Armeenia-Gruusia piiri peal bussi istudes oli kõik teistmoodi. Meile kohe meeldisid mäed ja kogu miljöö, kuigi olime samal platool ning kliima oli sama karm kui Armeenia poolel. Vaikselt hakkas ka loodus muutuma. Mäed muutusid rohelisemaks ning ilm soojemaks.

Meie esimene vaatamisväärsus Gruusias oli imeline Vardzia. Vardzia on kuulus koobaslinn, mis asub ajaloolises Samtšé piirkonnas. See koobaslinn on kaljusse rajatud muljetavaldav ja ainulaadne arhitektuuriline kompleks. 1185. aastal rajati sinna klooster ja koobastest kasvas välja 50 000 elanikuga linn. Mitmesaja ruumi, kambri ja koridoriga iidne koobaslinn laiub jõe kaldal 900 meetri pikkuselt. Koobastik ulatub kuni 50 m sügavusele maa alla. Linnal on kokku 13 tasandit, millest ainult 10 on täna alles seoses suure maavärina tõttu. Selles oli umbes 600 erineva otstarbega ruumi. Keskajal olid koopad ja klooster varjupaigaks sissetungijate ja vallutajate eest. Tänapäeval on Vardzia UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas ja on üks Gruusia peamisi turismi ning usulisi vaatamisväärsusi. Täna elab seal ainult 12 munka oma vaikset jumalakartlikku elu.

Me tegime esimese peatuse jõe kaldal, kus kogu koopakompleks ilusasti pildile jäi. Seal sain ka giid meile rahulikult kogu info ja ajaloo edasi anda. Kahjuks mitte kõik giidid ei mõelnud selle peale. Väga väsitav on mööda treppe liikuda, kui koobastes grupid kogunevad ning giidide hääled üle kajavad. Seal on ka üks koobaskirik, kus ei ole hea tava sees pildistada ning kus peab sees olema tasa. Ka seal leidus mõni välisgiid, kellele ei olnud probleem kirikus sees kõva häälega selgitada ning lasta oma klientidel pildistada. Ma oleksin kohe sellise giidi välja tõstnud, kui midagi sellist toimuks AÜE-s.

Väga tore oli seal koobastes ringi liikuda ning nautida seda ilu ja meeletud tööd, mida inimesed, selle rajamiseks ette võtsid. Mõned astmed oli päris ohtlikud ning liikusime väga ettevaatlikult. Lõpuks jõudsime välja munkade residendi juurde ja seal pidime otsustama, kas läheme tagasi lihtsamat teed või laskume alla mööda evakuatsioonitreppi. Me valisime huvitavama raja 🙂

Ülesse me saime väikese minibussiga ning sealt pidime ka ca 10 minutit tõusma, kuid mööda evakuatsioonitreppi alla tulla oli väga tore ning jõudsime alla parklasse. Vardzias peate arvestama paari tunniga ning väga hea oleks ka kuiv päev. Vihmaga võib seal meeletult libedaks minna.

Peale turnimist olime välja teeninud oma esimese Gruusia lõunasöögi. Mulle väga maitsesid sealsed kinkalid, aga kõige parem toit oli sealiha. Ma ei ole vist kunagi nii head sealiha saanud. See oli savipotis hautatud liha ning minu jaoks oli see ülivõrdes parim.

Edasi ootas meid Rabati kindluse külastus, mis asub Akhaltsikhes. See on muljetavaldav keskaegne kompleks, mille ajalugu ulatub 9. sajandisse. Rabati kindlus on kujunenud multikultuuriliseks sümboliks, sest selle territooriumil leiab kõrvuti õigeusu kirikuid, mošee, sünagoog ning müüri kaitseks ehitatud ehitisi ning Romanovite aegne talveaed. Kindluse tähtsus seisneb nii selle kaitse- ja sõjalises rollis kui ka kultuurilises ja arhitektuurilises väärtuses.

