga, kes hüppab sillalt jõe vette.

Kutaisi turg, mida tuntakse ka kui Green Bazaar või Kolkheti turu nime all, on üks linna elavamaid ja värvikamaid turge, mis asub linna keskel. See on suur siseruumidega turg, kus müüakse värskeid kohalikke tooteid nagu juustud, pähklid, vürtsid, ürdid, puuviljad, köögiviljad, liha, konservtooted ja traditsioonilised Gruusia maiused. Lisaks siseturule on turu ümbruses ka avatud välialad ja väiksemad poed, mis müüvad riideid ja muid kaupu. Turg on populaarne nii kohalike elanike kui ka turistide seas ning on avatud tavaliselt hommikust õhtuni.

Linna südameks on kindlasti David Agmashenebeli väljak, mille keskel asub Colchise purskkaev ja on linna üks kuulsamaid maamärke. See purskkaev avati 2011. aastal ning selle on loonud tuntud Gruusia arhitekt Davit Gogiçaishvili. Tema töö oli osa linna uue kuvandi loomise projektist ning purskkaevast sai kiiresti üks Gruusia kallimaid ja silmapaistvamaid purskkaeve. Purskkaev ise on silmapaistev oma ringikujulise mitmetasandilise struktuuri poolest, mida kaunistavad kullatud loomaskulptuurid, mis on detailidena suurendatud koopiaid iidsetest pronksist skulptuuridest ja ehteist, mis leiti kunagise Kolhida kuningriigi lähistelt – see on iidne kuningriik, mis ulatus tänapäeva Lääne-Gruusiasse. Colchise purskkaev meenutab ajaloolist ja müstilist Kolhida kuningriiki, mis on seotud ka müütilise kuldvillaku legendiga ning annab külastajatele võimaluse süveneda Gruusia rikkalikku mütoloogiasse ja ajalukku.

Kutaisis oli meie hotelliks vanalinna hotell Grand Opera Hotel, mis asus kohe Kutaisi ooperimaja kõrval, Shota Rustaveli avenüül. See 4-tärniline butiikhotell avati 2021. aastal hoones, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse, kui selles paiknes hotell „Palace“ ning hiljem kasutati seda haridusasutusena. Gruusias olin ma teadlikult valinud kõik hotellid ajaloolised väikesed butiikhotellid. Selles hotellis oli ainult 18 tuba, restoran ning väga mõnus katuseterass koos elava muusikaga. Hotellil on väga mugav asukoht. Grand Opera hotell on suurepärane valik neile, kes otsivad luksuslikku ja ajaloolise hõnguga majutuskohta Kutaisi südames.

Kui te soovite süüa midagi audentset, siis Kutaisi kõige kuulsam kebabikoht on kahtlemata Bikentias Saqababe. See on legendaarne ja kohalike seas armastatud söögikoht, mis on olnud avatud aastakümneid ning mille ümber on kujunenud isegi omaette kultus. Paljud toidu- ja reisiveebid nimetavad seda “kohustuslikuks” elamuseks, kui külastada Kutaisit. Peamine põhjus sinna sööma minna on just nende omatehtud kebab, mis serveeritakse vürtsikas tomatikastmes ning rohke värske sibula ja peterselliga. Portsjonis on tavaliselt kaks kebabi leivaga ja kas õlle või Gruusia limonaadiga. Söögikoht on lihtne ja retrohõnguline, istumise asemel seisab klient leti ääres, nagu nõukogudeaegsetel tööliste lõunapaikadel. Lisaks antud söögikohale leiab Kutaisis ka teisi söögikohti, kuid ükski neist ei ole saavutanud sama tuntust ega kultuslikku staatust. Negatiivse infona peaks välja tooma, et antud koha kohta on ka olnud kaebusi. Mitte toidukvaliteedi osas, vaid mõned turistid on väitnud, et turiste üritatakse väiksema portsuga petta. Igaljuhul vaata, et sinu portsus oleks 2 kebabi, mitte üks 🙂

Esimesel Kutaisi õhtul sain ma suveniiripoest postkaardid. Postmarke müüdi ainult postkontoris, kuid see oli juba nii hilja suletud. Õnneks oli postkontor hotellist vaid paari minuti kaugusel. Järgmisel päeval kui tulime Prometheuse koopast, siis jäin paarkümmend minutit hiljaks. Postkontor oli juba suletud. Kuna me lahkusime Kutaisist kell 10 hommikul, siis oli mul veel ka hommikul aega postkaarte saatma minna. Ärasõidu hommikul olin ma seal aga liiga vara. Ma oma naiivsuses ja lollis sihikindluses otsutasin minna oma õnne proovima. Ja uks oligi lahti. Postkontor oli inimtühi ja pime. Korraga tuli tagauksest naine, kes ütles, et nad on veel suletud. Ma ütlesin, et mul oleks lihtsalt postmarke vaja. Naine vaatas mind natuke ja siis otsustas, et mis seal ikka. Müüs mulle postkaardid ning aitas mul need ka välja lõigata. Ma ei olnud just väga osav selles ning osavad näpud tulid mulle abiks 🙂 Jätsin postkaardid nende juurde ja vist nädalaga olid kaardid ka juba Eestis. Gruusia on kindlasti mu postkaardi saatmise kiirusrekord. Mitte üheski riigist ei ole kaardid nii ruttu kohale tulnud. Samas ma ei ole ka väga palju Eesti lähiriikides ringi reisinud 🙂