Armeenia patriotism põhineb tugevalt rahvuslikul identiteedil, ajaloolisel pärandil ja sügaval seotusel maastiku, eriti Ararati mäega, mis on Armeenia rahvuslik sümbol ja uhkus. Armeenia rahvuslikkus väljendub nii ajaloolistes monumentides, usupärandis kui ka rahvuskultuuris, sh omapärases tähestikus ja looduslike vaatamisväärsuste kaitsmes.​

Patriotismi üheks oluliseks osaks on ka rahvuslike sümbolite austamine: Ararati mägi, aprikoos (Armeenia lipu ja kultuuri sümbol), traditsiooniline leib lavaš, vanim avastatud veiniköök maailmas ja hatškarid ehk armeenia ristikivid, mis kannavad rahva ajalugu ja usku edasi. Armeenia rahvuslik uhkus on seotud ka maailmas esimese kristliku riigi staatusega, mis on sügavalt juurdunud nende kultuuri- ja usutraditsioonides.​ Samuti ei saa vähem tähtsustada nende ajaloolist seotust Armeenia genotsiidiga.

Ararati mägi on Armeenia rahvuslik ja kultuuriline sümbol, kuigi see asub tänapäeval Türgi territooriumil umbes 16 km kaugusel Armeenia piirist. Ararat on Armeenia rahva jaoks püha mägi, millele on seotud mitmed müüdid ja legendid, sealhulgas Piibli lugu Noa laevast.​ Ararat on üks tugevaimaid rahvuslikke sümboleid, mida märgatakse nii Armeenia vappidel, kultuuris kui ka rahvahääletustes.​ Samas nüüd on valitsus avanud dialoogi, et Ararat sümbolina eemaldada, mis on armeenlasi pahandanud. Samas olgem ausad. Enamus turiste Armeenias teeb pilte mäest, mis isegi ei asu Armeenias. Nüüd nad vist tahavad Ararati mäe kuju eemaldada passitemplilt ning see on inimesed tagajalgadele ajanud.

Armeenia piirikonfliktid Türgiga ja Aserbaidžaaniga põhinevad peamiselt ajaloolistel, territoriaalsetel ning poliitilistel vaidlustel. Armeenia ja Türgi vahelised suhted on olnud pingelised peamiselt tänu Osmanite impeeriumi ajal toimunud Armeenia genotsiidile aastatel 1915–1917, mille Armeenia ja suur osa maailmast tunnistab genotsiidiks, kuid Türgi valitsus seda eitab. Piir kahe riigi vahel on Türgi poolt 1990-ndate alguses suletud ning diplomaatilised suhted katkenud. Kaasaegsed läbirääkimised suhete normaliseerimiseks toimuvad aeg-ajalt, ent tulemuseta.​

Aserbaidžaani ja Armeenia piiritülid on peamiselt seotud Mägi-Karabahhi piirkonnaga, mis kuulub rahvusvaheliselt Aserbaidžaanile, kus elab peamiselt armeenia rahvusvähemus. 1991–1994 toimus Mägi-Karabahhi sõda, mille tulemusena Armeenia väed kontrollisid piirkonda ja ümbritsevaid alasid. 2020. aastal puhkes taas sõda, mille võitis Aserbaidžaan, kes omandas tagasi suure osa vaidlusalustest aladest. Piirialadel on jätkunud madala intensiivsusega kokkupõrked ja pingeid. 2025. aastal on pooled näidanud üles soovi jätkata rahumeelseid vestlusi ning saavutada stabiilsus, kuid vahepeal on toimunud ka kokkupõrked ja pingete suurenemine.​ Samas augustis 2025 Donald Trump kuulutas välja rahu Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, mida ta ise nimetaks Albaania-Aserbaidžaani rahuleppeks 🙂 Hetkel kontrollib piirkonda USA.

Armeenlased on väga uhked oma rahvuse ja ajaloo osas. Samuti meie giid oli väga patriootlik, mis ajapikku muutus väsitavaks. Ta oli väga tore. Tema inglise keel oli väga hea, teadmised põhjalikud, aga temas kumas välja igal sammul tema vastumeelsus Türgi, Aserbaidžaani ning Nõukogude liidu suhtes. Pean mainima, et Nõukogue liidu suhtes oli ta kõige vähem agressiivsem 🙂

Türgi sai iga kandi pealt. Eriti Ararati tõttu. Ta ütles välja, et türklaste jaoks on see lihtsalt järjekordne mägi ning nende jaoks tähendab see kõike. Samuti ei halastatud Aserbaidžaanile seoses Mägi-Karabahhi probleemiga. Ei pea mainima, et nende kahe riigi vahel on ka riigipiirid kinni. Kuigi Aserbaidžaaniga peaks riigipiir minema lahti peale rahukokkulepet, aga inimesed pelgavad. Armeenlased on veendunud, et aserid kasutavad sama taktikat, mille eest meid eestlasi hoiatakse saatse saapa läbimisel – alusetuid arreteerimisi, spionaaži süüdistusi ning teadmata kadunuks jäämist.