Rabati kindlus ei ole UNESCO maailmapärandi nimekirjas mitmetel põhjustel, kuigi see on ajalooliselt ja kultuuriliselt väga oluline paik. Põhjus, miks Rabati kindlus ei kuulu UNESCO nimekirja, võib olla seotud osaliselt selle uuenduslike restaureerimistöödega viimastel aastatel (2011–2012), mis on mõnevõrra moderniseerinud ja eemaldanud algupärast ajaloolist ilmet. UNESCO maailmapärandi staatuse saamiseks peab objekt säilitama oma algupärase ajaloolise ja kultuurilise väärtuse ning autentsuse kindlas ulatuses, kuid see ei vähenda selle väärtust ega tähtsust Gruusia ajaloo ja turismi seisukohalt.

Kultuuriprogramm oli meil sellega lõppenud ning võtsime suuna Borjomi, kus meid ootas üks eriline öö ühes erilises hotellis. Borjomi on kuulus kuurortlinn, mis asub Borjomi orus. Selle piirkonna ajalugu ulatub keskaega, mil Borjomi ala kuulus Tori provintsile. 19. sajandi alguses avastasid Vene sõdurid Borjomi mineraalveeallikad. Esimene vee tarbija oli polkovnik Pavel Popov, kes tundis, et vesi mõjub tervendavalt.

Borjomi sai kuulsaks eelkõige oma looduslike mineraalvee allikate poolest, mida hakati pudeldama ja laialdaselt eksportima juba 19. sajandi lõpus. Venemaa keisririigi ajastul sai Borjomi kuurordist paljude aristokraatide ja valitsuseliikmete eelistatuim ravikuurort, mille tõttu sageli kutsuti Borjomit ka „Kaukaasia pärliks“ ja „Venemaa Vichyks“. Nõukogude ajal oli Borjomi oluline spaakeskus, kuid pärast NSVL lagunemist kahanes tootmine ja turism piirkonnas. 1990. aastate lõpust alates on Borjomi taastunud.

Tänaseks on Borjomi piirkonnas mitmeid hotelle, kus pakutakse ka erinevaid spaahoolitsusi. Ma valisin meie hotelliks ajaloolise Golden Tulip Borjomi. Golden Tulip Borjomi hotell asub kuulsa mineraalveepargi väravate juures ning on ajalooline hoone, mis pärineb aastast 1892. Algupäraselt ehitas selle Iraani konsul Venemaal, Mirza-Reza Khan, oma suveresidentsiks. Hotelli hoone arhitektuur on unikaalne segu pärsia, gruusia ja 19. sajandi Euroopa stiilist, millel on omanäolised kujunduslahendused nii välisilmes kui ka siseosas, sealhulgas säravad peeglite fragmendid lae ja seinte kaunistuses ning avarad rõdud. Pärast põhjalikku restaureerimist on hoone säilitanud oma ajaloolise välimuse ja kultuurilise väärtuse, samas võimaldades kaasaegset luksust, nagu spaa, jõusaal ja restoran.

Kohe saabumise õhtul broneerisin ma kogu spaakeskuse meie klientidele, mis andis privaatse võimaluse nautida saunasid ning mullivanni. Kuna hotellis on ainult 17 tuba, siis oli see kõik meile väga butiikkogemus. Õhtul jalutasime läbi Borjomi meie õhtusöögi restorani ning tagasi jõudes oli spaa juba meid ootamas. Õhtul organiseerisime koos kohaliku giidi abiga ka hommikuks väävlibasseinide külastuse. See oli kogemus omaette.

