Armeenias on väga raske reisida nii, et sa kuskil kirikus või kloostris ei lõpeta. Siinkohal soovin selgitada, et nii Armeenias kui ka Gruusias on kloostritähendus natuke teine nagu meil. Nende jaoks on klooster religioossne kompleks, kus peale kiriku on veel ilmalikud ja poolilmalikud hooned. See ei tähista kohta, kus mungad ja nunnad elavad.

Enne aga kui me järgmisesse kloostrisse jõudsime, tegime pildistamispeatuse Charentsi Kaare juures, mis on mäletusmärk ja populaarne vaatekoht Armeenias, mis asub umbes 1500 meetri kõrgusel merepinnast. 1500m pole eriti suur kõrgus, sest enamus Armeenia riigist asub ca 1000m üle merepinna ning Jerevan ise on kuskil 900m kõrgusel üle merepinna.

Tagasi kaare juurde. See rajati 1957. aastal kuulsale armeenia poeedile Jeghishe Charentsile tähistamaks tema 60. sünniaastapäeva. Monumenti projekteeris arhitekt Rafael Israelyan, kes kasutas kaare väliskatte jaoks basaltkivi ja sisemuse vooderdamiseks oranši tufikivi. Kaarekonstruktsioon on 5 meetrit kõrge ja on paigutatud nii, et selge ilmaga avaneb sellest imeline vaade Ararati mäele. Charentsi luuletuse tuntud tsitaat: „Maailmas pole tippu, mis oleks nii valge kui meie Ararat; nagu kuulsuse teekond, armastan ma oma Masisi!”, on graveeritud mööda kaare serva. Masis on siis teine nimi Araratile. Charentsi Kaar ühendab endas poeetilise pärandi, kauni looduse ning rahvusliku identiteedi. Ja vaateid olid seal tõesti lummavad. Kuna eelmine päev oli just vihma sadanud, siis seda enam oli Ararat väga ilus ning selge.

Edasi ootas meid kohalik lõunasöök. Seal näidati meile ka lavashi küpsetamist. Paljude arvates jäi see toidukord kogu meie reisi ajal kõige kehvemaks, kuid mulle toit maitses. Mis mulle seal ei meeldinud? Teenindus. See oli ehtne konveiersüsteem ning turiste oli palju. Sellega oli ka kohe tunda kehva teeninduskvaliteeti. Kõikidest meie lõuna- ja õhtusöögipeatusest oligi see kõige turistikam. Teised kohad, kus me einestasime olid rohkem kohalikule klientuurile orienteeritud.

Ma saan aru, et Gegardi klooster oli seal samas ning ega antud piirkonnas ka e paistnud väga palju einestamiskohti olemas. Meil oli ka lisatingimus, et soovisime näha Lavashi küpsetamist. Kuigi seda müüdi kui workshop, siis workshopist oli asi kaugel. Igaljuhul peale lõunasööki liikusime edasi Gegardi kloostrisse.

Gegardi klooster rajati 4.–12. sajandil ning asub Azati jõe kurus. Klooster on kuulus selle poolest, et osa hoonetest on otse kaljusse raiutud ning see oli varase ristiusu keskuseks Armeenias. Kloosteri nimi Gegard (tähendus “oda”) on seotud legendiga, et siin hoiti oda, millega Jeesust löödi.​ Gegard kuulub UNESCO maailmapärandi hulka ja on oluline turismiobjekt, mis sümboliseerib Armeenia arhitektuuri, kultuuripärandit ning usulugu.​

Peale Gegardi kloostrit jätsime maha religiooni ning liikusime edasi paganlikku Garni templisse. Garni tempel on ainus säilinud eel-kristlik paganlik tempel Armeenias ja üks olulisemaid muistseid monumente selles piirkonnas. Rajatud 1. sajandil pKr kuningas Tiridates I valitsemise ajal, oli tempel pühendatud päikesejumal Mihrile.​ Garni tempel ehitati tõenäoliselt Rooma keiser Nero toetusega, ja on üks kaugeimaid joonia arhitektuuri näiteid väljaspool Rooma riigi piire. Tempel kujutas endast paganausu keskust ajal, mil Armeenia veel kristlust polnud omaks võtnud — Armeenia oli esimene ristiusu riik maailmas alles alates aastast 301.​ Pärast kristluse riigiusuks muutmist hävitati enamus paganikultuuri templeid, kuid Garni tempel jäi erakordselt alles — arvatavasti tänu selle piirkondlikule strateegilisele väärtusele ning legendi järgi ka kuninganna Khosrovdoukhti eestkoste tõttu.​