Kuna see patriotism tuleb emapiimaga kaasa ning ka tema noorus ajendab tema emtosioone, siis seda oli tajuda ka tema ekskursioonides. Põhimõttelist iga inimene, kes on maailmas natuke nime teinud ning on öelnud, et tema juured ulatuvad Armeeniasse – saavad ka endale monumendi või skulptuuri. Kõik kirjanikud ja poeedid, kes võitlesid Armeenia rahvusluse eest eirtates Nõukogude Liidu reegleid – saavad monumendi või skulptuuri.

Kaks kõige tähelepanuväärsemat selgitust giidi poolt, mis pani mul kulme kortsutama oli:

1. Garni templi ehitajateks olid armeenlased, sest hoolimata kreeka-rooma stiilist ei suudaks keegi peale armeenlase ehitada templit tufikivist. Ma ei võta siin ajaloolist seisukohta, vaid lihtsalt spekuleerin. Teatud allikad väidavad, et Nero saatis nii rahalist abi kui ka ehitusmeistreid Roomast, et tempel valmis saaks. Samas kui me vaatame Kreeka-Rooma vallutatud alasid, siis nad hõlmasid väga suuri maa-alasid. Nendel kõigil aladel oli oma pinnas ja kivimid. Väide nagu Rooma-Kreeka kultuuriruumis olevad ehitusmeistrid ja kunstnikud oleksid osanud käitleda ainult marmorit, tundub mulle natuke kitsarinnalisena.
2. Armeenia üliõpilane Soghomon Tehlirian tappis Berliinis Talaat Pasha ja vabanes süüdistusest. Vot selle kohta võiksin ma nüüd tunde kirjutada. Neiu rääkis meile ülima entusiasmiga Gyumri linnas, kuidas maailmas ainulaadselt tappis Tehlirian avalikult Talaat Pasha. Ta istus mõrva paika maha ja ootas oma arreteerimist. Kuna ta oli elanud läbi meeletu valu ja trauma, mida türklased talle ja ta perele Armeenia genotsiidi ajal korraldasid, selle tulemusena vabastati ta mõrvasüüdistusest. Ma olin mitu päeva seda patriotismi kuulanud, aga see oli koht, kus ma reaalselt esitasin neiule küsimused: Kuidas sai Türgi mõista Talaat Pasha genotsiidis süüdi ja ta Saksamaale pagendada, kui Türgi poliitiline seisukoht on väga selge, et mingit genotsiidi ei ole toimunud? Teiseks. Saksamaa, mis on erapooletu riik ei vabastada inimest nende pinnal toime pandud mõrvast, sest neil hakkas temast kahju? Ta küll andis mulle päris loogilise vastuse, kuid mina seda vastust ei ostnud. Mulle ei andnud see rahu ning isegi meie õhtusöögi ajal ma uurisin ja lugesin kogu kohtukaaslust. ja siit tuleb nüüd ka kokkuvõtteks, mis reaalselt juhtus.
   Talaat Pasha oli Osmanite impeeriumi viimane suur visiir ja peamine Armeenia genotsiidi korraldaja Esimese maailmasõja ajal. Ta vastutas 1915. aastal Armeenia elanikkonna sunniviisilise teisaldamise ja hävitamise eest, mis viis ca miljoni armeenlase hukkumiseni. 15. märtsil 1921 mõrvas Armeenia üliõpilane Soghomon Tehlirian Berliinis Talaat Pasha. Tehlirian oli osa salajasest operatsioonist nimega “Nemesis”, mille eesmärk oli kätte maksta genotsiidi eest. Tema kohtuprotsess tõi ülemaailmse tähelepanu Armeenia genotsiidile ning ta vabastati süüdistusest vaimse seisundi tõttu, kuigi tema tegu tunnistati mõrva toimepanemiseks.​ Ühesõnaga, teda ei vabastatud, sest kogu maailm tundis talle kaasa, vaid ta tunnistati süüdimatuks. See mõrv kuulub Armeenia patriootiliste tegude hulka ning mõlemad isikud, nii Talaat kui Tehlirian, on saanud oma kangelase staatuse. Talaat Pasha surnukeha toodi 1943 tagasi Türki, kus talle korraldati riiklik matus.