Borjomi väävlibasseinid on ajaloolised termilised allikad, mis on tuntud oma ravivate omaduste poolest. Väävlibasseinid paiknevad Borjomi Keskpargi lähedal, metsarajaga ligipääsetavas kohas, kus voolab soe mineraalvesi, mis väävlisisalduse tõttu omab unikaalset lõhna ning raviomadusi. Basseinide kompleks koosneb kolmest erineva kuumusega basseinist: suurim on mõeldud ujumiseks, üks on väiksem laste jaoks ja keskmise suurusega peaks olema kuumim, aga ei ole. 19. sajandil ehitasid Romanovid Borjomisse basseini ning rajati sillad ja teed, et juurdepääs neile veeallikatele oleks mugav. Nõukogude ajal kasutati väävlibasseine palju meditsiinilistel eesmärkidel.

Kuigi kõik turismisaidid lubavad 32-38 kraadi vee temperatuuriks, siis sellise sooja saate kätte ainult suvel. Meie olime seal varahommikul kella 8 paiku, kui väljas oli ca 10 kraadi sooja ning vesi oli kuskil 25 kraadi. Mitte midagi väga sooja. Õnneks ei olnud seal peale meie peaaegu kedagi. Ainult kaks kohalikku meest karastasid end seal varahommikul.

Need basseinid ei ole seal tasuta. 15 GEL on sissepääsu hind, mida saab koha peal kassas maksta. Ma ei tea, kas seda antakse kõigile, aga meile pakuti peale ujumist ka kohalikku viinamarja viina. Järelikult me vajasime seda turgutust 🙂

Borjomi väävlibasseinid asuvad umbes 2,5 km kaugusel Borjomi Keskpargist ning sinna jõudmiseks saab teha kauni matka pinnatud rajal läbi männimetsa. See kaunis matk on tore ainult natuke soojema ilmaga ning mitte kell 7 hommikul 🙂 Selle tõttu me organiseerisime endale minibussi. See ei olnud päris seaduslik, sest Borjomi keskpark ei luba selliseid sõidukeid sinna metsarajale. Ma sain kätte instruktsioonid, et tuleb jalutada pargi lõppu, kus algab männimets ning seal ootab meid meie buss. Nii ma hoiatasin ette ka kõiki kliente.

Läksin parki, et maksta sissepääsupiletid, aga öeldi, et raha ei vajata. Ma olin üllatunud, sest tean kindlalt, et pargi sissepääs on 5 GEL. Kohe oli ka meie juht meil vastas. Palju lähemal, kui olime kokku leppinud. Lõpuks me saime aru, et need pargivahid olid juba kinni makstud ja me saime otse minibussi peale minna. Meid oli rohkem kui bussi mahtus. Seda olime me juba varem teinud, et end ära mahutada väikesesse bussi. Samas me olime enne kokku leppinud, et kui ta peab kaks korda sõitma, siis see on ka ok, kuid see oli ka juhi huvides, et saaks kergema vaevaga kõik kohale toimetatud.

Mina pidin istuma klapptoolile, mis ei funktsioneerinud korralikult. Selleks oli juhil puupink, mis põranda ja tooli vahele asetades hoidis klapptooli kinni. Muidugi ma pidin ootama, millal uks kinni pandi ja alles siis oma tagumiku toolile asetada. Kui ma oleksin seda enne teinud, siis oleksin koos selle puupingiga bussist välja kukkunud. Meie sõit oli väga meeleolukas ning nalja sai palju. Mitte ükski romantiline männimetsa matk ei oleks seda kogemust üle trumbanud.

Tagasiteel saime veel super teenuse. Buss sõitis pargi väravate juurde. Turvamees tuli tegi meile värava lahti ning meid viidi otse hotelli ette. Kuigi hotell oli ainult paari sammu kaugusel oli see siiski ülim teenindus. Läksime õnnelike ning munalõhnalistena tagasi hotelli. Juba ukse peal hüüti meile, et meile tehti ka restoran hommikusöögiks lahti. Sõime kõhud täis, jalutasime veel Borjomis ringi ning tegime oma viimased sisseostud ning siis ootas meid juba uus seiklus Kutaisis.