Garni tempel on ehitatud kreeka-rooma stiilis, ümbritsetud 24 sambaga ning seisab massiivsel astmestikul, mis sümboliseerivat 9 antiikarmeenia ühiskonnakihti. Tempel on valmistatud kohalikust basaltkivist, mille töötlemine on märksa keerulisem kui marmori puhul, mis annab ehitisele erilise kohaliku ilme. Templisse sisenes päikesekiir spetsiaalsest katuses olevast avast, valgustades altaril seisnud Mihrijumala kuju — see on näide kohalikest arhitektuurilistest tarkustest ajast, mil templit kasutati päikesejumala kummardamiseks.​ Need 9 astet on väga kõrged. Räägitakse, et sellel oli ka oma põhjus. Mida kõrgemale sa pead astuma, seda rohkem pead sa ülakehaga ette kummardama. Nii olid sa sunnitud füüsiliselt kummardama enne templisse sisenemist.

Tempel kannatas läbi ajaloo lugematute sõdade, vallutuste ja maavärinate tõttu. Suurim purustus tabas seda 1679. aasta maavärinas, pärast mida jäi tempel paariks sajandiks varemetesse. Esimesed arheoloogilised väljakaevamised toimusid 20. sajandi alguses, kuid täielikult taastati tempel alles 1969–1976. aastatel Nõukogude Armeenia ajal, kasutades suurel määral originaalkive, mis olid kanna varisenud kujul säilinud.​ Tänapäeval on Garni tempel Armeenias üks rahvuslikest uhkuseallikatest ja sümboliseerib muistse Armeenia ning lääne tsivilisatsiooni kokkupuuteid. See on ka oluline turismiobjekt ning kuulub alates 2025. aasta suvest UNESCO maailmapärandi ootenimekirja.​

Päeva lõppu jätsime kõige huvitavamad kohad. Esimene oli “Kivide sümfoonia” ning õhtu lõpetasime väga hea ja arvatavasti reisi parima toidukogemusega Jerevanis. Meie toidukogemusest kirjutan artiklis “Armeenia ja Gruusia köök”. Lähme nüüd tagasi ühe kõige ägedama koha juurde Armeenias – “Kivide sümfoonia”. See on võimas loodusmälestis Garni kurus. See koosneb hiigelsuurtest basaltsammastest, mis moodustavad regulaarsed viie- ja kuuekandilised sambad kuni 50 meetri kõrguseni ning meenutavad oreli vilesid, mistõttu kutsutakse koha rahvapäraselt basaltsümfooniaks või oreli kivideks.​

Kivide sümfoonia tekkis umbes 127 000 aastat tagasi, kui Geghama mägedest voolas alla vulkaaniline laava, mis aeglase jahenemise ning kristalliseerumise tulemusel tardus regulaarseteks veergudeks. Need sammaste read ripuvad üle Azati jõe kalda, luues dramaatilise loodusliku vaatepildi, mille sümmeetria tundub lausa inimkäte poolt loodud, kuigi tegemist on looduse enda meistriteosega.​ Kuru panoraamvaadet ja kividest moodustatud sambaridasid nimetatakse sageli Armeenias kõige muljetavaldavamaks looduslikuks vaatamisväärsuseks.​

Meie saime saime kurus rahulikult ringi jalutada, kuigi ei ole väga suur osa, mis on turistidele jalutamiseks avatud. Meil vedas ka sellega, et vihm oli eelmine päev ning me saime seda looduse imet täitsa kuiva nahaga nautida. Vihmaga oleks seal kurus olnud päris libe. Rada kurus läheb mõõdukalt allamäge. Te peate arvestama oma jõuvarusid, et ülesse tagasi jalutada. 500 AMD eest sõidab seal ka “Vana Toomase” rongike, millega saate tagasi alguspunkti. Mina seda ei soovita, kui on vähegi jaksu kõndida. Teil jääb nii palju looduslikust ilust nägemata, kui rongiga läbi kuru tuhisete.